Hugo esimest korda liival
Jõuan rannal istudes selgusele - täna ei ole tahtmist kusagile liikuda. Kui Renee ärkab, lähme hommikusöögile. Meile on kaetud laud akna alla ja pandud laua juurde ka söögitool Hugole. Peale meie on hommikusöögil veel vaid üks paar. Hommikusöök on kõige rikkalikum, mis sel reisil näinud oleme. Naudin värsketest puuviljadest kompotti ja krõbedaid croissante.
Mõtlesime pärast hommikusööki ümbruskonda jalutama minna. Meil on kaasas ka käru Hugole, kuid viimasel hetkel kiiruga pakkides sai käru istumisosa visatud niisama kohvrisse, et selle reisil olles sobival hetkel raami külge ühendada (Hugo pole seda veel kasutanud). Sobiv hetk ja koht selleks on hotelli terrassil varjus, kus Renee nokitseb kruvikeerajaga, kuni käru saab sõidukõlbulikuks. Hugo uinub uues kärus koheselt.
Tuvastame ka koha, kus me asume - San Vincenzo. Peatänava ääres on ridamisi villasid, mis on jätkuvalt talvepuhkusel - aiad on koristamata ja akende ees veel luugid; ühtegi hingelist ei liigu - nagu tuumakatastroof oleks toimunud. Veidi edasi jalutades tundub, et veidi inimesi siiski toimetab linnas. Isegi mõni rannanänni müüv poeke ja restoran on lahti.
Otsustame kohanduda kohalike rütmiga ja teha lõuna enne kella kahte, sest kuni õhtuni lähevad kõik söögikohad kinni. Tellin suvalises tänavaäärses söögikohas mereandidega risoto, aga kahjuks minu ja nende arusaam risotost ei ühti - tegu on puljongis riisiga, ei mingit kreemjat tekstuuri ega juustu.
San Vincenzo
Ma ei tunne, et oleksin Itaalias. Sellised kuurordid on ilma igasuguste riigitunnusteta kohad - ole sa kas Jurmalas, Mehhikos, Tais või Itaalias - ikka on ümberringi samasugused rannaäärsed hotellid, pudi-padi poed ja kehvad söögikohad. Ainult rahvamassid on siit hetkel puudu, aga kuu aja pärast siin tõenäoliselt elu keeb.
Pärastlõunal läheb Renee autoga ümbrust uurima, mina käin Hugoga veel rannas liiva peal ning leian talle sealt isegi ühe liivavormi. Tipphetkel loendan kilomeetritepikkuses rannas umbes 30 inimest. Merelt hakkab tõusma udu ja päikest ei paista enam, samas külmaks ei lähe.
Järgmise une teeb Hugo hotellitoas; mina istun rõdul uuesti välja tulnud päikse käes ja kirjutan. Tunnen, et päike hammustab päris kõvasti, aga kreemi ei pannud ma väga hoolikalt. Päike minu peale tavaliselt väga kuri pole, aga praegu olin mina rumal ja ei arvestanud, et tegu on kevadise päiksega - õlad ja käed lähevad õhtul päris punaseks ja hellaks. Ka Hugo käed punetavad.
Lähme õhtupoolikul kõik koos rannaliivale jalutama. Söögikohas, kus me eile õhtul sõime, on täna pulmad. Märkasime hommikul jalutades veel ühte söögikohta, kuhu õhtul võiks minna. Tegu on väliselt väga modernse kohaga, disainis kasutatud palju klaasi ning musta ja valge kontrasti. Ei julge erilisi toiduelamusi oodata. Uksel tuleb vastu peakokk ise ja juhatab meid lauda. Jällegi sama mentaliteet - kellelgi kiiret pole ning menüü lauda jõudmiseni läheb omajagu aega, kuigi restoranis on vaid mõned inimesed. Näen, et kõrvallauas sööb üks naine erinevaid bruschettasid ja kuigi ma neid menüüst ei leia, tellin ka neid. Lisaks võtan spagetid raguuga, mis peaks siin tähendama bolognese kastet. Renee tellib tuunikala carpacciot ja nelja juustuga gnoccisid. Klassikalised bruschettad on head, kanamaksapasteediga aga mulle ei maitse (ma pasteeti ei armasta) ja õhukese soolapekiga pole ka just ülemäära hea. Raguu maitseb nagu makaronid hakklihaga, tomatit selles kastmes ei kohta. Tundub, et ma tegin lihtsalt valed valikud, sest köök tundub siin olevat aus. Renee tellitud toidud maitsevad mulle rohkem. Nokin tema juurest nii tuunikala kui gnoccisid. Hotellini tagasi jalutame juba pimedas, tee peal pistame nahka veel ühed jäätised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar