Eile õhtul maandusime Napoli lennuväljal. Reisiseltskond sel korral pisut suurem - lisaks meie perele reisivad ühes meiega ka minu vanemad. Võtsime kaks rendiautot ja sõitsime Sorrento poolsaare suunas. Kuigi Napoli lennujaamast St Agatasse on ca 60 km, võtab sõit oodatust kauem aega - sõit algab kiirteelt, kuid lõpeb käänulistel mägiteedel, kus kiirused on väga madalad.
Meie väike majake, kus me nädala peatume, asub Sorrento poolsaarel, St Agata linnakese külje all, kaljusel mäeküljel. Kuigi meie magamistoa rõdult avaneb postkaartlik vaade Salerno lahele Vahemeres, ei jää me seda vaadet oma rõdule imetlema, vaid läheme ikka seiklema. Esimese päeva plaan on sõita ringi üle maailma tuntud ja hinnatud puhkusepiirkonnas Sorrento poolsaarel - Postitanost kuni Amalfi rannikuni välja. Amalfi rannikut saab avastada nii autoga kui ka jalgsi. Matkaradu on siin rannikul kümneid, kuid peagi selgub, et neid on äärmiselt keeruline leida, kuna nende alguskohad pole piisavalt hästi märgistatud ning parkimisvõimalused on olematud. Ühele matkarajale Positano lähedal oskasime minna vaid seetõttu, kuna ma tundsin väikesel sildil selle Itaaliakeelse nime ära (olin enne Tripadvisorist neid radasid vaadanud). Õnnestus leida ka kaks kohta autodele tee ääres, kuhu mahtumine on paras peavalu ning ka kogenud autojuhid issi ja Renee parkisid autosid nagu algajad parkijad. Ei pea vist mainima, et kohalikud on siin täielikud parkimisgeeniused ning suudavad oma autod mahutada ka kohtadesse, kuhu silma järgi tundub, et ükski auto ei mahuks või tagurdada sujuvalt üles järskudest kaldteedest.
Vaade meie terassilt, taamal Capri saar.
Positano matkarada algas järskude treppidega mäkke ning nagu selgus, need trepid ei lõppenudki otsa. Vähemalt meie jaoks mitte. Mäletasin, et tegu oli raske rajaga, eriti, kui alustada seda treppidest tõusuga, aga et see rada nii raske on, et me alla anname, ei uskunud. Endal oli raske, Hugo seljas, Aneel veel raskem, kuigi Renee, issi ja emme teda kordamööda aitasid. Pealegi oli ilmateate lubatud 21 kraadi asemel väljas päikese käes 31 kraadi ning selline ilm juba ei soosi raskeid matku. Üle kümne sammu ilma joomata edasi ei liigu. Higist nõretavatena pöörasime otsa ringi.
Hugo ja Nanna matkamas
Üliraske matkarada Positanos
Kuigi võib tunduda, et treppidest allaminek on oluliselt lihtsam, olid meil kõigil jalad pärast allajõudmist parajalt pehmed. Higised ja väsinud, nagu me olime, oleks tahtnud väga ujuda. All rannikul paistis rannake, kuid ilmselgelt oli see ühe hotelli rand. Sõitsime mööda rannikut Amalfi poole, lootuses leida mõni ujumiskoht. Tee tõusis ja laskus mööda kaljust rannikuäärt, läbis tunneleid ja tihedalt rahvastatud asulaid. Kuigi meri on kogu aeg paista, siis paradoksaalsel kombel kusagile mere äärde ujuma ei pääse, sest siin praktiliselt pole randu (va üksikud väikesed hotellide erarannad); maastik on kaljune ja pole sobilik ujumiseks. Tee ääres on õnneks mitmeid taskuid, kus peatuda ja ilusaid vaateid pildistada.
Postitano
Postitano
Tee kulgeb mööda kaljuservi
Kurv enne tunnelit kalju sisse
Kitsad teed Amalfi rannikul
Amalfi rannik
Tüüpilised kitsad sõiduteed Sorrento poolsaarel
Hugo oli lõunaunne suikunud ning seetõttu mõtlesime hoopis poolsaarelt välja sõita. Teadsin, et suunas, kuhu me liigume, asub Paestum - 6. sajandist e.Kr. pärinevad Kreeka jumalate templid. Kohale jõudes avanes mittetraditsiooniline vaatamisväärsuse värava vaatepilt - otse piletikassa kõrval asub väärika vanusega majas restoran Nettuno, mis uksel olevate siltide järgi on hinnatud nii Tripadvisoris kui mitmeid aastaid Michelini reisijuhis. Jääme istuma restorani aeda, mille laudadest avaneb suurepärane vaade templitele. Tellin pühvlimozzarellat, tomatit ja basiilikut - Itaalia värvides üle maailma tuntud Campania piirkonna toitu. Kõige õigemat mozzarella juustu valmistatakse just Campania piirkonnas (siit mozzarella pärineb) vesipühvli piimast ning Paestumi poole sõites nägime tee ääres kümneid farme, kus kasvatatakse pühvleid ja valmistatakse mozzarella juustu. Siiski pole täna söödud mozzarella parim mozzarella, mida ma saanud olen.
Hugo on rahul, kui jäätist antakse
Lapsed Nanna ja Papaga
Meie Aneega läksime pärast söömist iidsesse väljakaevatud linna jalutama, teised jäävad nautima ideaalset temperatuuri puude vilus restorani aias. Minu kunagine sügav kunstiajaloo huvi ärgitab mind siiamaani iidse kunstiga tutvuma. Massiivsed dooria sammaste read, mis olid templite kandvad elemendid nii otseses kui kaudses tähenduses, on lähedalt vaadates ikka väga võimsad ja üllatavalt hästi säilinud oma üle 2000 aasta vanuse ajaloo kohta. Paestumis on säilinud kokku kolm templit - pühendatud Kreeka jumalatele Poseidonile ja Herale. Templite ümbruses on välja kaevatud ka linna varemed samast ajajärgust. Üle inimese kõrgust müüri praktiliselt säilinud pole, pigem on üldpilt madalad majade vundamendid. Aimu kunagisest linnast annavad vaid paberil rekonstruktsioonid.
Dooria stiilis Hera tempel Paestumis. 6. saj. e. Kr.
Linna varemed Paestumis
Anee templi juures
Tagasiteel teeme peatuse ühes spetsiaalses pühvlimozzarella poes, kus ostame kaasa kolme erineva tekstuuriga mozzarellat. Lisaks käime läbi suurest toidupoest, kust saab muud vajalikku õhtusöögiks. Renee sai poest meile kohaliku interneti internetipulga näol. Sõidame küll kodu poole teist teed pidi kui siia tulime ning saame suure osa teest läbida mööda kiirteed, kuid viimased 40 minutit tuleb kulgeda ikka kitsastel mägiteedel, kus kohalikud aretavad uskumatuid kiiruseid ja möödasõiduvõtteid. Amalfi rannikul ise autoga sõita võib soovitada vaid väga julgetele ja kogenud juhtidele. Kuigi mul on load olnud 13 aastat, ei tahaks mina küll siin sõita. Parkimisega ei saaks aga absoluutselt hakkama.
Campania regioonis saab ehtsat pühvlimozzarellat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar