Spontaansus internetiga ja Toskaana idüll (29.-30.10.16)

Taskuinternetiga reisimine võimaldab meie jaoks nii oluliseks peetavat spontaansust. Me ei tahtnud sellele reisile tulles broneerida ette ühtegi hotelli ega teha ka ühtegi kindlat plaani ja kõik eelnevad päevad ongi kujunenud väga loominguliselt.

Kuni seni arvasime, et me liigume siiski Roomast edasi Bari poole, siis täna hommikul puhuvad hoopis teised tuuled. Esiteks on Lõuna-Itaalias oktoobri viimastel päevadel kummalisel kombel jahedam (18 kraadi) kui näiteks Toskaanas (21 kraadi), mis on sadu kilomeetreid põhja pool. Teiseks teeb murelikuks Apenniinide ületamine, kuna Itaalia keskosas toimus just maavärin ja järeltõukeid võib veel esineda. Niisiis muudame suunda. Sõidame tagasi Toskaana poole ja vaatame, mida tänane päev meile pakub.
Vaade Bracciano järvele

Inimesi kisub millegipärast veekogude äärde. Teeme esimese peatuse vulkaanilise päritoluga Bracciano järve ääres, mis jääb veel Lazio maakonda. Jalutame kiriku juures, ronime mäe otsa ja Hugo leiab elusuuruses "Luigi", mis on üks Itaalia autodest Pixari "Autode" filmist. Bracciano järve ümbrus on pigem vana ja väsinud ning pole kuidagi võrreldav Põhja-Itaalia suurte järvede ümbruse elu ja meluga.
Hugo ja Luigi

Järgmise infokillu, millest hakkab mõte jooksma, pakub üks teeviit, mis näitab Stigliano termide poole. Vahepeal jõuan guugeldada ja saan aru, et tegu on ühe luksusliku spaaga (päevaspaa 59 € inimene), aga sõidame ikka kohale, et uurida, kas neil lühema perioodi pileteid ka oleks. Tegu on kohaga, mis pakub nii ööbimist luksuslikus mõisa-tüüpi majas kui ka võimalust lõõgastuda termides. Jõuan enne majja sisenemist jalutada aias ja näha neid vabaõhuterme ning tahtmine päikeselisel mäenõlval peesitada ja kuumades termides supelda aina süveneb. Aga selgub, et lastega sinna üldse sisse ei lastagi.

Täna pole edasi liikumiseks ühtegi kiirteed vaja kasutada, kuna pole ühtegi sihtkohta, kuhu täna kindlasti välja tahaks jõuda. Tiirutame laugetes mägedes ja imetleme viinamarjaistandustega kaetud mäenõlvu. Aneel hakkab seest keerama, aga ma pole kindel, kas tal on paha tunne kurvilistest teedest või on mõne (okse)haiguse külge saanud (reisil on alati kõrgendatud risk mõneks seedimisega seotud haiguseks).

Laskume mägedest rannikule Civitavecchia linna, et minna lõunale ning lasta ka Aneel värske õhu käes viibida ja meeled korda saada. Civitavecchia linn (tõlkes vana linn) on sadamalinn, kust läheb rohkelt laevaliine - nt Sitsiiliasse, Sardiiniasse, Korsikale ja ka Barcelonasse.


Civitavecchia linn, Lazio

Kalarestoran, mille internetis välja vaatasime, läheb just siestale, aga kui majade vahelt mere poole kõndides leiame eest laia rannapromenaadi, avastame seal ka mitmeid restorane. Koht meenutab tüüpilist rannakuurorti kaldaäärset promenaadi mittemidagiütlevate restoranide ja vooriva rahvaga. Oktoobri lõpu kohta on rannapromenaadil üllatavalt palju rahvast, aga paistab ka päike ja ilm on suviselt soe. Mõni inimene on lausa merre ujuma läinud. Kuna temperatuur on lihtsalt nii mõnus, jääme siiski ühtele väliterrassile istuma ja tellime süüa. Pitsad on alla igasugust arvestust, aga minu tellitud salat baklažaaniga ja bruschettad on üllatavalt maitsvad.
Lõunasöök

Leiame promenaadilt veel jäätisekohviku ja jalutame oma jäätistega pika merreulatuva kai peale. Lapsed saavad mööda kaldaäärseid suure kive ronida ja veidi ringi joosta.
Ühtegi päeva ei möödu Itaalias ilma gelato'ta


Vaatasin juba hommikul mitut võimalikku hotelli tänaseks, kuid nüüd otsustame lõplikult ära oma tänase ööbimiskoha, Country Resort Guadalupe (bookingu tärne 9/10-st), mis jääb praegusest asukohast 1,5 tundi põhja, Toskaana maakonda. Kohale jõudes vaidleme algul hinna üle, kuna bookingu tingimuste järgi ei tule lisatasu maksta ühegi alla 11-aastase lapse eest, kuid kompromissina maksame siiski nende soovitud summa, aga saame selle eest suurema elamise.

Kui esmalt broneerisime lihtsalt ühe toa, kuhu me oleks neljakesi ära mahtunud, siis nende pakutud ööbimispaik on eraldi sissepääsuga suur korter, kus on kaks magamistuba ja kaks vannituba, suur kõrgete lagedega avatud elutuba ja köök ning ka väliterrass. Sisustus on stiilne ja me oleme selle tehinguga ülimalt rahul, sest saada 100€ eest selline elamine, on väga hea pakkumine. Õues on (ka praegusel aastaajal avatud) välibassein, ümberringi hoolitsetud muruplats ning resort'i ääristavad kõrged küpressid. Teises küljes laiub nende oma oliivisalu. Tube on siin hinnanguliselt mõnikümmend ning kompleksi kuulub ka restoran. Ümberringi on aga vaid põllud. Selline armas omaette maailm keset ei midagi.
Country Resort Guadalupe, meie äge elamine

Õhtusöögile lähemegi siia samasse il Gallinaccio restorani (tõlkes: restoran Kukeseen), kuna loetud tagasiside põhjal tundus see olevat hea valik. Köögis toimetab vaid üks ümar itaalia nonna, ettekandja on samuti vanem naisterahvas ning kumbki sisuliselt ei räägi inglise keelt. Nüüd on see koht, kus ma pean proovile panema oma algelises faasis itaalia keele oskuse, mille ma olen suutnud kahe kuuga ülikoolis omandada. Õnneks on mul mõningane itaaliakeelne toidusõnavara ka juba varasemast ajast ja menüü järgi tellida pole itaalia keelses just kõige raskem ja muidugi on google translate alati abiks.

restoranis il Gallinaccio

Restoran on väike ja hubane. Õhtusöögil on peale meie veel üks sakslastest paar ja üks Itaalia pere. Eelroaks söödud ning üksteisega jagatud carpaccio ja bruschettad on vapustavalt maistavad, kõik on lihtsat nii õige. Meile hakkab see koht iga minutiga aina rohkem meeldima ning kuidagi pole tunnet, et tahaks hommikul kohvri taas kokku pakkida ja siit ära sõita. Otsustame pärast eelrooga, et jääme veel üheks ööks siia – seda võimaldab meie spontaanne etteplaneerimata reis. Et kui ongi kusagil nii äge ja lennuk veel järgmisel päeval ei lähe, siis jääme lihtsalt paigale.


Anee tellib endale kukeliha ahjupaprikatega ja on ülimalt rahul. Kuuldes, et me jääme üheks päevaks veel siia, on ta veendunud, et tuleb homme õhtul samasse restorani täpselt sama toitu sööma. Hugo valib kohapeal tehtud vorstid musta kapsaga (mis osutub kale'ks). Nähes, kui aplalt ta neid vorste sööb, maitsesin ka, millega tegu ja pidin tõdema, et ma pole nii head vorsti kunagi saanud (poevorste ma ei söö, sest neis on mingi üks vastik maitseaine, mida ma ei kannata), aga Hugo hoiab kõik ülejäänud ampsud kiivalt endale ja pakub mulle vaid lehtkapsast. Ka lambaliha küüslauguvõrsetega on hea restorani toidu vääriline. See vanaproua, kes üksi köögis möllab, loob toitu sellisel tasemel, nagu Eestis parimate restoranide nimistusse kuuluvad restoranid, stiililt ja tasemelt midagi Põhjaka sarnast, aga Itaalia võtmes.

Pärast õhtusööki jalutame veel veidi õues ringi, vaatame, kuidas taamal paistab mäe otsas valgustatud Montepescali linn ja teeme vanematele videokõne oma ägedast elamisest.
Meie elamine Toskaanas

Öine Montepescali linn kõrgel mäe otsas

Maa väriseb ja mulksub
Ärkan hommikul varakult ja esimese uudisena loen Facebookist itaaliakeelset teadet maavärinast, mis on toimunud vaid poole tunni eest ja praegusest asukohast vaid 68 km kaugusel. Mul jooksevad külmavärinad üle kere. Mõelda, et me ei julgenud Bari poole liikuda maavärinate tõttu ja me oleme tänase maavärina epitsentri lähedal hoopis Toskaanas olles. Samas mingit raputust küll ei tundunud, kuigi ma olin kindlasti poole tunni eest voodis juba poolärkvel.

Õue astudes hajutavad pilvitu taevas ja soe päike hirmu maavärina ees. Elu näib ilus ja kogu see maavärin tundub kuidagi ebareaalne ja kauge, kuigi see juhtus siin samas ja mõne tunni eest. Naudime pikka hommikusööki päikesepaiste käes ning jalutame country resort'i oliiviaias; väljas on tõeline suvi, ikka selline juulikuu Eesti ilm. Kuigi see koht tundubki olevat meie jaoks tõeline Toskaana idüll, oleme me püsimatud ja terve päev ei suuda lihtsalt laisa elunautimisega tegeleda.
Soe ja päikseline hommik oktoobri eelviimasel päeval Toskaanas

Hommikusöögil

Hugo oliivipuu otsas



Läheme sõitma ja Toskaana maalilist maastikku imetlema. Tee lookleb mägedes, mille nõlvadel on viinamarjaistandused, taamal tüüpilised Toskaana puud – küpressid. Kõrgematest mäetippudest paistab ka Korsika saar.
Sügisene viinamarjaistandus

Toskaana vaated

Sihtkohaks on Terme di Saturnia, mille teeviit mul eile silma jäi ja mis guugeldamise järel tundus koht, kuhu tasub minna. Nagu kohanimigi viitab, on tegemist taaskord termidega (siin üks hea link Itaalia termidest). Terme di Saturnia termid on aga vabaõhutermid, mis on looduses just sellisel kujul, kui need on tekkinud. Ei ühtegi teenindavat hoonet, ühtegi väljaehitatud kohta, kust vette laskuda ega loomulikult ka mingit piletiraha kogumist. Kui ma neid pilte esmalt vaatasin, meenutasin need vees tihedalt üksteise kõrval istuvad inimesed mulle millegipärast Jaapani kuumaveeallikates mõnulevaid makaake.
Terme di Saturnia 

Pikk autoderivi tee ääres viitab, et oleme kohale jõudnud. Eemalt mäe otsast paistavad ka termid, mis asuvad all jõesängis. Kogu teeäärne on autosid täis pargitud ning parkimiskohta otsides ja teeääri läbi sõites võib oletada, et autosid on siin ikka päris mitusada. Ei taha väga kaugele parkida, kuna tee on siin kitsas, ühtegi kõnniteed pole ja termideni peaks päris mitu kilomeetrit autode vahel koos lastega kõndima. Tiirutame, kuni saame just vabanenud parkimiskoha põhimõtteliselt termide väravasse, nii paarisaja meetri kaugusele termidest.


Terme di Saturnia temaalveed (37,5 kraadi)

Termide juures on iga ruutmeeter loetud ja inimestega kaetud. Seisame elavas järjekorras, et saada endale koht, kuhu asetada oma riided ja kotid. See koht ei ole mingi tool või nagi, vaid lihtsalt tükike liivast maapinda.

Õues on sooja 24 kraadi, ilm on päikseline ning termaalvee temperatuur on 37,5 kraadi. Termid asuvad looduslikel astangutel ning termide vesi tuleb tugevavoolulisest kosest, mis langeb alla ühelt kõrgemalt astangult. Kõiki neid vorme on ka inimeste poolt ehitatud spaades matkitud, aga siin on nende atraktsioonide autoriks loodus. Ma ise kose alla ei roni (Renee siiski läheb), sest inimtihedus vees on tüütult suur ja ka paljajalu kõndimine on tasandite vahel ebameeldivalt valus, kuna kogu veealune koosneb peenikestest ümmargustest kivikestest, mis on lihvitud vee poolt. Need väikese kivikesed on märjana türkiissinise ja rohelise vahepealset värvi, hästi ilusad, aga kuivana muutuvad tuhmiks. Algul püüavad lapsed neid kivikesi varvaste abil pinnale, aga hiljem Hugo lausa nõuab luba sukeldumiseks. Kuigi ma põen veidi vee kvaliteedi pärast (läbipaistmatu, sogane, sinakasroheline) ja selle võimaliku suhusattumise pärast, lubab Hugo vaid suu kinni sukelduda ja ma püüan mitte ta lõbu rikkuda (teades, et me riskime siiski ka kõhutõvega). Aga Hugo sukeldub heal eesmärgil, ta korjab kive oma vanaemale, kes teeb kunstilisi kivimaale.

Ma ei kujuta ette, kes need inimesed kõik on, kes siia kokku sõitnud on. Osad tulevad vabaõhutermidesse plätude ja hommikumantlitega, viskavad oma ürbid maha ja jäävad vette istuma. On väga palju lastega peresid, aga tundub, et tegu on siiski vaid kohalikega, sest peale itaalia keele ei kuule ühtegi teist keelt. Välimuse järgi oleme meie ka ainukesed heledapäised kogu seltskonnast. Naudime veemõnusid paar tundi ja asume tagasiteele.
Mehed tankimas

Selgub, et me oleme maha maganud lõunasöögiaja ja peame leppima selle vähesega, mis meil autos näksimiseks kaasas on. Imekombel oleme sellel reisil seni suutnud end siestast mitte häirida lasta ja oma söömised sättida itaallaste järgi.

Võtame suuna ranniku poole. Mind huvitab üks väike saar, mis on kolme imepeenikese maaribaga maismaa küljes kinni ning seetõttu ei kanna tegelikult saare nime. Leian infot, et need maaribad on tekkinud looduslikult – nimelt setetest, mida kannab jõgi merre. Tegu on kaljusaarega, mis meenutab veidi Tenerife põhjakülje rannikulinnu või isegi Sorrentot Itaalias. Sõidame sadamalinna Porto Santo Stefanosse, aga parkimiskohta ei õnnestu kusagilt leida. Jooksen autost ainult korraks välja ja toon jäätisekohvikust kõigile gelatod.
Porto Santo Stefano

Täna hakkab pimedaks minema tund varem, kella poole kuue paiku, kuna öösel oli kellakeeramine. Päev tundub kohe oluliselt lühem, kuna valget aega jäi vähemaks. Pimeduse saabudes läheb ka õhk kohe jahedamaks.

Õhtusöögiajaks jõuame tagasi country resort'i. Väga hea restoranielamuse saame ka täna. Sööme lihaveist, meriahvenat, puravikega pastat, Anee valib jälle kukeliha, mis talle eile ereda elamuse pakkus ning Hugo on kindel, et soovib taas neid samu käsitsitehtud vorste.



Pilte õhtusöögilt

Kui muidu on meie ainuke magustoit Itaalias olnud jäätisekohviku gelato, siis täna tundub, et võime õhtut pikendada ka restoranis magustoitu süües. Tellime ühe semifreddo, mille sööme neljapeale ära, aga kohe tundub ka, et kõigil jäi väheseks ja tellime veel ühe juurde. Väga mõnus on koos perega restoranis istuda ja head sööki nautida, täna veedame restoranis aega kohe mitu tundi.

See koht on tõesti väärt külastamist, lingin selle edaspidiseks ära ka, kuna Toskaanasse sattudes võib vabalt juhtuda, et läheme sinna tagasi.

Kommentaare ei ole: