teisipäev, 18. märts 2014

Curacao pealinn Willemstad. Külaskäik väliseestlase juurde (16.03.14)

Kui me Miami-Curacao lennul ühte Kanadas elavat väliseestlast kohtasime, jäid Reneel temaga lennukis vestlusteemad pooleli. Nad leppisid kokku, et mõni õhtu võiks koos sööma minna. On märkimisväärne, et vestluspartnerite vanusevahe on 55 aastat, kuid jututeemad on vastastikku huvipakkuvad.

78-aastane vanahärra, kes lapsena läbi Noarootsi sõja eest põgenes, on elanud oma elu Kanadas. Ta on töötanud end üles, olnud ülikoolis pikki aastaid õppejõud ning tegeleb veel praegu aktiivselt inseneriteadustega (arendab lennukimootoreid). Curacaole tuli ta ärikohtumisele ning ühendas sooja kliima tõttu selle puhkusega. Ta on pikk ja sirge mees, välimuse järgi mitte üle 65 aasta, jutu järgi veel noorem. See on hämmastav, kuidas mõni inimene säilitab kõrges eas terava mõtlemisvõime ning on kõige kaasaegsega kursis. Mis veel eriti müstiline tundus – kuigi ta on elanud pea kogu oma elu Eestist eemal, on ta eesti keel aktsenditu ja kaasaegse sõnavaraga. Ta on kogu elu reisinud ja reisib veel praegugi palju, teda kutsutakse ülikoolidesse loenguid lugema.

Õhtusest söömaminekuplaanist sai aga e-meile vahetades hoopis päevane küllakutse Willemstadi tema hotelli, kus on mõnus rannas istumise ala. Tõsi, see rand polegi tegelikult mereäärne rand – hotelli liivaribaga bassein asub nö teise korruse tasandil, kus all on kivikaljud ja sügav laevatatav meri, kuid basseini silmapiir jookseb otsaga merre ja tekitab silmapette, et kogu veekogu on üks (selline bassein oli meil kunagi Gran Canarial ühes hotellis ka). Päikesepelglikud said istuda varju all ning lapsed said tunda liivaga mängides rannamõnusid.





Inimesed basseinis kaubalaeva vaatamas


Kaubalaev ja mängivad lapsed


Basseini servas; all kivid ja meri


Sõime hotelli rannas ühise lõunasöögi ning pärast seda tuli hüvasti jätta, kuna Hugol hakkas uneaeg ja oli aeg liikuma hakata. Tõstsin Hugo vankrisse ja läksime Curacao pealinna Willemstadi jalutama. Kui me juba arvasime, et Hugo magab ja Renee küsis, kes jäätist tahab, kostis ka vankrist peenike hääl: “Hugo tahab”. Mis muud, kui tuli ka Hugo kampa võtta ja kõik koos jäätist süüa.

Hugol õnnestus veel enne und ära näha Kuninganna Emma hõljuv sild, mis ühendab Punda ja Otrobanda linnaosasid ning mis avatakse iga laeva läbilaskmiseks, kuna selle alt ei mahu laevad läbi sõitma. Sild ehitati juba 126 aastat tagasi ning viimase renoveerimisega püüti ilme võimalikult originaalilähedaseks muuta. Selle aja, mis me Willemstadis jalutasime, nägime silda avanemas päris mitu korda. Ühel korral õnnestus meil silla avamise ajal olla isegi keset silda ja liikuda koos sillaga. Laevaliiklus on siin kanalis tihe mitte lõbusõidulaevade liikluse tõttu, vaid kanalist pääseb siselahte, mille ühes küljes on hiiglaslik tööstuspiirkond ning mille vahet sõidavad suured transpordilaevad.


Willemstad. Jäätist söömas.

Kuninganna Emma sild avatud...


... sisse sõidab suur laev


Anee, magav Hugo ja Renee sillal

Silla juurest avaneb ka vaade Curacao ühele kuulsaimale vaatele – värvilistele majadele kanali ääres. Kui googeldada Curacaod ja võtta lahti pildid, siis just need samad värvikirevad majad on väga paljudel piltidelt. Tundub, et kohalikud ise peavad samuti seda mõnesajameetrist majaderivi legendaarseks – see kujutis ehib isegi Curacao autode numbrimärke.

Curacao visiitkaart -Willemstadi värvimised majad

... sama pilt ka auto numbrimärgil


Willemstadi väikesed tänavad


Kuulsast jalakäijatesillast umbes poole kilomeetri kaugusel paistab autodele mõeldud kõrge, nagu taeva piiril kulgev kaarjas sild. Curacao enda veebileht kirjeldab silda kui ühte maailma kõrgeimat, kuid googlest järgi vaadates selgub siiski, et 56 m kõrgune sild jääb kordades alla maailma kõrgematest sildadest. Siiski avaneb sillal sõites võimas vaade.

Autodele mõeldud kõrge sild Willemstadis

Vaade samalt sillalt tööstuspiirkonnale

Willemstad tundub armas väike linn, mida hoomab kergesti jalutades. Täna on pühapäev ning rahvast liigub minimaalselt, pea kõik kauplused ja söögikohad on suletud. Kui Renee eelmisel õhtul samas kohas kolamas käis, olid need samad tänavad tihedalt inimesi täis. Kuhu küll kõik kadusid – kus on turistid, kus on kohalikud, mida nad teevad pühapäeviti? Ka teedel liigub võrreldes teiste päevadega vaid murdosa autosid. Huvitav, kas inimesed istuvad pühapäeviti kodudes ja hotellides.

Anee püüab jahutavaid veepritsmeid

Anee mänguväljakul


Anee märkas Willemstadi keskplatsil mänguväljakut ning arvas, et ta tahab seal käia. Pole 8-aastane veel sellistest asjadest välja kasvanud. Veel kummalisem on see, et 8-aastane võib käituda mänguväljakul ikka nagu 2-aastane, tulles redeli pealt meeleheites ja pisarates tagasi, kuna poisid trügivad.

Kommentaare ei ole: