neljapäev, 20. märts 2014

Curacao-Miami (18.03.14)

Meie lend Miamisse läheb täna kell pool neli, seega on meil veel pool päeva vaba aega. Anname maja ära ning kõik kohvrid, kotid ja vankri võtame kaasa. Kuna autos on liiga palju hinnalisi asju, ei saa autot valveta jätta. Otsustame minna siia samasse Jan Thieli tasulisse randa, kus auto on turvalises parklas ja silmale nähtav.


Hommikused ahvitrikid

Tundub, et iga päevaga tuul aina tõuseb – täna on juba väga tugev tuul ning merel lained möllavad. Samas õhutemperatuur on ikka 30 kraadi ringis. Kusjuures enne Curacaole tulekut vaatasin siinset ilmateadet ning iga päeva kohta näitas vihmasadu. Olin juba ehmunud, et meie rannapuhkusel on kriips peal, kuid reaalne ilm on täiesti kuiv. Vaid esimesel päeval autoga sõites tilkus ühest pilvest umbes 10 piiska alla.

Käime kõik ujumas ning lapsed mängivad veidi liiva ja adruga. Ja ka seekord kohtame siin samas rannas eestlasi.





Lennujaamas leian ühest poest ökomärgiga lutsukommid. Hugo on küll pulgakommi saanud, kuid tavalist lutsukommi pole julgenud talle veel anda, kuna tõenäoliselt ei oska ta seda imeda ja neelab selle alla. Seletan Hugole, et seda kommi tuleb vaid suus imeda ning alla neelata ei tohi. Hugo saab küll aru, kuid kogemata lupsab libe väike kommike ikka kurgust alla. Ja milline nutt sellest tuleb, pettumus on nii suur. Annan lohutuseks Hugole uue kommi ja Hugo rahuneb. Mõne minuti pärast on uus ehmatus ja nutt, kuna ka see komm läks kogemata kurgust alla. Oleme just lennukile mineku sabas ja käes on mul röökiv Hugo. Luban Hugole, et lennukisse minnes annan veel ühe kommi ja ta püüab seda vaid imeda. Kolmas komm saab lennukis ilusti lõpuni lutsutatud. Kui komm otsas, ütleb Hugo, et nüüd paluks pulgakommi. Vaatan teda suurte silmadega ja saan aru, et ta ootab nüüd seda, mis lubatud. Enne asju pakkides leidis ta veel ühed kaasas olevad pulgakommid, mille kohta ma ütlesin, et neid saab lennukis. Hugol oli õigustatud ootus saada nüüd ka pulgakommi, kuna nii sai ju lubatud. Seletasin, et lutsukomm ongi nagu pulgakomm ja sa juba sõid neid. Natuke mossitamist ja altkulmu põrnitsemist ning Hugo keeras magama.

Curacao-Miami lend jõudis kohale 50 minutit plaanitust varem. Meie Aneega kirjutasime lennukis oma reisiblogisid (Anee kirjutab vihikusse) ja lugesime. Seevastu Miami lennujaamas meil nii kiiresti ei läinud. Hugo vanker, mille andsime ära lennuki väravas, ei olnud meie lennukist väljumise ajaks lennuki ukse ette jõudnud, seega arvasime, et see saadeti pagasilindile. Pagasilindilt aga vankrit ei leidnud, ka ei andnud tulemusi otsingud erisaadetiste lindilt. Küsimise peale otsiti vankriti juba raadiosaatjatega lennujaamast taga, kuid keegi vankrit kusagil ei näinud. Mõtlesin juba, et vanker läkski kaotsi ja tuleb uus osta, kuid nagu meile teatati, siis otsingud jätkusid ning umbes tunniga leiti Hugo vanker siiski üles.

Lennujaama autorendini jõudmiseks tuli läbida pikad vahemaad nii jalgsi kui monorailiga. Olime asjaajamiste peale lennujaamas kulutanud üle kahe tunni. Autorendis läks aga oodatust paremini – olime broneerinud linnamaasturi, kuid kuna selle kategooria autode juures oli autot kätte saamas rohkem rahvast kui autosid jätkus, saadeti meid klass kõrgema kategooria autode juurde endale meelepärast autot valima. Keegi siin kade pole ja näpuga paberil järge ei aja. Auto, kuhu meie suured kohvrid, vanker ja ka plaanitav kolmas kohver kõik ära mahub, oli Nissan X Terra. Täiesti uus maastur, läbisõit kõigest 3000 km, uue auto lõhn veel sees. Meile see sobis väga hästi.

Kella vaadates tundus, et jõuame veel täna Miamis Maci poodi, kuhu Renee mulle uue arvuti tellis. Oleme reisil seekord vaid ühe arvutiga (ok, kaks iPadi on ka kaasas). Arvuti on tänapäeval midagi väga isiklikku, mida on raske jagada - inimesed on igasugustesse keskkondadesse sisse loginud ning tõeline tüütus on kahte inimest pidevalt sisse-välja logida. Samuti on igaühel enda leheküljed lahti, mida ei taha, et keegi teine sulgeks.

Miami ümbruse teedevõrk on viimase viie aastaga oluliselt edasi arenenud – on kerkinud ja kerkivad ka praegu mitmetasandilised (kohati isegi 4-5 tasandit) ristmikud, milles orienteerumine ilma GPSita tundub võõrale võimatu. Kiirteed on linnas ja linna lähiümbruses 12-realised (6 rida mõlemas suunas), millest voolab läbi meeletu hulk autosid. Kusjuures elanikke on Miami kesklinnas kõigest veidi üle 400 000 ehk samas suurusjärgus nagu Tallinnas, küll aga elab Miami ümbruses üle 5 miljoni inimese. Samuti on Miamis aastaringselt suured turistidehordid ning Ameerikas teadagi ühistransport väga arenenud pole – kõigil on oma autod – eks see selle meeletu liiklusvoo tekitab.

GPS siiski alati eksimatu pole – täna jääb Maci pood enne sulgemist leidmata. Sealt samast valelt aadressilt, kust poodi otsisime, leiame aga Aasia söögikoha, kust saab muuhulgas ka sushit. Lapsed olid tänasel päeval mitu korda peale käinud, et sooviks just sushit süüa, seega tundub see koht kiireks õhtusöögiks sobiv olevat.

Õhtul Miamis söömas


Tänase öö veedame Miamis, homme hommikul sõidame edasi Everglades’i rahvusparki.

Kommentaare ei ole: