Meie lend Miamisse läheb täna kell pool neli,
seega on meil veel pool päeva vaba aega. Anname maja ära ning kõik kohvrid,
kotid ja vankri võtame kaasa. Kuna autos on liiga palju hinnalisi asju, ei saa
autot valveta jätta. Otsustame minna siia samasse Jan Thieli tasulisse randa,
kus auto on turvalises parklas ja silmale nähtav.
Hommikused ahvitrikid
Tundub, et iga päevaga tuul aina tõuseb – täna
on juba väga tugev tuul ning merel lained möllavad. Samas õhutemperatuur on
ikka 30 kraadi ringis. Kusjuures enne Curacaole tulekut vaatasin siinset
ilmateadet ning iga päeva kohta näitas vihmasadu. Olin juba ehmunud, et meie
rannapuhkusel on kriips peal, kuid reaalne ilm on täiesti kuiv. Vaid esimesel
päeval autoga sõites tilkus ühest pilvest umbes 10 piiska alla.
Käime kõik ujumas ning lapsed mängivad veidi
liiva ja adruga. Ja ka seekord kohtame siin samas rannas eestlasi.
Lennujaamas leian ühest poest ökomärgiga
lutsukommid. Hugo on küll pulgakommi saanud, kuid tavalist lutsukommi pole
julgenud talle veel anda, kuna tõenäoliselt ei oska ta seda imeda ja neelab selle
alla. Seletan Hugole, et seda kommi tuleb vaid suus imeda ning alla neelata ei
tohi. Hugo saab küll aru, kuid kogemata lupsab libe väike kommike ikka kurgust
alla. Ja milline nutt sellest tuleb, pettumus on nii suur. Annan lohutuseks
Hugole uue kommi ja Hugo rahuneb. Mõne minuti pärast on uus ehmatus ja nutt,
kuna ka see komm läks kogemata kurgust alla. Oleme just lennukile mineku sabas
ja käes on mul röökiv Hugo. Luban Hugole, et lennukisse minnes annan veel ühe
kommi ja ta püüab seda vaid imeda. Kolmas komm saab lennukis ilusti lõpuni
lutsutatud. Kui komm otsas, ütleb Hugo, et nüüd paluks pulgakommi. Vaatan teda
suurte silmadega ja saan aru, et ta ootab nüüd seda, mis lubatud. Enne asju
pakkides leidis ta veel ühed kaasas olevad pulgakommid, mille kohta ma ütlesin,
et neid saab lennukis. Hugol oli õigustatud ootus saada nüüd ka pulgakommi,
kuna nii sai ju lubatud. Seletasin, et lutsukomm ongi nagu pulgakomm ja sa juba
sõid neid. Natuke mossitamist ja altkulmu põrnitsemist ning Hugo keeras magama.
Curacao-Miami lend jõudis kohale 50 minutit
plaanitust varem. Meie Aneega kirjutasime lennukis oma reisiblogisid (Anee
kirjutab vihikusse) ja lugesime. Seevastu Miami lennujaamas meil nii kiiresti
ei läinud. Hugo vanker, mille andsime ära lennuki väravas, ei olnud meie
lennukist väljumise ajaks lennuki ukse ette jõudnud, seega arvasime, et see
saadeti pagasilindile. Pagasilindilt aga vankrit ei leidnud, ka ei andnud
tulemusi otsingud erisaadetiste lindilt. Küsimise peale otsiti vankriti juba
raadiosaatjatega lennujaamast taga, kuid keegi vankrit kusagil ei näinud.
Mõtlesin juba, et vanker läkski kaotsi ja tuleb uus osta, kuid nagu meile
teatati, siis otsingud jätkusid ning umbes tunniga leiti Hugo vanker siiski
üles.
Lennujaama autorendini jõudmiseks tuli läbida
pikad vahemaad nii jalgsi kui monorailiga. Olime asjaajamiste peale lennujaamas
kulutanud üle kahe tunni. Autorendis läks aga oodatust paremini – olime
broneerinud linnamaasturi, kuid kuna selle kategooria autode juures oli autot
kätte saamas rohkem rahvast kui autosid jätkus, saadeti meid klass kõrgema
kategooria autode juurde endale meelepärast autot valima. Keegi siin kade pole
ja näpuga paberil järge ei aja. Auto, kuhu meie suured kohvrid, vanker ja ka
plaanitav kolmas kohver kõik ära mahub, oli Nissan X Terra. Täiesti uus
maastur, läbisõit kõigest 3000 km, uue auto lõhn veel sees. Meile see sobis
väga hästi.
Kella vaadates tundus, et jõuame veel täna Miamis
Maci poodi, kuhu Renee mulle uue arvuti tellis. Oleme reisil seekord vaid ühe
arvutiga (ok, kaks iPadi on ka kaasas). Arvuti on tänapäeval midagi väga
isiklikku, mida on raske jagada - inimesed on igasugustesse keskkondadesse
sisse loginud ning tõeline tüütus on kahte inimest pidevalt sisse-välja logida.
Samuti on igaühel enda leheküljed lahti, mida ei taha, et keegi teine sulgeks.
Miami ümbruse teedevõrk on viimase viie aastaga oluliselt edasi arenenud – on kerkinud ja kerkivad ka praegu mitmetasandilised (kohati isegi 4-5 tasandit) ristmikud, milles orienteerumine ilma GPSita tundub võõrale võimatu. Kiirteed on linnas ja linna lähiümbruses 12-realised (6 rida mõlemas suunas), millest voolab läbi meeletu hulk autosid. Kusjuures elanikke on Miami kesklinnas kõigest veidi üle 400 000 ehk samas suurusjärgus nagu Tallinnas, küll aga elab Miami ümbruses üle 5 miljoni inimese. Samuti on Miamis aastaringselt suured turistidehordid ning Ameerikas teadagi ühistransport väga arenenud pole – kõigil on oma autod – eks see selle meeletu liiklusvoo tekitab.
GPS siiski alati eksimatu pole – täna jääb Maci
pood enne sulgemist leidmata. Sealt samast valelt aadressilt, kust poodi
otsisime, leiame aga Aasia söögikoha, kust saab muuhulgas ka sushit. Lapsed
olid tänasel päeval mitu korda peale käinud, et sooviks just sushit süüa, seega
tundub see koht kiireks õhtusöögiks sobiv olevat.
Õhtul Miamis söömas
Tänase öö veedame Miamis, homme hommikul
sõidame edasi Everglades’i rahvusparki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar