Austria Alpides suusatamas. Esimene päev Saalbachi nõlvadel. (01.03.15)

Meie talvised reisid on seni viinud eranditult vaid sooja kliimasse. Sel korral otsustamine aga sõprade kutsel minna esimesele suusareisile Austria Alpidesse.

Meile Reneega mäesuusatamine meeldib ning me oleme aastate jooksul ikka sõitnud ka, küll aga enamasti vaid Eestis, Soomes ja Rootsis, kus on sellised väiksemad mäed. Ilma minuta on Renee ühe tööreisi nädalavahetusel käinud ka Kanada suurtes mägedes suusatamas, aga koos pole me ühel päris suusareisil veel käinud. Eriti võlub mind Alpide juures ilm – pildid ja jutud, mis ma lumistest ja päikesepaistelistest Alpi nõlvadest olen näinud-kuulnud, on mu jaoks loonud sellise imelise-müstilise kuvandi, mida ma tahaksin ise näha-kogeda.

Selle aasta suusareisi mõte tekkis umbes aasta tagasi, mil meil kahe perega tundus, et meie praeguseks 3,5-aastased pesamunad on juba valmis nädalaks meist eemal olema. Pool aastat tagasi ostsime lennupiletid, broneerisime hotelli ja aeg-ajalt unistasime eesootavast reisist. Oma reisiplaanist tuttavatega rääkides liitus meiega veel kaks pere. Lapsed jäid kõigil koju, seega kaheksa täiskasvanut. Reisisihtkoha valiku lasime teha sõpradel, kes on aastaid Alpides suusatamas käinud – nemad teavad siinseid olusid ning oskavad parimad suusarajad välja valida.

Nende soovitus oli, et hotell oleks täiesti suusaraja lähedal, et ei peaks autoga sõitma ega pikalt mäesuusasaabastega liftini kõndima. Meie suusakuurordiks sai Saalbach-Hinterglemm, kus kirjade järgi on pikim võimalike ühendustega suusarada maailmas (!?). Ehk siis on võimalik läbida pikki vahemaid, suusatada erinevatel mäenõlvadel ja jõuda sealt ilma bussiühendust kasutamata alla hotelli juurde tagasi.
Vaade Saalbachi nõlvadele meie hotelliaknast

Esimene suusapäev algas suuskade laenutamisega ja mäepiletite ostmisega. Suusalaenutusi on siin igal sammul, samuti mäesuusavarustust müüvaid poode. Oma suuskade nii kaugele lennukiga kaasa vedamisel ei näinud mõtet. Fakti, et suusapuhkus on oluliselt kallim kui üks soojamareis, teadsin ma ka varem. Sellest andis aimu juba hirmsa hinnaga keskpärane hotell. Võrdlusmomendiks mõned näited kohalikust hinnatasemest. Meie kahe suusarent viieks päevaks (ilma mäepiletita) maksab veidi rohkem kui Volkswagen Sharani rent nädalaks (auto on meil neljapeale). Või siis teine indikaator - suusalaenutus ja mäepiletid meile kahele viieks päevaks maksab aga sama palju kui me saaksime kogu perega (neljakesi) nädala Türgi all inclusive viietärni hotellis elada.

Seda hirmsa raha eest ostetud (õigemini renditud) mõnu läksime me mäkke proovima. Selgus, et hotell oli liftidest oluliselt kaugemal kui kirjade järgi aru saime ning suusaliftini saamiseks tuli mäesuusasaapad jalas ja suusad õlal marssida vähemalt 800 m. Mäesuusasaabastega mööda tänavaid kõndimine on kergelt öeldes ebamugav tegevus. See on tõsine katsumus, mis võtab võhmale. See on esimene hommikune trenn. Ajaliselt kulub selleks umbes veerand tundi ja seda täiel tempol kõndides.
Alustuseks valisime sinised rajad, need kõige laugemad. Kuigi üsna pea saime aru, et sinisel ja sinisel on ka vahe ning mõni sinine võib olla üsna järsk. Aga mind järsud mäed ei hirmuta; vastupidi – ma otsin just sellist adrenaliini.


Saalbachi nõlvad

Päikeseline Alpide ilm jäi täna aga vaid illusiooniks. Ilm oli üsna tuhm ja pimedavõitu, kohati kogunesid orgudes pilved, korraks puistas isegi lund. Aga see-eest olid nõlvad väga heas korras, meeletult pikad ja laskumine oli tõeline mõnu. Midagi uudset olid minu jaoks üleminekud ühelt rajalt teisele, mis on sellise kitsamad rajad, umbes murdmaasuusaraja laiused ning kulgevad vahel sadu ja sadu meetreid üsna laugelt mäest alla. Sellistel radadel on kõige mõnusam teha kiireid sööstlaskumisi – tõmbad end kükki, võtad kepid kaenla alla ja laskud mäest alla nagu murdmaasuuskadel, ainult kindlust püstijäämises on oluliselt rohkem, kuna mäesuusad on laiemad ja tasakaalu hoida kergem. See on meeletu trenn reielihastele.
All paistab suusaküla

Kuna me sõidame grupiga (enamasti 4-6-kesi), siis kiiremad sõitjad kunagi kaugele eest ära ei kihuta ning teeme pidevalt järeleootamispeatuseid, mis on parajad just jalgade taastumiseks. Nali on muidugi see, et kui aeglasemad järgi jõuavad, siis ütleme, et puhatud juba küll – sõidame edasi. Aga tegelikult on erinevas tempos koos sõitmine üllatavalt lihtsam kui ma arvasin. See ei ole tüütu, kuna ümberringi on nii ilusad vaated, mida nautida. Ma küll enne Austriasse tulekut harjutasin Soomes aeglasemat sõitu ja natuke isegi tuli välja, aga ma ei saa midagi teha, kui on head mäed ja ma oma olemuselt olen äkilisem ja tunnen mõnu kihutamisest. Nii ma siis pigem teen mõne nõlva kihutades ära ja ootan aeglasemaid järgi.

Tipus

Lõunasöögi tegime seltskonnaga kõrgel mägedes. Iga natukese aja tagant on mägedes söögikohti ning lõuna leidmisega suusamäel pole probleemi. Mingit maitseelamust siit otsida ei maksa, see on puhas energia pealelaadimine, sest muidu ei jaksa edasi sõita. Aga õnneks käituvad maitsenäsad kõrgustes vähem tundlikult ning üks suvaline nuudlisupp sobis lõunasöögiks küll.

Pärast lõunasööki kõik koos startides õnnestus Reneel kuidagi mitte märgata, kuhu me ühelt nõlvalt kõrvale pöörasime ning ta läks hoopis teist teed. Ta üritas pool mäge meid meeletult taga ajada, aga siis sai aru, et nii eest ära me kogu ülejäänud grupiga me talt ikka ei suuda (ega taha) sõita ja midagi läks valesti. Mõne aja pärast saime telefoni teel siiski ühendust ning ma läksin Reneele järgi. Teised suundusid teisele poole mäekülge.

Kui ma pärastlõunal mööda ühte järsemat sinist nõlva, mis mulle enne tohutult meeldima hakkas, alla Renee poole järgi sõitsin, sain aru, et mõistus suudab rohkem kui mu jalad. Mõtlesin, et küll ma nüüd üksi lähen kihutades alla, kui kedagi järgi ootama ei pea, aga reaalselt tegin umbes iga poole minuti järel hetkelisi peatuseid, kuna jalad ei kannatanud enam sellist pinget nagu hommikul. Panin ühe korraliku käna ka, libisesin lõug maas mööda lund ja suusk tuli jalast, aga õnneks valus ei olnudki nagu. All otsustasime, et sõidame täna vaid leebeid nõlvu, kuna olenemata toiduga energia pealelaadimisest on jalalihastes energia otsakorral.

Kell neli pannakse kogu suusakeskuse liftid seisma. Selleks hetkeks võid sa olla kusagil mäetipus, aga alla saab suusatades ikka. Samas peab arvestama, et nõlvast alla laskudes jõuad kusagile meelepärasesse kohta. Et mõni nõlv ei lõppeks kusagil mäekurus ning edasi liikumiseks ei oleks tarvis teise tõstuki abi.

Kella neljaks olimegi me ühe lauge nõlva tipus ning laskusime sealt kohta, kust me hommikul alustasime. Suusad jalast, uuesti selga ning mööda tänavat klõpa-klõpa saabaste klõbisedes hotelli tagasi.

Maandusime kohe hotelli all saunakeskuses, kus me olime üllataval kombel vaid kahekesi. Lõõgastusime erinevates saunades vähemalt poolteist tundi ja nautisime privaatset olemist. Imestasime, miks rahvas küll saunas pole, kui kella nelja paiku peaks kõik suusatamise lõpetama. Aga tegelikult me teadsime, kus kõik on – meie mäesuusakommetega tuttavad sõbrad jutustasid enne, et kohe pärast mäelt laskumist käiakse siin higisena ja suusariietes dringil ja räägitakse päevaseid kogemusi. Uljamad on sellises meeleolus, et tantsivad lausa jalgupidu laual. Aga eks selle uljuse taga ole ka eelnevalt mäel tarbitud alkoholikogused. See on muide siin pigem reegel kui erand. Minu jaoks täiesti mõistetamatu ja mitteatraktiivne, kuna ma ei tarbi alkoholi ja ei saa aru, kuidas saavad sport ja alkohol käia käsikäes. Ei saa seda imestust ajada ka vanuse kaela, kuna teades enda olemust, ei oleks ma ka kahekümnendates eluaastates selliste kommetega kaasa läinud. Nii me siis erakutena saunatasime – aga just saunad ja spaad - selline on meie jaoks ideaalne puhkus.

Õhtusöögi ajaks olime kõik esimesest suusapäevast nii väsinud, et ei viitsinud küla vahele süüa otsima minna ja sõime oma hotelli all restoranis. Erilisi ootusi toidule ei seadnud, kuid siinse kaloripõletamisega tekib selline nälg, et kõik maitseb vist paremini. Mina olin vähemalt oma ahvena, risotto ja aedviljadega väga rahul.

Magusaringi tegime sõprade toas, kus kõik tõid välja oma kotis kaasaveetud Kalevi kommid ning kodumaiste maiustuste ja heade sõprade seltsis jälgisime põnevusega Riigikogu valimistulemusi, mille maik oli sama magus nagu söödud kommidel.

Magama minnes ja silmi kinni pannes sõitsin suuskadel edasi. Nii, nagu laeva kõigutamisest jääb tasakaalunärvile mingi viperus sisse, tundsin ma pikali voodis olles ja silmi kinni pannes, et ma võtan kurve edasi.

Kommentaare ei ole: