Tokushima (13. mai)

Kuna täna vihma sadas ning ilmateade näitas järgmisteks päevadeks vaid 20 kraadi ligi temperatuuri (küll ilma vihmata), siis otsustasime oma reisiplaani sisse viia muudatuse – plaanitud kolme öö asemel oleme Tokushimas vaid ühe, edasi lähme kaheks ööks Osakasse. Kuna Tokushima ööbimisega oli plaanis külastada lähedalasuvaid randu ning teha paar puhkusepäeva, aga ilm seda ei luba, lisaks sai ka selgeks, et rendiautot meile ei anta (Eesti ja Jaapan ei tunnusta teineteise juhiluba ning seda kontrollitakse ka igas väiksemas autorendifirmas), siis otsustasime, et tuleb ära käia siiski Jaapani iidses pealinnas Naras, mis oli ka algselt reisiplaanis, kuid Kyotos magasime kahjuks ühe päeva sõna otseses mõttes maha. Tokushimast viib buss otse Osakasse, mis on Narast vaid 40 minuti tee kaugusel, samuti on Osaka lähedal meie reisi lõppsihtkohale Nagoyale. Ka meeldis meile Osaka linna õhtune melu ning lahedad poed.

Rongiga Iya lähedalt Awa Ikeda jaamast Tokushimasse sõit kestis veidi üle tunni, rongiliin kulges läbi mäepervel asuvate külade, kus majad on ikka suudetud ehitada väga üksteise lähedale. Tokushima poole jõudes läks maa lamedamaks ning tee ääres oli hulganisti riisipõlde, mõnes kohas oli riisipõld otse korrusmaja ees, taga ja küljel, maja ümber oli jäetud vaid paarimeetrine asfaltriba. Nägime ka kummalisi kombinatsioone nagu keset riisipõldu väikesel saarekesel surnuaed, nii paarikümne ruutmeetri suurune.

Tokushimasse jõudes oli tunda kohe linna väiksust (elanikke 270 000), kaubamajad rongijaama ümber olid väiksemad ning söögikohti nappis. Kuna vihma sadas, siis läksime hotelli taksoga (metroo selles linnas puudub), seda varianti oleme me viimastel päevadel eriti usinalt kasutanud, kuna kohver ei pruugi reisi lõpuni vastu pidada kilomeetrite viisi järgilohistamist ja treppidest tassimist.

Asjad hotelli jäetud, võtsime vihmavarjud ning läksime jalutuskäigule. Vihm oli täna tugevam kui üleeile, juba esimese mõnesaja meetriga said püksid alt märjaks, otsest sihtmärki ei olnud ka, mida siin linnas vaadata, mingid lossi varemed olid, aga need ei tundunud nii atraktiivsed, et läbi vihma märgade jalgadega marssida. Mõtlesime hoopis kaubanduskeskusesse süüa ja Kittysid otsima minna. Tee peal kohtasime veel ühte mänguväljakut, kus olid kaks vedrulooma, mis Aneele väga meeldivad. Mänguväljakuid siin Jaapanis napib ning neid leiab nii harva, kuid just sellise ilmaga sattusime ühe otsa. Kuivatasin loomad ära ning sõit koaala ja panda seljas sai alata, vihmavari pea kohal.


Kaubamaja lasteosakonnast leidsime taas meeletu hulga Kitty-nänni. Anee poodles mõnuga, uuris igat Kitty-vidinat, ise pobises “kakskümmend krooni”, pani pärast vaatamist asjad ilusti oma kohale kõik tagasi. Ta ei nõua ei jonni, ega muul viisil endale asju, et millegi peab kindlasti saama, kuid siin reisil teeme talle seda mõnu, et lubame õhtuti ikka valida mõne väikese (kuna kohvris on ruum piiratud) asja. Täna läks käiku Kitty-hambahari. Nii kaua, kui mina Anee riiete üle otsustan, siis multikategelased ja muud loomad nende peal ei ole (konflikti meil sel teemal veel pole olnud), seega Kittyga riideid me osta ei plaani.

Kuna täna olime varase ärkamise tõttu ajast paar tundi ees, siis sööma läksime juba kella viie ajal. Kaubanduskeskuse restoranikorrus oli praktiliselt inimtühi, ka söögikohad ei olnud eriti atraktiivsed, kuid nälg oli suur ja õues sadas, seega ei viitsinud korralikke restorane linna otsima minna. Sõime ühes magedas kohas kiiruga mõlemad kausitäie pastat (esimest korda siin reisil toodi meile lusikas ja kahvel, muidu on ikka alati pulgad); olles selle söögikoha ainukesed külalised, lasime sealt kiiruga jalga. Käisime läbi veel kaubamaja hõrgutisteosakonna ja ostime hotelli närimiseks valiku käsitsivalmistatud küpsiseid, mida siin ühekaupa müükase ja korralikult sisse pakitakse – vot need olid maitsvad.

Tagasi kõndisime mööda uinuvat kaubandustänavat (kusjuures kell oli ca 6 õhtul), kus liikus väga vähe inimesi, ümberringi müüdi kallilt odavat turukaupa, puuviljade eest küsiti absurdselt kõrget hinda ning kõige selle juures tegi vihm veel ümbruse eriti masendavaks. Tokushima tundus mõttetu kolgas, hea, et juba homme siit minema sõidame.