Autoreisi teine päev ja jõudmine Phuketi saarele (27.02.11)

Nagu iga päev siin Tais, lükkasime ka täna oma esialgset äratust edasi. Hommikut lasi rahulikult võtta teadmine, et eile sai teekonnast läbitud ca 500 km ja täna on sõita veidi vähem. Hommikune Chumphoni linna ilme hotelliaknast vaadates oli väga räämas, õhtul tuledesäras paistis kõik hoopis teistsugune. Ostime Chumphonist hommikusöögiks kaasa ananassilõike ja sõit lõuna poole võis alata.

Vaade Chumphoni linnas hotelli akanast

Tee valimisel oli taas oli väike lahkheli minu andmete ja gpsi-i vahel, kuid sel korral ei hakanud vaidlema ja usaldasin gps-i valitud teed, kuna see võis olla ka teeolude poolest kiirem ja parem. Kitsal poolsaarel, mida mööda me Tais lõuna poole sõitsime, oli maastik enamasti tasane, vaid üksikud järske kaljusid meenutavad mäed jäid tee äärde - enamasti oligi üks mägi keset tasast pinda ja taas jätkus tasane maa. Ma algul kahtlesin, kas tegu on üldse loodusliku mäega, et äkki on kaevandatud mäed nagu meie tuhamäed, aga neil kasvasid peal puud ja mõnest kohast paistis kivikalju, seega võis oletada, et need olid looduse poolt vormitud.

Üksikud mäed keset tasast maastikku

Mööda poolsaart allapoole sõites märkasime, et istandused on üheskoos liikide kaupa ja väga suurel maa-alal. Nagu ka eilsest päevast kirjutasin - olid järjest riisi- ananassi- ja banaanistandused. Tänane päev algas veel banaaniistanduse piirkonnas, järgnes kookospähkli piirkond ja jõudis rannikule lähenedes peagi kalapiirkonnaks - seda oli iga kord õue astudes ninaga väga selgelt tunda, samuti andsid sellest tunnistust suurte külmakastidega müüjad tee äärtes. Ma ei tea, kuidas siin Tais omandivormidega on, kui palju omab keegi maad ja kasvatab ise vilju, aga kui oletada, et inimesed kasvatavad maal tõesti ise puuvilju vms, siis kohalike majad annavad tunnistust, et maapiirkonnas elatakse üsna hästi. Mõned isegi päris hästi. Kohtab korralikke, isegi lääne stiilis elamuid, mis peaksid andma tunnistust inimeste heast elujärjest. Küll aga ei harrastata kummalisel kombel Tais üldse iluaiandust, heal juhul on maja ukse ees mõni kivist kaelkirjak, elevant või tiiger. Sellist butafooriat kohtab tee äärtes müügil üsna sageli - on kohe suured müügikohad, kus müüakse kivist loome ja linde, mis on kõik värvitud nende autentsetesse värvidesse. Neid kivist loomi ja linde kohtab igal pool söögikohtade ja kodude ees õues - lastele need muidugi meeldivad :)

Stiilinäited kohalike parimatest elupaikadest maapiirkonnas

Ehitus alles pooleli

Üks asi, mida igal pool teede ääres, linnades ja ka kohe lennujaamas kohtab, on Tai monarhi suured kullatud raamiga pildid. Vahel on monarh pildil koos abikaasaga. Nende kultuuriruumi mõistmata ei suuda aru saada, miks neid plakateid nii palju peab olema, aga selline isikukultus meenutab meie kultuuriruumist vaadatuna sügavalt just totalitaarset ühiskonda.

Monarh on kõikjal

Müügikoht tee ääres; taamal pingi peal magab müüja laps

Vahepeal tuli tankida nii ennast kui autot. Kui tee ääres süüa on odav, siis autokütus maksab veidi üle 1 € liiter. Tee äärest ostime ka kaks küpset ananassi. Sõitsime kuni Surat Thanini mööda Tai lahe rannikut ja lootsime veel enne mõneks ajaks sisemaa poole suundumist käia Aneega ujumas. Randa leida polnud lihtne, kuna viitasid randade poole polnud. Renee vaatas gps-i järgi, kus meri on teele eriti lähedal ning pööras ühest suvalisest teeotsast sisse. Mööda pisikest külavaheteed liikudes saime taas tunnistust, et elujärg maal pole üldsegi mitte halb - inimestel on rohkem ruumi elamiseks ja on ka korralikud elamud. Muidugi kohtab alati ka hurtsikuid. Külades on väikesed pühamud ja päris sageli kohtab ka mägede otsas Buddha kujusid, mis on oma mõõtmetelt hiiglaslikud. Kahjuks said teed enne otsa, kui me mereni jõudsime ja kuigi mereni oli jäänud vaid 500 meetrit, ei julgenud mina läbi metsa mere poole tungida, kuna tundmatus džunglis plätudega liikuda pole just tark mõte.

Pühamu ühes mereäärses külas

Pühamu värav seestpoolt väljapoole vaadates

Taas üks suur kuldne Buddha kõrgustes

Seega hakkasime sõitma läbi poolsaare selle teisele küljele, mis on juba India ookeani ääres. Nüüd sai otsa neljarealine eraldatud sõidusuundadega tee ja maastik muutus tuntavalt mägiseks. Kaherealine tee kulges käänuliselt mägede vahel ja loodus ümberringi muutus oluliselt lopsakamaks. Lonely Planet näitas, et meie teekonnast mitte kaugel on Khao Sok rahvuspark ning mõtlesime teha sinna jõudmiseks väikese lisasõidu teest kõrvale, kuna Anee oli magama jäänud. Rahvusparki sai sisse autoga ja enne sisenemist maksid kõik autoaknast valveputkas olevale mehele tasu. Kui meie kord kätte jõudis, ei tahetud meilt mingit raha ja näidati vaid suunda, kuhu sõita. Jäi mulje, nagu nad ei suutnud meile inglise keeles summat öelda ning läksid kergema vastupanu teed ja lasid meid lihtsalt niisama sisse. Rahvuspargi see piirkond, kus meie käisime, oli ideaalne autoga matkamiseks - peatumiseks ja pildistamiseks vaateplatvormid, millest avanesid maalilised vaated all orus asuvale järvele. Üle pika tammi sai sõita teisele poole järve ning laskuda käänulisi teid mööda taas allapoole.

Vaated Khao Sok rahvuspargis

Rahvuspargi piirkonnas märkasime istutatud (sirged rivid) meie jaoks tundmatuid puid, millest koguti puu tüve küljes olevatesse väikestesse topsikutesse midagi, mis tõenäoliselt tilkus puu tüvest. Hiljem veebist järgi vaadates selgus, et tegu oli kautšukipuudega. Loodusest veel - mida ka enne Tais märganud olime, ajavad praegu talvisel ajal puud lehti maha, mõned puud on isegi täiesti raagus.

Kautšukipuud

Kautšuki kogumine

Peagi hakkas pimedaks kiskuma. Tegelikult on hämarat aega siin vaid loetud minutid, pimedaks läheb äkki ja see juhtub kella 18.45 paiku. Selge oli see, et India ookeani äärde ujuma me täna ei jõudnud ning pidime sõitma järjest Phuketini välja. Aneele sobis hästi, kui sai iPadist vaadata Tjorveni ja mütsikese ning Kitty filmi, mistõttu ei tundu ka pikk autosõit igav.

Anee vaatab autosõidu ajal filme

Pimedas on Tais liigelda suhteliselt raske, kuna teemärgistus on kehv ja vähehelkiv, lisaks pole ka meie Toyota Viose tuled suurem asi. Pole mingi ime, kui ühesuunalisel teel sõidab vastu tuledeta roller või keerab kõrvalteelt ette mõni suurem auto (suurema eesõigus, mäletate). Enne Phuketi saart algasid taas neljarealised teed, kuid ka seal pole kottpimedas väga mugav liigelda.

Phuketi saar, mis asub mandrist vaid mõnesaja meetri kaugusel, on mandriga ühendatud sillaga ning seetõttu on Phuket pigem nagu poolsaar. Olin enne kaardilt mitu korda Phuketi saart vaadanud ning teadsin, kus asuvad erinevad linnad, lennujaam ja meie hotell. Lennujaam on kohe Phuketi saarele sisenedes ning sealt näitas hotellini veel 38 kilomeetrit, mis tekitas minu ja gps-i vahel taas ühe lahkheli. Teadsin, et saare lõunatipust on lennujaamani 43 km ja hotell asub saare keskel (aga mere ääres), seega tundus see 38 km lennujaamast hotellini liiga ebaloogiliselt pikk maa. Olime Reneega booking.com-ist hotelli broneeringut tehes mitu korda sealt samast kaardilt hotelli asukohta vaadanud ja ka Reneel oli meeles, et hotelli asukoht on saare keskel.

Phuketil pidime kokku saama oma eesti sõpradega - Julia, Silveri ja Silviaga (2,5 a), kellega me koos reisile tulime, aga lennupiletid saime 3-päevase nihkega. Renee saatis Silverile smsi ja küsis igaks juhuks hotelli aadressi üle. Silver kinnitas sama aadress, mis oli meil gps-is. Ikka tundus see ebaloogiline, kuna silmade ees oli hotelli asukoht kaardil ja see ei klappinud kilomeetritega. Renee jäi tee ääres seisma ja proovis telefoniga internetis korraks maps.google.com-ist vaadata hotelli asukoha uuesti üle, kuna gps ei tundnud aadressi järgi seda hotelli ära. Sai vaevalt kaardi avada, kui tuli sms, et 80% välismaisest mobiiliinterneti limiidist on ületatud ja 3 sekundi pärast järgmine, et limiit on ületatud. See juhtus vähem kui poole minutiga ja EMT poolt on peale pandud 60 € suurune limiit, kuna inimesed tegid enda teadmata välismaal mobiiliga internetis käies ulmelisi arveid. Info jäi saamata, kuna limiit sai enne täis. Seega oli ainus võimalus sõita ikkagi gps-i sisestatud aadressi juurde ja vaadata, kas tõesti asub seal hotell. Renee saatis veel Silverile palve, et äkki ta oskab saata hotelli koordinaadid, mille järgi gps selle ka selle hotelli üles leiaks, aga selleks ajaks, kui koordinaadid kätte saime, olime hotellist juba ca 1 km kaugusel. Hiljem tasuta internetis kaarti uurides selgus, et booking.com kaardid näitasid vaid Phuketi lõunatipu kaarti ja sellel lõunatipu poolsaarel asus meie hotell tõesti poolsaare keskel…

Hotelli kohale jõudes tundus algne lahknevus hotellist veebis olevate piltide ja tegelikkuse vahel liiga suur ja seda sama tundsid ka meie sõbrad. Teadsime, et hotell on ehitatud umbes aasta tagasi ja on hinna ja kvaliteedi suhtelt väga hea valik. Tuppa jõudes nägime, et hotell on puhas, ilus ja korralik ning esialgne hirm möödus, kuigi hotelli neljandalt korruselt avanes vaade kohe hotelli kõrval (kuid kõrge aiaga eraldatud) slummile.

Meile püütakse üks punane riffahven, mis läheb kohe grillile

Silvia ja Anee õhtul restoranis

Sõbrad olid Lonely Planetist välja vaadanud õhtusöögiks ühe kalarestorani, kuhu algul mõtlesime minna meie autoga, kuid kuna täpset aadressi polnud, ei osanud sinna omal jõul pimedas minna. Läksime mingi tuk-tuki ja takso vahepealse ajaga, mis on oluliselt kallim kui Bangkokis. Meid viidi kalarestoranide piirkonda, kus neid asus mere ääres järjest umbes kümme. Valisime koha, kus püüti meie nähes elus kala (punane riffahven) ning viidi see kohe grillile. Kalale maitseks vaid veidi soola ja küüslauku ning toit sai imeliselt värske ja maitsev. Tundsin, et tahan siin mere ääres olles vist igal õhtul vaid mereande süüa, kuna need on siin nii ilmelised ja värsked.

Meie teekond Bangkokist Phuketi saarele - veidi üle 900 km