17.10.07, Nagoya

Uni läks ära kell 11.30, Renee oli juba varem tõusnud ning ka hommikusöögil käinud.
Täna käisime Nagoya sadamas asuvas akvaariumis, kus elavad kõikvõimalikuid mereelukad - kalad, kilpkonnad, vaalad, delfiinid, pingviinid jne. Põnev oli kõigil - Anee vaatas esimest korda delfiini-showd ning nägi väga lähedalt kõiki eelpoolnimetatud elukaid. Pärast seda väike sõit mängu-elevandil kõrvalasuvas lõbustuspargis ning lõunaunne jäi Anee emme süles hiigelsuurel vaaterattal.



Tähelepanekuid Jaapani ja jaapanlaste kohta.
Olin enne jaapani kohta reisikirjeldusi lugenud ning väga palju on äratundmisrõõmu. Meid vaadatakse pikalt ja häbenemata, eriti Aneed - turiste liigub siin tõsiselt vähe, veel vähem aga võtab keegi nii väikese lapse Jaapanisse kaasa. Täna nägime kahte seltskonda europiidse rassi esindajad, meid teretati kui omasuguseid:).
Jaapanlaste müstilist abivalmidust kohtasime ka täna - akvaariumis teed küsides näitas turvamees suuna paika (seletavad nad muidugi kõike oma keeles), järgmises punktis näitas suunda edasi juba teine turvamees, kes oli raadio teel teate saanud, kuhu me minna tahame ning edasi veel ühed turvamehed.
Mitmel korral tullakse juurde ja räägitakse midagi jaapani keeles väga sõbralikul toonil; algul ütlesime, et ei saa aru, kuid edasi räägivad nad ikka ja palju; nüüd oleme lihtsalt noogutanud ja vastu naeratanud:)
Kõik jaapanalsed on ikka üpris väikesed, näojooned on neil tegelikult päris erinevad, ei ole nad midagi nii ühte nägu kui algul arvasin. Naised siin on tõelised moehullud; eestalsed käivad küll üsna uhkelt riides, kuid siinnähtu on hoopis kõrgem tase. Kotid on suured ja kallid, kingad-saapad on ilmtingimata kõrgete kontsadega (nägime täna isegi karkudega naist, kellel olid kõrged kontsad all!). Temperatuur on siin praegu veidi üle 20 kraadi, kuid saapad on jalas pea igal teisel naisel - eks nemadki taha kanda kõige viimast sügismoodi, mis sest, et valisteb veel suvine soojus (mina ei kujutaks küll ette, et ma suvel mõne pika säärega saapa suudaksin jalga tõmmata). Ülekaaluslisi siin ei kohta, kõik nad on väga pisikesed ja armsad ning kannavad peale ilusate kottide-kingade ka miniseelikuid ja põlvikuid. Spordi- või vabaajariietuses inimesi siin ei kohta, ka mehi mitte. Enamus mehed, keda päeval tänaval näeb, on viigipükstes ja heledates triiksärkides kontoriametnikud, kes on välja lõunale tulnud, neid liigub tavaliselt parvede kaupa. Teine grupp mehi käib riides meie mõistes veidi liiga edavalt, ümber ja väga trendikad riided, palju ehteid ning kitkutud kulmud.

Süüa pole selle aja jooksul veel siin korralikult saanud. Väikesed poekesed, mida igal tänavanurgal leidub, müüvad mingeid õudsaid plasttopsis kiirnuudleid, mis minul kui paadunud ökotoitujal tekitab külmavärinaid. Anee tarvis on meil õnneks omajagu süüa kaasas ning eks midagi sobilikku ikka leia.

Kell ongi juba pool üks öösel kohaliku aja järgi, tundub, et ühe ööpevaga sai ajahüpe tehtud ning edasi elame jaapani ajas.

Kommentaare ei ole: