Matk džunglis ja esimene tõeline toiduelamus (01.03.11)

Kuna eilne päev sai veedetud põhiliselt mere ääres, siis täna ei tahtnud ranna peale enam mõelda. Sirvisin hommikul veidi Lonely Planetit ja otsustasime sõita Phuketi saare põhjaküljele Khao Phra Thaew rahvusparki, kus on matkarajad ja kus võib kohata erinevaid loomi, kellest enamusi me nime järgi ei tundnud (vaatasime veebist üle, millised nad välja näevad).

Sõites tegime tee ääres peatuse hommikusöögiks. Tegu oli üdini kohalike söögikohaga, kus ei mõistetud sõnagi inglise keelt ning toidu väljavalimiseks tuli mul seista veidi avatud köögi kõrval ja jälgida, mis sealt teistesse laudadesse läks ning osutada sõrmega sellele, mis meile ka sobida võiks. Toit kolmele maksis alla 50 krooni. Ka nii odavalt saab siin, tõesti.

Tüüpiline teeäärne odav Tai söögikoht

Meie hommikusöök - ikka riis

Rahvusparki jõudes üllatas ees täiesti tühi parkla. Mõtlesime, kas tegu on vale kellaaja või igava kohaga. Igal juhul kui ma Lonely Planeti kirjeldust rahvuspargist lugenud olin ja juba kohale tulnud olime, otsustasime vaatama minna, kus need matkarajad on. Talvel reisile tulles on meil alati lennusõitudel jalas matkajalanõud (ruumi kokkuhoiu mõttes muidugi), mida seni reisidel just matkates iga kord vaja on olnud. Ja ka Tais läksid need sel päeval esimest korda käiku, kuna lahtiste varbavahedega ei julge džunglisse minna ega saa ka ronida

Khao Phra Thaew rahvuspark

Päike oli sel päeva tapvalt palav, aga kohe suundusime džunglisse, kus puud olid pea kohal ja päike ei paistnud lagipähe. Džunglis oli palav ja niiske, kuid mitte kõrvetavalt kuum nagu otsese päikese käes. Teerada suundus kohe alguses mööda ülijärske treppe üles mäkke. Umbes iga 100 m järel tuli teha väike peatus, et juua (meil oli kaasas 1,5 l vett) või jalga puhata. Rada tundus tõesti raske. Aga Anee kõndis ise. Matkaraja ääres olid iga natukese aja tagant selgitavad infotahvlid selles piirkonnas nähtavate taimede kohta, samuti vaateplatvormid pinkidega, kus oligi mõnus hetkeks maha istuda. Kõlab, nagu oleks me pensionärid, kuid see meeletu kuumus ja niiskus ning järsk tõus võtavad tõesti läbi.

Matkaraja algus

Puhkepaigad matkarajal

Anee kuulab džungli hääli

Koses on kuival perioodil vähe vett

Infotahvlid matkarajal

Peagi jõudsime jõeni ja koseni, millest üle saamiseks tuli minna üle mahakukkunud puu. Ei mingit silda. Jõudes üle jõe, saime teada, et oleme selle ajaga läbinud vaid 300 m. Teel olime olnud kindlasti hinnanguliselt paarkümmend minutit. Ei suutnud uskuda. Järgnes otsustuskoht. Viit paremale näitas, et parklasse tagasi on 300 m ja silt paremale, et pikem matkarada on veel 1,7 km. Kuigi oli ülimalt raske, valisime ikka pikema raja. Edasi kulges matkarada praktiliselt mööda mägijõge, kus tuli kivilt kivile hüpata. Jõe kõrval polnud mingit teerada ning kohati oli mul tunne, et me oleme valel teel ja eksime džunglisse ära. Iga kord, kui järgmist infotahvlit nägime, saime kinnitust, et oleme siiski matkarajal, kuigi me ronisime jätkuvalt mööda kive ja mahakukkunud puid piki jõge ülespoole mäkke.

Sild üle jõe

Läksime vasakule

Matkarajalt mahakukkunud puid ära ei koristata

Värskendame end mägijões

Vahepeal jõudis matkarada taas maa peale, kus Anee korjas maast erinevaid hiiglaslikke puulehti ja muud nodi. Džunglis on kõik ülimalt lopsakas ja suuremõõtmeline - nii puud, puulehed kui taimed. Jõime ikka pidevalt ning proovisime arvestada, et meil sellest vähesest veest lõpuni jätkuks. Selleks ajaks oli Renee pluus suurest palavusest ja higistamisest nii märg, et ta väänas sellest higi välja. Kõrval oli mägijõgi, milles pluusi ära pesta sai ja taas märjana selga panna.

Suured puulehed

Suured "hernekaunad"

Ikka mäest üles

Võimalus märga pluusi veel märjemaks teha

Džunglis vaheldusid iga natukese aja tagant lõhnad - kohtas lillelõhna, kohtas isegi eesti metsade lõhna. Õhk oli puhas ja hapnikurohke. Loomi me ei kohanud, vaid paari sisalikku. Värvilised liblikad lendasid samuti ringi. Häälte poolest on džungel muidugi midagi väga erilist; keegi kusagil teeb erinevaid hääli, keda näha ei õnnestu. Pigem on need putukad kui loomad. Ja kuna me kõndisime enamus ajast jõe või koskede läheduses, oli ka veevulin pidev taustaheli.

Imeline džungel

Suure puu juures

Millalgi tundus, et matkarada hakkas lõpuks mäest allapoole suunduma. Alla oli muidugi kordades kergem minna. Matkaraja lõpus tundus, et umbes pool rajast suundus üles mäkke ja pool tuli alla. Rajale mineku aega ei vaadanud, aga pärast fotoaparaadist piltide pealt järgi vaadates selgus, et matkasime 2 km raja 2 tunniga. Anee kõndis terve aja ise, va kohad, kus Renee teda kusagilt üle tõstma pidi.

Matkarajal kohtasime vaid kahte seltskonda - üht mobiiltelefoniga rääkivat Buddha munka koos kahe kaaslasega ja kahte noort taid. Ei ühtegi valget turisti, kuigi see on nii eriline paik ja vaheldus rannapuhkusele.

Tsivilisatsiooni tagasi jõudes käisime läbi teeäärsest Premim Outletist - väliselt täpselt samasugused nagu USA omad, kuid poodidele tiiru peale tehes selgus, et oma olemuselt polnud need mingid outletid - viimase hooaja kaup ja kallite hindadega. Ühes jalanõupoes hakkasid meile meeldima jalavõlvi toestusega (põhimõtteliselt ortopeedilised) matkasandaalid, mis oli suudetud ka ilusaks teha, kuid meist kumbki ei saanud oma numbrit sellist kinga, nagu oleks tahtnud. Ostime vahvli seest lahtist jäätist, oli hea. Oli nii hea, et pidin ühe Aneele loovutama ja läksin ise veel teise järgi.

Oma jäätis...

Pärast magusat jäätist kippus Aneel magus uni peale. Mõtlesime Anee une pikendamiseks hotellini sõita väikese ringiga ja sõita läbi Patong Beachi piirkonnast, mis on eriti populaarne turistipiirkond. Minu oletused selle piirkonna olemusest läksid täppi - just Kata Beachiga sarnane - hordides turiste, itaalia söögikohad, Tai "linnud" kohvikutes kliente ootamas, väheväärtuslikud ja kallid riide- ja jalanõupoed, suveniirid jne.

Kellaaeg oli just selline, kui kohalikud inimesed lõpetavad tööpäeva ning kõikjal teedel olid ummikud ja sõidukiirused olid madalad. Palju töölisi veeti töölt minema kastiautodes; kümned inimesed ühes kastiautos. Taid on ikka eriliselt nupukad, et ühe auto peale maksimumkoguse inimesi või kaupa mahutada. Bangkokist Phuketi poole liikudes nägime korduvalt, kuidas autole oli peale ja külgedele laetud umbes kolm korda suurem koorem, kui on auto enda mõõtmed.

Töölised sõidavad koju

Hotelli tagasi jõudes leppisime sõpradega kokku, et lähme õhtul taas sööma mere äärde kalarestoranide piirkonda, kus saab häid ja värskeid kalu mõistliku hinnaga. Seal samas kandis käisime üleeile, kuid täna valisime teise restorani. Sel korral istusime kohe mere kaldal madalate laudade taga patjadel ja nautisime kerget meretuult. Anee tahtis süüa rannakarpe. Meie võtsime Reneega aurutatud krevetid sidrunheinaga ja magushapus kastmes punase riffahvena. Seda sweat & sour kastet kala peal poleks ette kujutanud ja osanud ka tahta, aga eile proovisid seda Julia ja Silver ning see kooslus tundus üllatavalt hea. Tegu pole mingi Uncle Bensi kastmega, vaid sees on kohalikud magusad ananassid, tomatid, kurk (soojana ja väga hea!), sibulad. Koos kalaga imeline kooslus ja tervena grillitud kala maitset see ära ei tapa. Näksidena avastasime täna kreveti kevadrullid, kus sees on suur terve krevett. Tänane õhtusöök oli seni Tais veedetud aja jooksul esimene tõeline toiduelamus.

Meie lemmik söögikoht Rawai rannas

Karbid

Kala sweat & sour kastmes

Hiidkrevetid sidrunheina kastmes

Nagu õhtusöögi lauast püsti tõusime ja auto poole kõndima hakkasime, tõusus äkki himus tuul - mereäärsed vaibad, kus peal me istusime ja õhtust sõime, tõusid lendu, puudelt kukkus alla oksi ja okkaid ning kaua ei läinud, kui ilmusid esimesed vihmapiisad. Õhtusöögi ajal oli äike taevas terve aja sähvinud - ei mingit müristamist, lihtsalt taevas oli paari sekundi tagant valge, nagu virmalised oleks. Hotelli jõudes oli linnas juba suur padukas ja tugev mürinaga äike. Hüppasime veel korraks hotelli basseinist läbi, kuid kaua ei julgenud olla, kuna äike tundus kogu aeg lähenevat ja vees on äikesega ohtlik olla. Kui eile kohtasime basseini ääres soomlast, siis täna olid hotelli saabunud mõned eestlased, keda ka loomulikult leidis saunast ja basseini äärest. Üks mees oli ebaeestlaslikult jutukas ja seltsiv ning kippus järgnevatel päevadel meiega midagi koos tegema, aga ma ähvardasin teda meie "pidevalt jonnivate tittedega" ning pärast seda tõmbus ta veidi tagasi.

Phuketi randu avastamas (28.02.11)

Hommikul magasime taas kaua, aga me ei saa midagi teha, kui me oleme ööinimesed ja ei suuda lihtsalt vara ärgata, kuna tahame õhtul kauem üleval olla. Õnneks on meiega koosreisiv perekond samasugused hommikused magajad ja öised tegutsejad.

Tänane plaan oli lastele mõeldes rannapäev. Kuigi rand paistab hotelli rõdult ja on umbes poole kilomeetri kaugusel, on siin mõistlikum liigelda autoga, kuna Phuketil praktiliselt puuduvad kõnniteed ja kõndida tuleks seega suure liiklusega teede ääres või kitsastel tänavatel, kus sõidavad samuti autod ja rollerid kahes suunas. Meie hotell ei asu tüüpilises hotelli- ja turistipiirkonnas ning tänavatel on ülekaalus ikka kohalik rahvas. Hotelli kõrval elavad hurtsikutes kohalikud, kuid tundub, et see on vaid aja küsimus, kui need siit välja süüakse ja mõni uus hotell ehitatakse.

Naabrid hotelli kõrval

Ranna poole pöörasime sisse suvaliselt tänavalt ja leidsime kella 12 ajal eest inimtühja väikese rannakese. Taas pani imestama, kus olid inimesed. Polnud see väike rannake küll väga atraktiivne ujumiskoht, kuna aeglaselt läks sügavaks. Aga inimtühjas rannas ei paaniliselt lapsel pilku peal hoidma ja tundma hirmu, et keegi selle heledapäise lokkis juustega tüdruku jooksuga kaasa haarab, seega sobis see üksik rannake meile hästi.

Inimtühi rand Phuketil

Hommikusööki ootamas

Ranna ääres asusid kohvikud, mida asuti just avama. Päris korralikud Tai mõistes ja traadita internetiga. Olime esimesed külalised rannaäärses söögikohas ja tegime varju all istudes taipärase hommikusöögi. Sellel hetkel hakkas meile tohutult maitsema riis juurviljade ja krabilihaga ja kuna seda siin igal pool saab, tellime iga päev alustuseks kolme peale just seda sama riisi ja krabiga toitu. Mina tellisin legendaarse Tom Yam Kung supi, mis oli selline tuleneelamine (kuigi ettekandja pakkus, et kokk võib teha supi vähevürtsika ja mina nõustusin sellega), et hommiku maitsemeelte kohta oli see liig mis liig.

Anee omas maailmas

Kuna selgus, et rannas on internet ja saab istuda päikese käest varjus, läks Renee hotelli tagasi läpakat tooma ja tõi ka meist hiljem ärganud sõbrad randa. Tasuline internet muutus tasuta internetiks, kuna häkker lihtsalt teab üldlevinud koode peast ja seekord läks kood täppi esimese korraga. Panime lapsed puu varju liiva peale mängima, et päike liiga ei teeks ja käisime end aeg-ajalt vees kastmas. Vesi oli tõesti madal, liiga madal ka pikali heitmiseks ja üleni märjaks kastmiseks.

Seetõttu mõtlesime poole päeva peal randa vahetada ja sõita saare tipu teisele küljele, kus asuvad ookeaniäärsed rannad (meie olime seni siselahe ääres). Jõudsime täielikku turistipiirkonda, kus liikusid ringi vaid tumepruuniks küpsenud valge rassi esindajad, kus tänavatel müüdi odavat nodi ja söögikohad reklaamisid siltidel enamasti pizzat, pastat ja burgerit. Eks nõudlus tingib pakkumise… Parkisime auto tänavale ning läksime hetkeks ühe mereäärse hotelli kohvikusse, kuna Silvia keeldus hommikul söömast ja siin sai talle spagette kui tuttavat toitu tellida. Kohviku kõrval oli liumäega bassein, kuhu muidugi Anee tahtis sisse hüpata. Päris viisakas see just poleks olnud, kuna meie polnud selle hotelli külalised, aga ega keegi neil valgetel siin vahet tee ja Anee läkski Reneega ujuma ning ka mind meelitati lõpuks vette.

Võõra hotelli basseinis

Tulime siiski ookeanisse ujuma ning pärast söömist läksime kõik koos randa. Vees läks kohe sügavaks ning lained olid oluliselt suuremad kui siselahe ääres. Aneel on ujudes käerõngad alati küljes, seega saame teda ka temale üle pea vette kaasa võtta. Mehed ja lapsed ehitasid taas liivalosse - põhjamaisest pakaselisest ilmast pääsenud lapsed nautisid rannas ujumist ja liivaga mängimist täiel rinnal. Olime rannas peaaegu kuni päikseloojanguni. Rannast ära minekuks tuli taas mööda minna hotelli basseinide kõrvalt, et pääseda tänavale. Selle 5 tärni hotelli territoorium polnud kusagilt aiaga piiratud. Väljudes nägime silti, et võõrad isikud saavad hotelli territooriumil liikumise eest 2500 bahti (ca 1085 kr) trahvi. Ju meid siis võõrasteks ei peetud...

Meie seltskond Kata Noi rannas

Liivaloss kerkib

Mul sai päeva lõpuks rannast piisav küllastus, et homme midagi muud teha. Olime kõik rannapäevast veidi kasitama ja liivased ning sõitsime seega tagasi hotelli (ca 10 km), et käia pesemas ja minna siis õhtust sööma. Silveril on eriti usin Lonely Planetis välja toodud söögikohtade avastaja ning seega läksime täna otsima ühte teist tema väljavalitud mereandide söögikohta, mis asus seal samas Kata ranna lähedal, kus pärastlõunal ujumas käisime. Isegi turistipiirkonnas pole siin praktiliselt kõnniteid või lõppevad need äkki või viivad sind pimeda autotee äärde, kust edasiliikumine on ohtlik. Aga inimesed ja autod liiklevad siin tõesti tänaval läbisegi. Otsitud restorani me ei leidnud - oli see siis kinni pandud või otsisime me valest kohast. Küll aga nägime ühel poeesisel platsil elevanti, keda Anee siin Tais nii väga näha on tahtnud. See elevandipoeg oli hästi treenitud - ta tuli võttis londiga inimeste käest kinni ja juhatas nad banaanikorvi juurde, kust siis elevandile paar banaani 50 bahti (ca 22 kr) eest osta sai ja need talle söögiks anda. Väga osav viis raha teenida!

Nutikas elevant veab turisti londiga tõmmates banaane ostma

Kõhud olid juba nõrkemiseni tühjad, kuid sellesse lärmakasse turistipiirkonda sööma jääda ei suutnud - läksime paremat otsima. Poolel teel tagasi jäime seisma ühel vaateplatvormil asuva restorani juures, kus pakuti ka värskeid mereande, küll kallimalt kui eile õhtul söödud. Kõigil olid kõhud väga tühjad ja lastel oli lõunauni magamata, seega istusime maha. Sõime taas grillitud kala, sel korral võtsime valge riffahvena. Ei olnud nii hea kui eilne kala. Lisaks tellisime kolm hiigelmõõtudes tiigerkrevetti. Olid veidi liiga nätsked - tuli see grillimisest või sellest, et suurem koorikloom ongi tuimema lihaga. Restorani teenindus oli ülbe ja üldse mitte tailik - meessoost teenindaja istus tellimust küsides meie kõrvale laua taha ja mälus midagi eriti suure suuga. Tõenäoliselt oldi kohandunud purjus lääne turistidega ning omandatud oskused, kuidas neile mütsi pähe tõmmata. Restorani klientuuris kohtas mitmeid valgeid mehi Tai naistega - selliseid paarikesi (ja ka vastupidiseid - st lääne naine ja tai mees) olime tänase päeva jooksul näinud kümneid ja eesmärk on kõigil üks - sellest turismiharust Tais on ju kõik kuulnud.

Õhtul söömas

Üks väike käsi haarab tiigerkrevette

Restoranist lahkudes tundus, et saime liiga suure arve, kuigi olime enne küsinud, palju kõik asjad maksavad. Vaidlus käis krevettide hinna üle, millest kolm tükki maksid üle 930 bahti (ca 400 kr), kuid need oleks pidanud maksma poole vähem. Vaidlesime selle sama meessoost klienditeenindajaga, kelle käitumisest võis oletada, et ta on koha omanik, kuna vaidluse ajal virutas ta meie laua vastu rusikaga ja käratas, et maksku me ära. Läksime koos krevette kaaluma ja selgus, et üks kaalus 200 g, kuigi ta algul mainis, et 100 g maksab 170 bahti ja üks krevett ongi 100 g. Läks siin midagi keeleliselt kaduma või oli see selge tüng, ei saanud me lõpuks aru. Mul sai neist turismipiirkonna raha väljapressijatest ikka parajalt villanud ja ma tundsin, et sellistest kohtadest peab siin edaspidi kaarega mööda käima.

Õhtul hotelli tagasi jõudes läks Anee magama, mina kirjutasin toas üles päevaseid muljeid ja Renee läks Silveriga hotelli kolmandal korrusel asuvasse basseini ja sauna, kus nad kohtasid ühte soomlast. No kus eestlased ja soomlased ikka kokku saavad kui mitte saunas, olgu see või Tais, kus on õues 34 kraadi sooja.

Autoreisi teine päev ja jõudmine Phuketi saarele (27.02.11)

Nagu iga päev siin Tais, lükkasime ka täna oma esialgset äratust edasi. Hommikut lasi rahulikult võtta teadmine, et eile sai teekonnast läbitud ca 500 km ja täna on sõita veidi vähem. Hommikune Chumphoni linna ilme hotelliaknast vaadates oli väga räämas, õhtul tuledesäras paistis kõik hoopis teistsugune. Ostime Chumphonist hommikusöögiks kaasa ananassilõike ja sõit lõuna poole võis alata.

Vaade Chumphoni linnas hotelli akanast

Tee valimisel oli taas oli väike lahkheli minu andmete ja gpsi-i vahel, kuid sel korral ei hakanud vaidlema ja usaldasin gps-i valitud teed, kuna see võis olla ka teeolude poolest kiirem ja parem. Kitsal poolsaarel, mida mööda me Tais lõuna poole sõitsime, oli maastik enamasti tasane, vaid üksikud järske kaljusid meenutavad mäed jäid tee äärde - enamasti oligi üks mägi keset tasast pinda ja taas jätkus tasane maa. Ma algul kahtlesin, kas tegu on üldse loodusliku mäega, et äkki on kaevandatud mäed nagu meie tuhamäed, aga neil kasvasid peal puud ja mõnest kohast paistis kivikalju, seega võis oletada, et need olid looduse poolt vormitud.

Üksikud mäed keset tasast maastikku

Mööda poolsaart allapoole sõites märkasime, et istandused on üheskoos liikide kaupa ja väga suurel maa-alal. Nagu ka eilsest päevast kirjutasin - olid järjest riisi- ananassi- ja banaanistandused. Tänane päev algas veel banaaniistanduse piirkonnas, järgnes kookospähkli piirkond ja jõudis rannikule lähenedes peagi kalapiirkonnaks - seda oli iga kord õue astudes ninaga väga selgelt tunda, samuti andsid sellest tunnistust suurte külmakastidega müüjad tee äärtes. Ma ei tea, kuidas siin Tais omandivormidega on, kui palju omab keegi maad ja kasvatab ise vilju, aga kui oletada, et inimesed kasvatavad maal tõesti ise puuvilju vms, siis kohalike majad annavad tunnistust, et maapiirkonnas elatakse üsna hästi. Mõned isegi päris hästi. Kohtab korralikke, isegi lääne stiilis elamuid, mis peaksid andma tunnistust inimeste heast elujärjest. Küll aga ei harrastata kummalisel kombel Tais üldse iluaiandust, heal juhul on maja ukse ees mõni kivist kaelkirjak, elevant või tiiger. Sellist butafooriat kohtab tee äärtes müügil üsna sageli - on kohe suured müügikohad, kus müüakse kivist loome ja linde, mis on kõik värvitud nende autentsetesse värvidesse. Neid kivist loomi ja linde kohtab igal pool söögikohtade ja kodude ees õues - lastele need muidugi meeldivad :)

Stiilinäited kohalike parimatest elupaikadest maapiirkonnas

Ehitus alles pooleli

Üks asi, mida igal pool teede ääres, linnades ja ka kohe lennujaamas kohtab, on Tai monarhi suured kullatud raamiga pildid. Vahel on monarh pildil koos abikaasaga. Nende kultuuriruumi mõistmata ei suuda aru saada, miks neid plakateid nii palju peab olema, aga selline isikukultus meenutab meie kultuuriruumist vaadatuna sügavalt just totalitaarset ühiskonda.

Monarh on kõikjal

Müügikoht tee ääres; taamal pingi peal magab müüja laps

Vahepeal tuli tankida nii ennast kui autot. Kui tee ääres süüa on odav, siis autokütus maksab veidi üle 1 € liiter. Tee äärest ostime ka kaks küpset ananassi. Sõitsime kuni Surat Thanini mööda Tai lahe rannikut ja lootsime veel enne mõneks ajaks sisemaa poole suundumist käia Aneega ujumas. Randa leida polnud lihtne, kuna viitasid randade poole polnud. Renee vaatas gps-i järgi, kus meri on teele eriti lähedal ning pööras ühest suvalisest teeotsast sisse. Mööda pisikest külavaheteed liikudes saime taas tunnistust, et elujärg maal pole üldsegi mitte halb - inimestel on rohkem ruumi elamiseks ja on ka korralikud elamud. Muidugi kohtab alati ka hurtsikuid. Külades on väikesed pühamud ja päris sageli kohtab ka mägede otsas Buddha kujusid, mis on oma mõõtmetelt hiiglaslikud. Kahjuks said teed enne otsa, kui me mereni jõudsime ja kuigi mereni oli jäänud vaid 500 meetrit, ei julgenud mina läbi metsa mere poole tungida, kuna tundmatus džunglis plätudega liikuda pole just tark mõte.

Pühamu ühes mereäärses külas

Pühamu värav seestpoolt väljapoole vaadates

Taas üks suur kuldne Buddha kõrgustes

Seega hakkasime sõitma läbi poolsaare selle teisele küljele, mis on juba India ookeani ääres. Nüüd sai otsa neljarealine eraldatud sõidusuundadega tee ja maastik muutus tuntavalt mägiseks. Kaherealine tee kulges käänuliselt mägede vahel ja loodus ümberringi muutus oluliselt lopsakamaks. Lonely Planet näitas, et meie teekonnast mitte kaugel on Khao Sok rahvuspark ning mõtlesime teha sinna jõudmiseks väikese lisasõidu teest kõrvale, kuna Anee oli magama jäänud. Rahvusparki sai sisse autoga ja enne sisenemist maksid kõik autoaknast valveputkas olevale mehele tasu. Kui meie kord kätte jõudis, ei tahetud meilt mingit raha ja näidati vaid suunda, kuhu sõita. Jäi mulje, nagu nad ei suutnud meile inglise keeles summat öelda ning läksid kergema vastupanu teed ja lasid meid lihtsalt niisama sisse. Rahvuspargi see piirkond, kus meie käisime, oli ideaalne autoga matkamiseks - peatumiseks ja pildistamiseks vaateplatvormid, millest avanesid maalilised vaated all orus asuvale järvele. Üle pika tammi sai sõita teisele poole järve ning laskuda käänulisi teid mööda taas allapoole.

Vaated Khao Sok rahvuspargis

Rahvuspargi piirkonnas märkasime istutatud (sirged rivid) meie jaoks tundmatuid puid, millest koguti puu tüve küljes olevatesse väikestesse topsikutesse midagi, mis tõenäoliselt tilkus puu tüvest. Hiljem veebist järgi vaadates selgus, et tegu oli kautšukipuudega. Loodusest veel - mida ka enne Tais märganud olime, ajavad praegu talvisel ajal puud lehti maha, mõned puud on isegi täiesti raagus.

Kautšukipuud

Kautšuki kogumine

Peagi hakkas pimedaks kiskuma. Tegelikult on hämarat aega siin vaid loetud minutid, pimedaks läheb äkki ja see juhtub kella 18.45 paiku. Selge oli see, et India ookeani äärde ujuma me täna ei jõudnud ning pidime sõitma järjest Phuketini välja. Aneele sobis hästi, kui sai iPadist vaadata Tjorveni ja mütsikese ning Kitty filmi, mistõttu ei tundu ka pikk autosõit igav.

Anee vaatab autosõidu ajal filme

Pimedas on Tais liigelda suhteliselt raske, kuna teemärgistus on kehv ja vähehelkiv, lisaks pole ka meie Toyota Viose tuled suurem asi. Pole mingi ime, kui ühesuunalisel teel sõidab vastu tuledeta roller või keerab kõrvalteelt ette mõni suurem auto (suurema eesõigus, mäletate). Enne Phuketi saart algasid taas neljarealised teed, kuid ka seal pole kottpimedas väga mugav liigelda.

Phuketi saar, mis asub mandrist vaid mõnesaja meetri kaugusel, on mandriga ühendatud sillaga ning seetõttu on Phuket pigem nagu poolsaar. Olin enne kaardilt mitu korda Phuketi saart vaadanud ning teadsin, kus asuvad erinevad linnad, lennujaam ja meie hotell. Lennujaam on kohe Phuketi saarele sisenedes ning sealt näitas hotellini veel 38 kilomeetrit, mis tekitas minu ja gps-i vahel taas ühe lahkheli. Teadsin, et saare lõunatipust on lennujaamani 43 km ja hotell asub saare keskel (aga mere ääres), seega tundus see 38 km lennujaamast hotellini liiga ebaloogiliselt pikk maa. Olime Reneega booking.com-ist hotelli broneeringut tehes mitu korda sealt samast kaardilt hotelli asukohta vaadanud ja ka Reneel oli meeles, et hotelli asukoht on saare keskel.

Phuketil pidime kokku saama oma eesti sõpradega - Julia, Silveri ja Silviaga (2,5 a), kellega me koos reisile tulime, aga lennupiletid saime 3-päevase nihkega. Renee saatis Silverile smsi ja küsis igaks juhuks hotelli aadressi üle. Silver kinnitas sama aadress, mis oli meil gps-is. Ikka tundus see ebaloogiline, kuna silmade ees oli hotelli asukoht kaardil ja see ei klappinud kilomeetritega. Renee jäi tee ääres seisma ja proovis telefoniga internetis korraks maps.google.com-ist vaadata hotelli asukoha uuesti üle, kuna gps ei tundnud aadressi järgi seda hotelli ära. Sai vaevalt kaardi avada, kui tuli sms, et 80% välismaisest mobiiliinterneti limiidist on ületatud ja 3 sekundi pärast järgmine, et limiit on ületatud. See juhtus vähem kui poole minutiga ja EMT poolt on peale pandud 60 € suurune limiit, kuna inimesed tegid enda teadmata välismaal mobiiliga internetis käies ulmelisi arveid. Info jäi saamata, kuna limiit sai enne täis. Seega oli ainus võimalus sõita ikkagi gps-i sisestatud aadressi juurde ja vaadata, kas tõesti asub seal hotell. Renee saatis veel Silverile palve, et äkki ta oskab saata hotelli koordinaadid, mille järgi gps selle ka selle hotelli üles leiaks, aga selleks ajaks, kui koordinaadid kätte saime, olime hotellist juba ca 1 km kaugusel. Hiljem tasuta internetis kaarti uurides selgus, et booking.com kaardid näitasid vaid Phuketi lõunatipu kaarti ja sellel lõunatipu poolsaarel asus meie hotell tõesti poolsaare keskel…

Hotelli kohale jõudes tundus algne lahknevus hotellist veebis olevate piltide ja tegelikkuse vahel liiga suur ja seda sama tundsid ka meie sõbrad. Teadsime, et hotell on ehitatud umbes aasta tagasi ja on hinna ja kvaliteedi suhtelt väga hea valik. Tuppa jõudes nägime, et hotell on puhas, ilus ja korralik ning esialgne hirm möödus, kuigi hotelli neljandalt korruselt avanes vaade kohe hotelli kõrval (kuid kõrge aiaga eraldatud) slummile.

Meile püütakse üks punane riffahven, mis läheb kohe grillile

Silvia ja Anee õhtul restoranis

Sõbrad olid Lonely Planetist välja vaadanud õhtusöögiks ühe kalarestorani, kuhu algul mõtlesime minna meie autoga, kuid kuna täpset aadressi polnud, ei osanud sinna omal jõul pimedas minna. Läksime mingi tuk-tuki ja takso vahepealse ajaga, mis on oluliselt kallim kui Bangkokis. Meid viidi kalarestoranide piirkonda, kus neid asus mere ääres järjest umbes kümme. Valisime koha, kus püüti meie nähes elus kala (punane riffahven) ning viidi see kohe grillile. Kalale maitseks vaid veidi soola ja küüslauku ning toit sai imeliselt värske ja maitsev. Tundsin, et tahan siin mere ääres olles vist igal õhtul vaid mereande süüa, kuna need on siin nii ilmelised ja värsked.

Meie teekond Bangkokist Phuketi saarele - veidi üle 900 km