Matk Vesuuvi otsa ning jõudmine ihaldatud liivaranda 09.06.13

Tänase päeva plaan on teha matk Vesuuvi vulkaani otsa. Enne teele asumist käime Aneega läbi kohalikust apteegist ning üritan seletada, mis need punased punnid Anee nahal esile kutsus. Pensioniealine meessoost proviisor saab üksikutest ingliskeelsetest sõnadest aru, vastu räägib itaalia keeles. Saan ta jutust vaid aru, et me näitaks neid laike arstile ja annab mõista, et me ootaks siin samas, arst tuleb. Teised ootavad meid tänava peal autos, meie ootame aga apteegis. Ma pole üldse kindel, et ma õigesti aru sain, aga samas ma nägin ühte valge kitliga naist enne just apteegi uksest välja astumas, kui ma sisse tulin ja oletasin, et see võis olla arst. Tuligi ta tagasi ning tundus, et proviisor talle midagi seletas meie kohta, kuid enne meiega tegelemist tegeles ta veel mitme teise inimesega. Lõpuks pääsesime ta jutule ning ta sai vähemalt aru, kust see lööve tuli. Samas ajas ta konarlikus inglise keeles oma joont, et see lööve levib laiali ja me kõik peaksime end mingi vahendiga pesema, et see teistele ei nakkaks. Üritasin küll selgitada, et see ei levi kellelegi ja ei laiene ka lapse kehal edasi, kuid arst jäi kindlaks endale. Andiski mingi pesuvahendi (pärast vaatasime googe translate'ga, et tegu oli tavalise intiimpesugeeliga) ja salvi (selgus, et hormoonsalv).

Pärast pikka apteegiskäiku asusime Vesuuvi poole teele. Vesuuvi peetakse maailma ohtlikemaks vulkaaniks, kuna see on jätkuvalt tegev vulkaan ning selle ümbrus on tihedalt asustatud. Vesuuv asub otse Napoli külje all ning kui see purskama peaks, oleks ohustatud umbes 3 miljonit lähikonnas elavat inimest. Võiks arvata, et aastast 79, mil toimus Vesuuvi "kuulsaim" purse, mil aastasadadeks mattusid vulkaanituha alla Pompeii ja Herculaneum, on õpitud ja kolitud ettearvamatust mäest kaugemale, aga ei - asustustihedus on kordades kasvanud. 

Suundusime Sorrento poolsaarelt välja, samal ajal voorisid tuhanded autod Sorrento poolsaarele ning istusid lõpututes ummikutes. Oli pühapäev. Ilmselt olid liikvel kohalikud. Mida need inimesed siit otsivad, ei suutnud me mõista. Siin pole randu, siin pole võimalik parkida, siia tulek võtab ummikute tõttu aega tunde, kuhu need autod mahuvad??? Meie ei mõisa ega jaga vaimustust Sorrento poolsaare kui müstilise tõmbekeskuse osas. Õnneks sõitsime täna suunas, kuhu liiklus oli hõre, kuid vaatamata ummikute puudumisele on liikumine käänulisel mägiteedel aeglane.

Kui kiirtee väravani jõudsime, seisis automaatkassas ka üks noormees, kes ütles inglise keeles, et selles kassas saab vaid paberrahaga maksta ja ootas, et me raha tema kätte annaks. Reneel oli vaid 20-eurone ning ta andis selle. Kui Renee raha tagasi ootas, hakkas tüüp midagi seletama, et automaat on rikkis ja ei anna raha tagasi, kuigi kiirtee maks oli vaid 2 €. Renee vihastas ja hakkas tüübilt töötõendit nõudma. Järsku oli soravalt inglise keelt rääkinud noormees kaotanud täielikult inglise keele oskuse ja rääkis vaid itaalia keeles. Renee läks kiirtee väravas mehitatud kassasse ja rääkis, et kassast jäi tagasi saamata 18 €. See mees vehkis vaid kätega ja ei katsunudki olukorda lahendada ega raha tagasi anda. Samal ajal oli see esimene tüüp kusagile jooksu pannud. Mees, kes kiirtee kassas istus, sulges aga end ukse taha ja rääkis telefoniga. Polnud aru saada, et ta aidata tahaks. Tundus, et selles katkise automaadi petuskeemis olid osalised ka kiirtee töötajad. Renee õiendas ukse taga, issi tuli ka kampa, mina tegin avalikult kõigist ja kõigest pilte nii, et see kiirtee putkavahti ärritas. Lõpuks pistis ta pea ukse vahelt välja ja ütles, et politsei tuleb. Tuligi ja üsna kiiresti Lõuna-Itaalia kohta. Mulle esmalt tundus, et ka politsei on äraostetav ja selles skeemis osaline, kuid õnneks selgus, et nad üritasid siiski olukorda lahendada. Asja uurima saabus ka teine politseipatrull ja kümnekonna minuti pärast ka keegi kõrgem kiirteevalitsuse ajapulk. See viimane inimene lahendas lõpuks olukorra ja maksis ausalt 18 € tagasi. Kavala petuskeemi on sulid igal juhul leiutanud, aga meie puhul see läbi ei läinud. Ei kujuta ette, palju nad nii päevas teenivad, kuna inimestel on reeglina kiire ja kõik ei taha ega viitsi nendega arveid klaarida.

