Rhine Falls kosk Šveitsis. Saksamaa, Allgäu (13.06.15)

Tänane hommikusöök Šveitsis külas olles on midagi hoopis tervislikumat kui meie senised hommikusöögid on olnud. Oleme seni reisil olles nautinud Saksamaa külluslikke hommikusööke ja Itaalia suhteliselt saiakeskseid hommikusööke aga tervislikkuse seisukohast on need hommikusöögid mitte kõige parem valik, kuna söödud on liiga palju saia. Ja söödud üldse liiga palju. See on hoopis midagi muud, kui ma kodus olen harjunud sööma. Meid võõrustav pererahvas on tervislikke eluviise pooldav ning enne hommikusööki pakutakse meile värskelt valmistatud puu- ja köögiviljamahla ingveriga.

Hommikusöögis tühje süsivesikuid ei kohta – pigem on hommikusöök valgukeskne – mozzarellasalat ja praetud munad. Neid viimaseid pakub Renee appi tegema, kuna temal tulevad praetud munad vedela kollase silmaga kohe eriti hästi välja.

Hommikusöögilauas vesteldes saame kaasa soovituse, kuhu edasi suunduda. Kuna siseneme Saksamaale seekord teiselt poolt Bodenseed, jääb meie teele suurima veehulgaga kosk Euroopas – Rhine Falls/Rheinfall, mis asub peaaegu Šveitsi-Saksamaa piiril. Sellist fakti, et üks kosk on Euroopas suurima veehulgaga, olen ma meie ühel reisil juba kuulnud ja kohanud. Nimelt on samad andmed ka Põhja-Rootsis asuva Storforseni kose kohta. Googeldan mõlema kose kohta info läbi ning selgub, et nende vooluhulk ongi peaaegu sama, lihtsalt Storforsenis on stabiilsemalt suurem veehulk.

Rhine Falls/Rheinfall kosk 

Mu mälus on veel pildid ja kõrvus helid Storforseni metsikust jõust, kuid Rheinfalli kosk sama võimsalt ei mõju. Ehk seetõttu, et vaatame koske kaugemalt ja ei hakka trügima paatidega kose alla, mida turistidele siin lõbusõiduvahendiks pakutakse. See on sellele reisil esimene koht, kus oleme sattunud tõelisse turistilõksu kogu selle juurde käiva trügimise ja müügiga.

Rhine Falls/Rheinfall kosk 

Rheinfalli kosk asub sisuliselt linna läbiva jõe keskel, Storforsen paikneb aga keset metsikut ja inimtühja Põhja-Rootsit. Storforseni imposantsust tekitas ilmselt ka selle mitmetasandiline kukkumine, kuid Rheinfalli kosk on oluliselt madalama langemisega ja väikeste astangutega. Pikalt ei tahagi siia inimmassi trügima jääda, liigume mööda jõekallast tagasi autoparklasse ja saame maksta oma esimese Šveitsi pinnal tehtud ostu eest ehk pool tundi parkimist 6 € eest.

Nüüd on aga soov pääseda Šveitsi kallitest hindadest ja jõuda kiiresti Saksamaale. Eriti seetõttu, et meie auto paak on täiesti tühi, aga meie navi andmetel jõuame me napilt Saksamaa pinnale tankima. Viimased kilomeetrid sõidame nii, et kütusenäidik on nullis ja mõtleme juba, kui kalliks läheb puksiiri tellimine. Õnneks jõuame siiski Saksamaal enne auto väljasuremist tanklasse kohale ja edasi liigume juba täispaagiga. Et ikka kiirteel saaks pedaali põhja vajutada. Mõned katsed Renee järjekordselt teeb. No ei meeldi see mulle!

3,6 km minna, 0 km saab sõita. Kas jõuab?

On meie reisi eelviimane päev. Homme on pühapäev ning Saksamaal on kõik poed suletud, seega tuleb täna poes ära käia ja lastele lubatud kingitused tuua. Hugo kindel soov oli saada Carsi automudel Matu. Kui me reisi teisel päeval korraks Saksamaal poodi sisse põikasime, avastas Renee juba siis ühe Matu mudeli, kuid see oli rohekassinist värvi. Teadsin, et Matu peab olema vana roostes auto, aga nüüd järsku oli ta värvitud ja kordatehtud. Ostime selle igaks juhuks ära, mine tea, äkki muud ei juhtugi enam teele. Ise aga kompasime maad ja uurisime Hugoga Skype teel vesteldes, kas Matu on vaid roostes või on värvitud ka. Hugo teadis kohe rääkida, et Matut on ka värvitud kujul olemas ja talle see väga meeldiks. Ma taipasin kohe, et me ei tohi talle välja rääkida, et meil see auto juba olemas on, kuna siis hakkaks ta meid nii väga koju ootama, et me talle selle uue auto juba kiiremini tooks. Seevastu rääkisime, et me nägime seda autot poes, aga see pood oli Saksamaal lennujaama juures ja kui talle see värvitud Matu tõesti meeldib, siis me tagasi sõitma hakates käime sealt läbi ja ostame selle ära. Hugo ikka iga päev uuris, kus me juba oleme ja kas keegi Matut vahepeal ära ei osta, me aga kinnitasime, et me selle auto sealt poest Itaaliast tagasi tulles kindlasti saame. Endal Matu juba kotis.

Hea oli, et ära ostsime, sest täna külastatud mänguasjapoes seda Matut polnud. Kui Hugo soov oli konkreetne, siis Anee ei osanud väga midagi tahta. 9-aastane on ühest küljest juba suur tüdruk, kes titekaid mänguasju enam ei taha, samas pole ta veel tüüpiline murdeealine ja ei riiete maitse ega muu mõttemaailm pole veel teismelise tasemel. Anee soovis vaid midagi magusat Saksa ökopoodidest. Kuna ta on kunstnikuhingega, siis leidsin talle mänguasjapoest veidi kunstitarbeid.

Mööda Bodensee põhjakallast sõites kasutan aega tänase ööbimiskoha otsimiseks. Hotell võiks jääda kusagile Allgäu piirkonda, kuna sealkandis on järgmisel päeval päris palju vaadata. Itaalia ulmeliselt madalaid hindasid Saksamaalt enam ei leia, aga kvaliteedis ei taha järeleandmisi teha ning võtame tänagi ühe sooduspakkumises oleva 4-tärni hotelli, mis maksab küll rohkem kui Itaalias kaks ööd. Vähemalt on hotellis suur sisebassein, saun ja loodetavasti 4-tärni hotellile vastav korralik Saksa hommikusöök.

Bodensee põhjakaldal

Hotell asub Bad Grönenbachis ning hotellini viiv tee suundub mäkke. Kui õhtupoolikul otsitava hotelli juurde jõuame, kahtleme, kas tõesti on õige kohaga tegu. Õues isuvad puude vilus hädised vanad inimesed ning on tunne, nagu oleks hoopi kusagil vanadekodu õuel. Nii ongi. Algul tundub, et siin mäe otsas pole rohkem midagi, kuid puude vahelt viib kitsas tee siiski edasi ja jõuame järgmise hooneni, mis ongi meie hotell tänaseks ööks.

Saame toa kätte, mis on viisakas ja mugava voodiga, kuid hotelli interjöör on kuidagi rohkem vanainimeste stiili. Hotelli restoran on broneeritud, kuna seal toimuvad täna pulmad. Alustuseks plaanime minna sauna ja ujuma. Spaakeskus on ka veidi vanamoodsa interjööriga, kuidagi vale värvi kahhelkivid, liiga suursugused kunstlilled ja nende keskel Veenuse kuju. Viskasin toas hommikumantli peale ja pistsin ujumisriided kotti, et need basseini juures selga panna, kuid ei leia kusagilt garderoobi, mis juhataks mehed ja naised eri suunas. Lõpuks tõmban ujumisriided WCs selga ja läheme sauna siltide järgi otsima. Soome saun asub õues eraldi majas ja kui sinna sisse astume, nähes seal ees istumas ühte vanemat ihualasti paari, tulevad mul hetkega meelde need lustakad lood, mida sõbrad on Saksa kultuuriruumis suusareisidel käidud saunandest rääkinud. Kuidas see mul küll enne meelde ei tulnud! Reegel number üks – Saksamaal käiakse ühissaunas alasti. Teiseks, iga sinu kehaosa all peab olema rätik. Kui mina ronin sauna ülemisele lavale ja istun sinna rätsepaistesse, siis Renee jääb istuma nii, et rätik on ujumispükstes tagumiku all ja jalad on alumise astme peal. Kohe nähvab tädi, et see pole hügieeniline ja pangu Renee aga enda jalge alla ka rätik. Renee poriseb midagi vastu sauna temperatuuri ja bakterite hävimise seosest. Aga eks igas kohas on oma kombed. Reegel number kolm – saunas peab olema vait, omavahel rääkimine on keelatud. Ilma sõnu vahetamata mäletame seda mõlemad ja suhtleme omavahel vaid pilkudega. Kaua ei pea vastu, tahaks naerma puhkeda, seega lahkume saunast. Kohtume vanapaariga ka pesemisruumis, kes oma sugu rõhutavaid kehaosi sugugi ei häbene ning kõnnivad midagi varjamata seal ringi. Seevastu üks meist noorem sakslastest paar, kes ka pesemisruumi tulevad, on väga häbelikud. Ühest küljest elavad nad Saksa kultuuriruumis ja peaks olema harjunud teatud keskkonnas alasti olles mitte piinlikkust tundma, kuid ju on noorem generatsioon piiratum. Nad nihverdavad rätiku varjus, ühelt jalalt teisele taarudes, kuidagi oma ujumisriided seljast ja ootavad, kuni meie oleme pesemisruumist lahkunud, et siis alles pesema minna.

Hotell Bad Grönenbachis

Pärast sauna teeme hotelli ees ühed mojitod, vaatame majast väljaimbuvaid pulmalisi (sh pruutpaari) ja imestame, kuidas saab üks pulm olla nii emotsioonitu ja vaikne. Ehk on ka see Saksa komme.

On juba pime, kuid läheme veel jalutama ja ümbrust uurima. Ühel pool hotelli on vaid paks ja kottpime mets, teisel pool, vanadekodust mööda minnes, hakkab aga paistma valgustatud kirik ja selle ümber surnuaed. Justkui sümboliseeriks need kõrvuti kohad siin elukaare järjestikuseid etappe.

Kirik Bad Grönenbachis

Kui pimedus ja surnuaed on minu jaoks muidu seletamatult hirmuäratav kombinatsioon, siis siinne surnuaed ja valgustatud kirik mõjuvad pigem kaunina, üldsegi mitte kõhedust tekitavana. Kiriku valgustusele annavad lisa taevas sähvivad välgunooled, mis löövad aeg-ajalt kogu taeva valgeks, kuid see äike on täiesti helitu. Ma ei ole midagi sellist nii võimsal kujul enne näinud. See hääletu äike mõjub pigem virmalistena, mis samuti sarnaselt taeva heledaks löövad. On tõenäoline, et millalgi jõuab see äike koos vihmaga ka siia, aga praegu tundub see küll veel kaugel olevat, kuna kõuemürinat pole üldse kuulda. Oleme kiriku kõrval, kui võimas kirikukell lööb täistundi. Kõnnime kirikust mööda läbi surnuaia, kui jõuame välja treppideni, mis viivad all-linna. Kohe treppide all on armas söögikoht ja me jääme mõtlema, kas tasuks veel hilisõhtul üks eine teha. Kuid meile öeldakse, et köök on juba suletud ja restorani hakatakse ka kinni panema. Kõnnime mööda väikelinna Bad Grönenbachi tänavaid, mis mõjuvad eriti miniatuursena. Öine valgustus selles väikelinnas muudab selle eriti romantiliseks paigaks. Jõuame raekojaplatsile, kus seisab Maibaum. Kui jõuludel tuuakse linna keskväljakule kuusepuu, siis maipühade (1.mai) traditsioon on tuua samasse kohta väärikas vanuses puutüvi, mis kaunistatakse. Selline traditsioon on eriti levinud Baden-Württembergis ja Bayernis, kus me ka praegu viibime, samuti Austrias. Ka rootslased on sarnase puutüve ehtimise kultuuri üle võtnud, ainult nendel toimivad pidustused jaanipäeval.

Raekoda Bad Grönenbachis ja taamal pimeduses Maibaum