Kiirtee kassas arveid klaarimas

 Pärast vahejuhtumit jätkasime sõitu Vesuuvi poole. Autoga pääseb üsna vulkaani tipu lähedale, jalgsi jääb matkata umbes 1 km. Vesuuv on ilmselgelt piirkonna üks atraktiivsemaid tõmbenumbreid. Parkla oli nii autosid kui busse paksult täis, kuid tee äärde sai parkida. Parkla kubises suveniiripoodidest ja näksikioskitest, piletikassas lookleks järjekord (pilet 10 €). Vesuuvi otsa olid kokku tulnud kõik alates seljakotiränduritest kuni matkasuvilaga reisivate pensionärideni. Ka eestlased ei puudunud vulkaani otsast - just sel ajal, kui meie rajale suundusime vooris vastu kümneid eestlasi - kõik sellelt samalt lennult. Milline kokkusattumus - oleme nädala samas piirkonnas ja satume just samal päeval ja samal kellaajal eestlaste bussiekskursiooniga samasse kohta…

Parkla Vesuuvi tipus

Vaade Vesuuvi otsast Napoli suunas

Matkajad

Tõus vesuuvi otsa algas kohe järsult, kuid õnneks oli temperatuur matkamist soosiv. Anee hakkas kohe algul vinguma, et tema ei jaksa. Lisaks tegi tal jalgade peal lööve valu ning tõenäoliselt ajas higistamine kipitama. Emme ja issi läksid ees, meie astusime vaikselt järgi ja hoidsime Aneel käest kinni ning proovisime igasuguste juttudega talle seda matka mänguliseks muuta. Vahel tassis Renee Aneed lausa süles (seljas ei saanud, Anee jalgadel teeb lööve valu). Hugo istus patapumi sees seljas ja oli oma vaikivas olekus, lõpuks kõndis ka ise natuke. Kuigi rada oli äärmiselt raske, oli see matkajaid täis - ikka sajad ja sajad inimesed tulid vastu või läksid samas suunas. Ma kella ei vaadanud, aga hinnanguliselt võttis vulkaanikraatrini jõudmine järskudest tõusudest aega umbes tunni. Kraater oli sügav ja kivine auk mäe sees, aga minu ettekujutustes oli see kuidagi mastaapsem. 

Vesuuvi kraater

Renee ja Anee kraatrit uurimas

Aneel jaks otsas...

Hugo matkab ise

Issi ja emme matkamas

Puhkepaus Vesuuvi otsas

Anee mängud Vesuuvi otsas - kivikestest kell.

Vaated vesuuvi otsast alla olid aga avarad. Otse all mere rannikul paistab kogu Napoli linn ja selle ümbrus kui peopesal. Hästi joonistuvad välja ka Sorrento poolsaar ning Capri, Ischia ja Procida saared Vahemeres. 

Vulkaani otsast alla saame oluliselt kiiremini, ka Anee on alla minnes osav ja aretab kohati isegi liiga suurt kiirust. 

Meie Reneega. Vaade Sorrento poolsaare ja Capri saare suunas

Anee tormab mäest alla

Lubasime lastele päras sellist rasket matka midagi nende jaoks. Sõidame taas liivaranda otsima. Sedakorda põhjapool Napolit. Läbime Napoli Lasnamäe-tüüpi äärelinna ning silma jääb lademetes prügi. Kiirtee sildade alla on kuhjatud hirmuäratavad kogused prügi alates kilekottidest kuni vanade diivaniteni. 

Napolist välja jõudes on sirged ja pikad teed keset viljapõlde ning asustus väga hõre. Jõuame Mondargone rannikulinna, mis näib kunagi olevat populaarne kuurortlinn, kuid tänaseks on räämas ja mahajäetud olekus. Paljud majad on tühjad ja ilma akendeta. 60-te arhitektuur on valdav kogu linnas - tundub, et sel ajal see linn õitses. Ka osad restoranid on just 60.-dad märkinud oma algusajaks. Linn piirneb läänest merega ning mere ääres on ideaalne valge liivaga lai rannariba. Ainult kummaliselt kombel liigub kilomeetritepikkuses rannas üksikuid inimesi, rand on prügiga lagastatud ning mõjub ka mahajäetuna (pole ei riietuskabiine ega dušše). 

Aga lapsed on õnnelikud, et neid liiva peale toodi. Meil on kaasas kotitäis liivavorme ning nüüd läksid need kõik käiku. Kui siiani oli Itaalias kogu aeg liiga palav olnud, siis randa jõudes on paradoksaalsel kombel jahedaks läinud. Pikkade käistega jakk on hea peal hoida. Ujuma igal juhul ei kisu. Kõhud hakkavad tühjaks minema. Lapsed jäid minu vanematega randa, meie läksime Reneega mahajäetud linna uurima, kas kusagilt süüa on võimalik hankida. 

Lõpuks jõudsime liivaranda

Anee läheb kalale

Hugo õpib liivavormi peitmise mängu

Sõidame linna autoga läbi ning see näib üsna väljasurnud, inimesi liigub vähe ning majad on räämas. Restorane nagu on, aga praktiliselt kõik on kinni. Samas võivad need veel siestal olla mitte oma tegevuse täielikult lõpetanud. Lõpuks näeme, et ühes pizzerias on uks lahti, kuid selgub, et poole tunni pärast võib alles sööma tulla. Tundub, et mujalt siit süüa ei õnnestu saada ning poole tunni pärast oleme pizzeria ukse taga tagasi. Poiss vormib meie silme all osavalt 4 pizzat, mille randa kaasa võtame. Hugogi saab esimest korda pizzat maitsta.

Mahajäetud rannikulinn - Mondragone

Mahajäetud rannikulinn - Mondragone

Pizzad läksid ahju

Piknik rannas

Kui pärast söömist merre käsi pesema läheme, avastan, et vesi on meres üllatavalt soe. Hugo jookseb mul sabas ja teeb oma püksid märjaks. Lõpuks hullab ta juba poolpaljalt rannas ringi ja sulistab vees. Päike hakkab loojuma, kell on 9 saamas. Koju on veel paari tunni tee. Loodan, et Hugo väsitab end ära ja jääb koduteel magama. 

Õhtul läksid lapsed ujuma

Raske reis on sel korral, aga me üritame positiivsust säilitada. Jõuad kusagile mahajäetud linna ja prügi täis randa ning katsud rõõmu tunda… Mõtlesin, et lastega oleks tüütu sel korral Lõuna-Itaalias ringreisi teha ja pidevalt elamisi vahetada, aga hoopis ühes kohas elamine on ahistav. Vale valik oli võtta ööbimine Sorrento poolsaarele, kus me oleme tunniajases lõksus (+ teine tund tagasi õhtul), et kusagile liikuma pääseda. 

Päikeseloojang

Kinnisidee leida Sorrento poolsaarelt rand (08.06.13)

Hommikust sööme terrassil vaatega Capri saarele. Menüüs värsked saiad, päikeseküpsed tomatid, kohalikud juustud, prosciutto ja magusad murelid. 

Kuigi me eile Sorrento poolsaarelt ühtegi randa leida ei suutnud, on plaan täna uuesti randu otsima minna. Nii naljakas kui see ka ei tundu, tahame me siis, kui me rannas oleme, sealt ära ja kui randa pole, siis ajame seda meeleheitlikult taga. Aga laste pärast oleks hea veeta paar tunnikest rannas, kuna lastele mõjuvad liiva- ja veemängud teraapiliselt.

Kuna meil on nüüd internet, uuris Renee google piltide pealt, kas siin poolsaarel leidub siiski mõni koht, kus merele ligi pääseks. Meist poole tunni kaugusel tundus siiski üks koht olevat - mitte küll liivarand, aga tundus, et vett pääseb katsuma. Mahutasime autod ühte kitsasse tasulisse mäeküljel asuvasse parklasse ja asusime mere poole jalgsi teele. Tuli läbida pikk tee järsust mäest alla enne, kui mere äärde jõudsime. 

Hugo hommikusöögil

Rand oli kaljune ning otsest pääsu mere äärde polnudki. Vaid üksikutesse kaljulõhedesse suutsid osavamad ronida. Ühte "kaljukopasse" õnnestus ka meil ronida ning lapsed said vähemalt väikeste kivikestega mängida ja vett katsuda. Nanna, Papa ja Anee käisid isegi end vette kastmas. Meie Reneega kõndisime veidi mööda kaljudele kinnitatud laudteed ja uurisime, kas see mõnda paremasse randa ei vii. Aina kaljusemaks läks ning pääsu mere äärde polnud. 

Rand, kuhu ei pääse

Renee ja Anee ronivad kaljust alla

Kui muud pole, kõlbab ka selline rand

Kui tagasi jõudsime, kiskus Anee endalt trikood seljast, ja halas, et keha peal torgib tugevasti. Silmnähtavalt ilmusid puusadele punetavad laigud. Algul mõtlesin, et vees on keegi hammustanud, aga selgus, et Anee oli istunud ühe vetikatega kaetud kivi peal, kust ta tõenäoliselt mingilt taimelt kõrvetada sai. Pakkisime kiiruga asjad kokku ja kiirustasime kodu poole tagasi. Nanna tassis Aneed terve tee järsust mäest üles. Minul on alati Hugo patapumiga seljas. Mehed tassivad muud kraami, mida me igaks juhuks kaasa veame. Milline trenn siin liikumine ikka on! Sääremarjad on kõigil juba valusad.

Loputasime Anee kodus puhta veega üle, kuid lööve ei kadunud, pigem süvenes ja punetas tugevamalt, samuti tegi valu. Sõitsime Hugo vankris magama ja jätsime ta terrassile lõunaunne. Meie Aneega pidasime siestat ja pikutasime voodis.

Emme ja issi läksid kahekesi matkama. Kuna meri paistab meie maja juurest, läksid nad taas pääsu mereni otsima. Kõmpisid suure palavusega kaks tundi, kuid mereni ei jõudnud. Pääsu mereni leida on meil muutunud juba kinnisideeks. Samal ajal sõitis Renee autoga ringi ja otsis Sorrento poolsaare tipust kohta, kust mereni pääseks. Nägi palju ilusaid vaateid, kuid konkreetset veepiiri kusagil katsuda ei saa.

Lõunaks tegime pühvlimozzarella ja tomati salatit. Proovisime kolme erinevat pühvlimozzarellat. Neist ühe tekstuur oli nii kreemjas, et see mozzarella oli nüüd küll parim, mida ma saanud olen.

Meie köök St Agatas

Meie lõunasöök - Campanias on parim pühvlimozzarella

Õhtupoole hakkas udu varjutama Capri saart (vaade meie terrassilt)

Õhtuks kogus ka Anee end ning läksime taas liikvele. Kuigi Sorrento poolsaar on pindalalt väga väike, võtab siin ühest külast teise liikumine tohutult aega - siinne asustus paikneb mäenõlvadel ning nendevahelised teed on vaid ühed kurvid teise otsa. Jõudsime korraks isegi alla mere äärde, kuid tegu oli paadisadamaga ning seal liikuma ei pääsenud. Taas sõit mäkke. Kui enamus Sorrento poolsaarest on tihedasti asustatud, siis nüüd avastasime mäenõlvadel ka mitmeid oliivi-, sidruni- ja aprikoosiistandusi. Leidsime koha tee ääres, kuhu mahub parkima kaks autot kõrvuti - see on siin Sorrentos paras ime. Ning meie õnneks läks sealt samast autode kõrvalt alla üks teerada, mis hiljem selgus, oli kellegi kodutee. Peale vaadates ei suudaks uskuda, et sellel kitsal ja peaaegu püstloodis rajal ka auto suudaks sõita, aga suudab - seda nägime oma silmaga. Uskumatu, mis tingimustes siin elatakse. Vaade kodu aknast on muidugi lummav, aga need ebamugavused liiklemisel on äärmiselt tüütud. Vähemalt meie kui suurema ruumiga harjunud Põhja-Eurooplaste jaoks.

Kui kitsad saavad sõiduteed olla...

Kui kitsad saavad sõiduteed olla...

Õhtune jalutuskäik Nanna ja Papaga

Päikeseloojang

Sorrento äärel

Lapsed leidsid kive, millega mängida

Koju tagasi jõudsime pimedas, aga läksime veel oma linnakesse St Agatasse jäätist otsima. Hugo võtsin väikese käruga kaasa, aga siinsed kõnniteed on nii konarlikud ja kitsad, neil puuduvad sujuvad peale- ja mahasõidud ning pealegi lõppevad need kõnniteed lihtsalt suvalises kohas otsa. Tihti tuleb käia üldse autotee ääres (ja need on ainult kurvilised ja ohtlikud). Lastega ei soovita küll Sorrentosse tulla - siin pole lihtsalt midagi teha, pole liiva, pole randa, pole mänguväljakuid, pole teed, kus ohutult liigelda.

Linnas ostsime väikesest poekesest veel mitut sorti häid tomateid, mureleid, mooruspuu marju, herneid ja kohalikku napsu. Aneel läks kõht tühjaks ning tema sai lõigu pizzat. Jäätised on Itaalias maitsvad ning nüüd on Hugo (1 a 9 kuud) juba nii tark, et ka endale jäätist nõuda. Kui ta kuuleb juba juttu jäätisest, näitab enda peale ja ütleb "Auu, Auu", mis tähendab tema keeles, et Hugo tahab ka. Saigi terve jäätise endale, sõi seda rahulolevalt ning kuigi isu sai täis, polnud nõus järgijäänud vahvlituutust loobuma, sest ta oli oma jäätise üle nii uhke. Pika trikitamise peale saime lõpuks koju tagasi jõudes talt vahvlituutu ilma kisata kätte.

Hilisõhtune pizza...

... ja jäätis, mida ei raatsi käest ära anda.

Amalfi rannik, kus pole randu ja Kreeka jumalate templid Paestumis (07.06.13)

Eile õhtul maandusime Napoli lennuväljal. Reisiseltskond sel korral pisut suurem - lisaks meie perele reisivad ühes meiega ka minu vanemad. Võtsime kaks rendiautot ja sõitsime Sorrento poolsaare suunas. Kuigi Napoli lennujaamast St Agatasse on ca 60 km, võtab sõit oodatust kauem aega - sõit algab kiirteelt, kuid lõpeb käänulistel mägiteedel, kus kiirused on väga madalad.

Meie väike majake, kus me nädala peatume, asub Sorrento poolsaarel, St Agata linnakese külje all, kaljusel mäeküljel. Kuigi meie magamistoa rõdult avaneb postkaartlik vaade Salerno lahele Vahemeres, ei jää me seda vaadet oma rõdule imetlema, vaid läheme ikka seiklema. Esimese päeva plaan on sõita ringi üle maailma tuntud ja hinnatud puhkusepiirkonnas Sorrento poolsaarel -  Postitanost kuni Amalfi rannikuni välja. Amalfi rannikut saab avastada nii autoga kui ka jalgsi. Matkaradu on siin rannikul kümneid, kuid peagi selgub, et neid on äärmiselt keeruline leida, kuna nende alguskohad pole piisavalt hästi märgistatud ning parkimisvõimalused on olematud. Ühele matkarajale Positano lähedal oskasime minna vaid seetõttu, kuna ma tundsin väikesel sildil selle Itaaliakeelse nime ära (olin enne Tripadvisorist neid radasid vaadanud). Õnnestus leida ka kaks kohta autodele tee ääres, kuhu mahtumine on paras peavalu ning ka kogenud autojuhid issi ja Renee parkisid autosid nagu algajad parkijad. Ei pea vist mainima, et kohalikud on siin täielikud parkimisgeeniused ning suudavad oma autod mahutada ka kohtadesse, kuhu silma järgi tundub, et ükski auto ei mahuks või tagurdada sujuvalt üles järskudest kaldteedest.

Vaade meie terassilt, taamal Capri saar.

Positano matkarada algas järskude treppidega mäkke ning nagu selgus, need trepid ei lõppenudki otsa. Vähemalt meie jaoks mitte. Mäletasin, et tegu oli raske rajaga, eriti, kui alustada seda treppidest tõusuga, aga et see rada nii raske on, et me alla anname, ei uskunud. Endal oli raske, Hugo seljas, Aneel veel raskem, kuigi Renee, issi ja emme teda kordamööda aitasid. Pealegi oli ilmateate lubatud 21 kraadi asemel väljas päikese käes 31 kraadi ning selline ilm juba ei soosi raskeid matku. Üle kümne sammu ilma joomata edasi ei liigu. Higist nõretavatena pöörasime otsa ringi.

Hugo ja Nanna matkamas

Üliraske matkarada Positanos

Kuigi võib tunduda, et treppidest allaminek on oluliselt lihtsam, olid meil kõigil jalad pärast allajõudmist parajalt pehmed. Higised ja väsinud, nagu me olime, oleks tahtnud väga ujuda. All rannikul paistis rannake, kuid ilmselgelt oli see ühe hotelli rand. Sõitsime mööda rannikut Amalfi poole, lootuses leida mõni ujumiskoht. Tee tõusis ja laskus mööda kaljust rannikuäärt, läbis tunneleid ja tihedalt rahvastatud asulaid. Kuigi meri on kogu aeg paista, siis paradoksaalsel kombel kusagile mere äärde ujuma ei pääse, sest siin praktiliselt pole randu (va üksikud väikesed hotellide erarannad); maastik on kaljune ja pole sobilik ujumiseks. Tee ääres on õnneks mitmeid taskuid, kus peatuda ja ilusaid vaateid pildistada.

Postitano

Postitano

Tee kulgeb mööda kaljuservi

Kurv enne tunnelit kalju sisse

Kitsad teed Amalfi rannikul

Amalfi rannik

Tüüpilised kitsad sõiduteed Sorrento poolsaarel

Hugo oli lõunaunne suikunud ning seetõttu mõtlesime hoopis poolsaarelt välja sõita. Teadsin, et suunas, kuhu me liigume, asub Paestum - 6. sajandist e.Kr. pärinevad Kreeka jumalate templid. Kohale jõudes avanes mittetraditsiooniline vaatamisväärsuse värava vaatepilt - otse piletikassa kõrval asub väärika vanusega majas restoran Nettuno, mis uksel olevate siltide järgi on hinnatud nii Tripadvisoris kui mitmeid aastaid Michelini reisijuhis. Jääme istuma restorani aeda, mille laudadest avaneb suurepärane vaade templitele. Tellin pühvlimozzarellat, tomatit ja basiilikut - Itaalia värvides üle maailma tuntud Campania piirkonna toitu. Kõige õigemat mozzarella juustu valmistatakse just Campania piirkonnas (siit mozzarella pärineb) vesipühvli piimast ning Paestumi poole sõites nägime tee ääres kümneid farme, kus kasvatatakse pühvleid ja valmistatakse mozzarella juustu. Siiski pole täna söödud mozzarella parim mozzarella, mida ma saanud olen.

Hugo on rahul, kui jäätist antakse

Lapsed Nanna ja Papaga

Meie Aneega läksime pärast söömist iidsesse väljakaevatud linna jalutama, teised jäävad nautima ideaalset temperatuuri puude vilus restorani aias. Minu kunagine sügav kunstiajaloo huvi ärgitab mind siiamaani iidse kunstiga tutvuma. Massiivsed dooria sammaste read, mis olid templite kandvad elemendid nii otseses kui kaudses tähenduses, on lähedalt vaadates ikka väga võimsad ja üllatavalt hästi säilinud oma üle 2000 aasta vanuse ajaloo kohta. Paestumis on säilinud kokku kolm templit - pühendatud Kreeka jumalatele Poseidonile ja Herale. Templite ümbruses on välja kaevatud ka linna varemed samast ajajärgust. Üle inimese kõrgust müüri praktiliselt säilinud pole, pigem on üldpilt madalad majade vundamendid. Aimu kunagisest linnast annavad vaid paberil rekonstruktsioonid. 

Dooria stiilis Hera tempel Paestumis. 6. saj. e. Kr.

Linna varemed Paestumis

Anee templi juures

Tagasiteel teeme peatuse ühes spetsiaalses pühvlimozzarella poes, kus ostame kaasa kolme erineva tekstuuriga mozzarellat. Lisaks käime läbi suurest toidupoest, kust saab muud vajalikku õhtusöögiks.  Renee sai poest meile kohaliku interneti internetipulga näol. Sõidame küll kodu poole teist teed pidi kui siia tulime ning saame suure osa teest läbida mööda kiirteed, kuid viimased 40 minutit tuleb kulgeda ikka kitsastel mägiteedel, kus kohalikud aretavad uskumatuid kiiruseid ja möödasõiduvõtteid. Amalfi rannikul ise autoga sõita võib soovitada vaid väga julgetele ja kogenud juhtidele. Kuigi mul on load olnud 13 aastat, ei tahaks mina küll siin sõita. Parkimisega ei saaks aga absoluutselt hakkama.

Campania regioonis saab ehtsat pühvlimozzarellat