Unistuste päev Alpide suusanõlvadel (03.03.15)

Olime juba kaks päeva vara ärganud ning täna tahtsime veidi kauem magada. Ei leppinud isegi teisega ühist hommikusöögi aega kokku, kuna teadsime, et see on meie jaoks liiga vara. Kummalisel kombel läheb mul aga uni kella poole kaheksa paiku ära ning kell kaheksa otsustan ka Renee üles ajada.

Kuulen läbi seina kõrvaltoas liikumist ja avastan, et vara suusarajal olema pidanud sõbrad on alles hommikusöögile minemas. Jõuame veel koos lauas istuda ning asume kõik koos suusaliftide poole teele.

Nii ilus see ongi

Nagu õue saame, märkan seina peal esimesi varje, mida tekitab pilve seest kumav päike. Tänane päev tõotab tulla meie reisi ainuke osaliselt päikesepaisteline päev, ülejäänud päevadele näitab ilmateade vaid pilvi ja lumesadu. Kuna täna on hea ilm, plaanime teha ringi peale kogu Saalbach-Hinterglemm suusakeskusele, mis asub kahel pool mäekuru. Alustuseks võtame suusapiirkonna pikima raja – 7 km sinist nõlva, mis kulgeb alla 2000 meetri kõrguselt (reaalne kõrguste vahe on 1 km, kuna asula on ca 1000 m kõrgusel merepinnast). Gondliga mäetippu jõudes võtavad meid vastu imelised vaated, lauspäike ja sillerdav lumi. Vot selliseid Alpe me tahtsimegi! Kohe nii väga tahtsin seda kogeda. Ja kui nõlvast alla laskume, on lihtsalt ülim heaolu tunne. Ma ei ole sõitnud nii heade lumeoludega nõlvu mitte kunagi. Rääkimata sellest, et vaated on metsikult ilusad ning rada ise pikk ja lai. Lihtsalt imeline. Peatun iga natukese aja tagant, talletan need vaated nii enda kui telefoni mällu. Fotodel on selle päeva värvid nii puhtad ja selged.

Sõpradega rajal

Mõned palju suusatanud ja julgemad meie sõpradest sõidavad sageli nö pehmetel nõlvadel, mis pole ametlikud nõlvad, kus rajamasin ei käi ning kunagi ei tea, kas mõni kuusekänd või mõni muu mügarik võib seal all olla, aga see puhas ja sillerdav lumi on nii kutsuv, et nad võtavad endale selle riski. Kui ma algul pidasin neid hulljulgeteks, siis varsti hakkab endki sinna udupehmesse lumme kutsuma. Mingi ohutunne on ikka säilinud ning ma vaid lõikan kergelt radadeäärseid nurki, kus ei saa midagi ohtlikku olla.

Väike laviin

Samas tunnen, et ametliku raja peal on mul seda julgust ikka veidi rohkem kui oleks tervislik ning ma kihutan nõlvadel nagu pöörane. Mõnel mäel on üksikud väikesed mättad, kust katsetan ka lühikesi õhulende. Mul on tehnika osas veel kõvasti õppida, kuna ma pole kunagi oma sõidustiili ühegi professionaali käe all lihvinud, aga mul on loomulikku julgust ja sellest tulenevat kiirust. Mäesuusatamine on tugevat keskendumist nõudev ala, kus sõites ei saa mõelda mitte millestki muust kui praegusest hetkest. Kui mõtte käest lased, tekivad ka vead ja tulevad kukkumised.

Puhkepaus otse rajal

Kuna meil kusagile kiiret pole, teeme ühe mäepealse söögikoha väliterrassil esimese joogipausi. Sõidame tunnikese veel päiksepaistelistel nõlvadel ning leiame järgmisest söögikohast kott-toolid otse lumelt. Jälle üks peatus ja päikese käes mõnulemine. Oleme juba üsna alla jõudnud ning ilm on tugevates plusskraadides. Samas üleval on korralik miinus. Temperatuuride vahe on üle kümne kraadi.

Meie suusaseltskond. Sellise ilmaga alati naeratus näol.

Puhkepaus 

Et saada teisele poole mäekuru, on tarvis laskuda oru põhja, kus on päike suusanõlvad parajaks pudruks sulatanud. Tõuseme kohe esimese liftiga tagasi teisele poole mäekurust 2000 m kõrgusele ning jätkame seiklemist kodu poole peamiselt kõrgematel radadel. Tundub, et nõlvad, kuhu jõudsime, on oluliselt halvemad kui päeva esimeses pooles sõidetud mäed. Rajad on muhklikud ja see segab sõitmist. Kui algul tundus, et need künkad on tekkinud pidevast pidurdamisest ja lume kokkukuhjumisest, siis mõned rajad hiljem hakkab tunduma, et need on ikka taotluslikult tehtud muhud, sest need näevad välja kuidagi väga sümmeetrilised ja paiknevad korrapäraste vahedega. Mina nendel sõitmist ei naudi.

Kuna oleme täna vaid joogipausidel käinud, siis lõpuks läheme ka päris lõunale suppi sööma. Pärast sööki on annab jälle jalgades väsimus tunda ning väga enam sõita ei tahakski. Aga õnneks hotell ei tundu praegusest asukohast väga kaugel olevat. Tahame teha ikka kogu suusapiirkonnale ringi peale, nagu hommikul plaanitud ning et kõige lähema lifti juurest tagasi hotelli pääseda, tuleb veel sõita isegi veidi rohkem kui kogu ring.

Kui oleme jõudnud täpselt kohta, kust me hommikul alustasime ehk 7 km raja algusesse, on ajaga kriitiline. Kui suusaliftid pannakse kinni täpselt kell neli, siis selleks ajaks me alla ei jõua ja vajalikku ülessõitu teha ei saa. Kui aga lifte hoitakse töös veerand tundi kauem (nagu osa lifte), siis on lootust jõuda. Asume teele oma hommikust lemmikrada sõitma, aga kohe üsna raja algul saame aru, et see rada on tundmatuseni muutunud. Rada katavad need samad mügarikud, mis meile eelmistel radadel nähtuna tundusid tahtlikult tehtud mügarikud, kuid nüüd saame aru, et ikka inimesed ise tekitavad neid pidurdades. Loomulikult läheb nende mügarike vahel ukerdades kordades rohkem aega ning juba poole mäe peal on ilmselge, et viimasele liftile me ei jõua. Jalad on sõitmisest juba läbi ning selleks hetkeks on 7 km mügarike vahel ukerdamist selgelt liig. Renee jalg vääratab ning ta lendab uperpalli. Suusk tuleb jalast ära ning ta nikastab sel hetkel jala. Algul tundub talle, et ta ei saa üldse püsti, kuid valu annab järgi ja me saame ikka lõpuks alla. Tänane rajalolek kestis kokku seitse tundi. Teised ootavad meid all ning ühine otsus on koju minna taksoga, et ei peaks enam sammugi kõndima. Pealegi oleme kodust umbes 3-4 km kaugusel. Tasuta suusabussid sõidavad suusakülas ka, aga peatus on meie majast ikka liiga kaugel.

Õhtuks on ohtralt sõidetud rada kaetud selliste mügarikega, kus vahel on väga ebamugav sõita.

Käime kõik koos saunas taasutmas, pikutame toas veidi ning läheme õhtusöögiks nende sõprade juurde, kes meiega koos ei suusata. Nad peatuvad meist 300 m kaugusel kodumajutuse tüüpi hotellis ja organiseerisid meie seltskonnale tänaseks õhtusöögi. Eelroaks pakutakse seenesalatit, pearoaks hiiglaslikku ribi ning magustoiduks õunastruudlit vanillikastmega. Kõik oli üllatavalt maitsev.

Õhtuks oleme nii füüsiliselt kui emotsionaalselt suusatamisest ikka päris läbi. Peeglist vaadates selgub, et päike on jätnud neile vähestele riietega mittekaetud näo osadele tugeva jälje. Kreemi me ju loomulikult unustasime panna. Uni tuleb kiirelt ja on magus. Samas on teada, et uni ravib seda kõike ning hommikul vaatad uuesti värske pilgu, puhanud jalgade ja suure innukusega suusaradu.

Saalbach-Hinterglemm-Leogang suusapiirkonna rajad

Teine päev Alpides. Lumetuisk. Lõuna Zell am See’s. (02.03.15)

Hommikul ärgates imestan, et jalalihased polegi eilsest sõidust haiged, kuigi jalad pidid eile mäel ikka hirmsat pingutust taluma. Ei saa seda kirjutada ka enda treenituse kaela, kuna jalad pole haiged ka Reneel. Äkki aitas meid pikk lõõgastumine ja venitamine saunas.

Täna leppisime teistega hommikusöögi veidi varasemaks kokku, et rajale saada oluliselt varem kui eile. See on just sõprade soovitus, kes aastaid juba suusareisidel käinud; meie ise magaks hea meelega kaua. Just hommikuti pidavat rajad kõige paremad olema, kui veel vähe inimesi on neid tallanud ja lund pole segamini pekstud.

Plaanime minna kuuekesi (üks paar ei saa meiega koos suusatada, kuna üks inimene on alles algaja) suusamatkale, mis siinses kontekstis tähendab seiklemist erinevate mägede vahel kaardi abil. Proovime alustada mäest, kus osad eile juba käisid ning teadsid, et siit viib lift otse 2000 m kõrgusele. Üllataval kombel aetakse meid aga poole mäe peal maha ning lift edasi ei sõidagi. Tänased ilmastikuolud ei soosi seda. Kohast, kust me maha tulime, pääseb vaid mustale rajale ehk sellisele rajale, mille asend on pea püstloodis. Mõtlen, et kui ma juba niimoodi siia sattusin, siis alla ma siit ka tulen. Hommikul on jalad puhanud ja ei tohiks väga hull katsumus see olla. Mul tegelikult on kogu aeg olnud salasoov minna mõnele mustale mäele ka, aga ma püüdsin endale aru anda, et ma ei tohi võtta emana liigseid riske. Aga sellegipoolest olin mina täna see, kes ütles, et mina tõstukiga tagasi alla ei sõida, tulen mäest. Kui ma kuu aega tagasi poleks Soomes ühte lühikest musta rada kolm korda sõitnud, oleks ma siin tõenäoliselt šoki saanud, sest alla vaadates on ikka pööraselt hirmus. No kuidas sa tuled suuskadega alla lihtsal sirgest seinast! Aga Soomes sain ma selgeks tehnika, kuidas see ohutu on ning kuidas kiirused ei kasva liiga suureks. Nimelt ei tasugi alla vaadata, lihtsalt tuleb vaadata enda ette ja sõita rada juppide kaupa. Kuigi vahepeal tundus see enda ette vaatamine ka suhteliselt võimatu, sest osa rajast läbis pilve, kus nähtavus oli pea olematu. Sellises olukorras, kus peaks olema ülimalt kontsentreeritud, aga üks meeltest on häiritud, tekkis mingi sürrealistlik ja ilma hirmuta tunne ja ma ei suutnud uskuda, et ma olen siin päriselt.

Must mägi

Nähtavus pilve sees

Kuna alla jõudes olime taas tupikus (ehk tõstuk viis üles vaid samale mustale rajale), siis tuli meil kõmpida jalgsi läbi linnatänava teise lifti juurde, kust loodetavasti avanevad võimalused pikemaks seikluseks. Otsustame tõusta kohe kõrgustesse ning sõita rohkem sealseid radu, sest tipus võib ka parem ilm olla. All on juba teist päeva hall ja sombune ilm. Mul on tegelikult päris kurb meel selle pärast, sest ma nii lootsin kogeda Alpides päikselist ja sooja ilma. Gondliga üles sõites märkan, et ilm muutub minutitega. Ühe mäe tipus paistab poolenisti pilvetagune päike, samas mõnisada meetrit allpool seisab pilv ning nähtavust polegi.

Nii me liigume mööda tänavaid suusalifti poole

See on esimene päike, mida ma Alpides näinud olen ning kuigi see ei ole lauspäike, teeb isegi see ilma ilusamaks ja meele rõõmsamaks. Laskume päikesepaistes nõlvast allapoole, kus viimasel kolmandikul satume paksu pilve sisse ja nähtavus on minimaalne. Sõidame gondliga uuesti üles sama nõlva otsa päikest otsima, kuid ca 15 minutit hiljem on päike kadunud ja pilvedest, mis murravad aina kõrgemale, on hakanud lund sadama.

Lumesadu aina tiheneb ning tuul tõuseb. Kui seistes sajab lund otse ülevalt, siis alla kihutades tuiskab lumi nõeljate piiskadena vastu nägu ja tekitab lausa valuaistinguid. Ei aita ka korralik riietus, tuukrimüts ja suusaprillid, kergelt öeldes ebamugav on ikka. Renee otsustab, et tema ei taha end piinata ja hakkab koju tagasi laskuma. Mina lähen Reneega kaasa, kuigi tunnen, et natuke oleks võinud veel sõita. Teised võtavad suuna Leogangi poole.

Lumeinimesed lumetuisus. Kas sellist ilma tulime me Alpidesse otsima???

Kui me lõpuks Reneega alla jõuame, on mul sellest valusast ja aina tihenevast lumesajust ja plusskraadidega segipööratud rajast juba nii kõrini, et rohkem sõita ei tahakski. Renee lihtsalt oskas õigel hetkel lõpetada ja teadis, et mitmest nõlvast allajõudmiseks tuleb ka veel pikk maa läbida. Enne, kui hotelli jõuame, on üks katsumus veel ees – suusad selga ja mööda tänavaid suusasaabastega kodupoole kõndimine. Selleks kulub 15 minutit ja see on väga raske ja ebamugav tegevus. Kõnnime läbi linnakese, kus on vaid jalakäijatetänavad ning takso meid ka aidata ei saaks.

Jõuame juba kella poole kahe paiku hotelli ning plaanime sauna minna. Kahjuks on saunad veel kinni, kuna on arvestatud, et inimesed lõpetavad kell neli, mil liftid suletakse. Käime duši all ja otsustame minna lõunale vahelduseks hoopis autoga. Lähim veidi suurem koht meie suusakuurordist on Zell am See.

Jalutame Zell am See vanalinnas, aga märga lund ikka sajab ning otsime kiirelt koha, kuhu sööma varjuda. Kuna saunas jäi käimata, jäi külm kuidagi kehasse. Tellin tee, millega end üles soojendada. Söögiks lihtne valik – pizza Reneele, pasta mulle. Kõrvale tuuakse eriti tugevat tšilliõli, mis aitab keha soojenemisele tublisti kaasa. Pärast sööki läheme veel kohvikusse, mis meile enne silma jäi. Me pole tegelikult üldse kohvikuinimesed ja käime neis üliharva, aga täna kuidagi tundus, et võtaks veel kohvi/teed ja kooki. Istusime kohvikusse ning Reneele tekkis seos, et me oleks nagu kusagil sarnases kohas käinud. “Tuli meelde – Austrias”, ütles ta kui meenusid Viini kohvikud; mõtlemata, et me praegu olemegi jälle Austrias. Ühes Austria kohvikus tuleb aga ilmtingimata süüa üks Sachetorte lõik, mida ma ka tegin.

Lõunane kohvikuskäik Zell am See's

Kui me mitu tundi hiljem tagasi Saalbachi jõudsime, tulid vaprad sõbrad alles suusamatkalt. Vahepeal olevat olnud ikka väga hull ja see olevat ajanud juba naerma. Ei kahetse, et kaasa ei läinud. Läksime kõik koos sauna, kuna ka meil jäi enne ju saunas käimata.

Õhtusöögile läheme taas oma hotelli alla restorani, kuna keegi ei viitsi enam õhtul kusagile õue minna. Pealegi lund kallab aina edasi. Salatist piisab õhtusöögiks, kuna nisujahu on täna juba omajagu söödud.

Kuigi ma tulin suusareisile nohusena ja veedan nüüd tunde õues lumesajus, on Alpide õhk mõjunud mu tervisele positiivselt. Nohu on kadunud. Ja jalad pole ka tänaseks õhtuks sõitmisest haiged.

Austria Alpides suusatamas. Esimene päev Saalbachi nõlvadel. (01.03.15)

Meie talvised reisid on seni viinud eranditult vaid sooja kliimasse. Sel korral otsustamine aga sõprade kutsel minna esimesele suusareisile Austria Alpidesse.

Meile Reneega mäesuusatamine meeldib ning me oleme aastate jooksul ikka sõitnud ka, küll aga enamasti vaid Eestis, Soomes ja Rootsis, kus on sellised väiksemad mäed. Ilma minuta on Renee ühe tööreisi nädalavahetusel käinud ka Kanada suurtes mägedes suusatamas, aga koos pole me ühel päris suusareisil veel käinud. Eriti võlub mind Alpide juures ilm – pildid ja jutud, mis ma lumistest ja päikesepaistelistest Alpi nõlvadest olen näinud-kuulnud, on mu jaoks loonud sellise imelise-müstilise kuvandi, mida ma tahaksin ise näha-kogeda.

Selle aasta suusareisi mõte tekkis umbes aasta tagasi, mil meil kahe perega tundus, et meie praeguseks 3,5-aastased pesamunad on juba valmis nädalaks meist eemal olema. Pool aastat tagasi ostsime lennupiletid, broneerisime hotelli ja aeg-ajalt unistasime eesootavast reisist. Oma reisiplaanist tuttavatega rääkides liitus meiega veel kaks pere. Lapsed jäid kõigil koju, seega kaheksa täiskasvanut. Reisisihtkoha valiku lasime teha sõpradel, kes on aastaid Alpides suusatamas käinud – nemad teavad siinseid olusid ning oskavad parimad suusarajad välja valida.

Nende soovitus oli, et hotell oleks täiesti suusaraja lähedal, et ei peaks autoga sõitma ega pikalt mäesuusasaabastega liftini kõndima. Meie suusakuurordiks sai Saalbach-Hinterglemm, kus kirjade järgi on pikim võimalike ühendustega suusarada maailmas (!?). Ehk siis on võimalik läbida pikki vahemaid, suusatada erinevatel mäenõlvadel ja jõuda sealt ilma bussiühendust kasutamata alla hotelli juurde tagasi.

Vaade Saalbachi nõlvadele meie hotelliaknast

Esimene suusapäev algas suuskade laenutamisega ja mäepiletite ostmisega. Suusalaenutusi on siin igal sammul, samuti mäesuusavarustust müüvaid poode. Oma suuskade nii kaugele lennukiga kaasa vedamisel ei näinud mõtet. Fakti, et suusapuhkus on oluliselt kallim kui üks soojamareis, teadsin ma ka varem. Sellest andis aimu juba hirmsa hinnaga keskpärane hotell. Võrdlusmomendiks mõned näited kohalikust hinnatasemest. Meie kahe suusarent viieks päevaks (ilma mäepiletita) maksab veidi rohkem kui Volkswagen Sharani rent nädalaks (auto on meil neljapeale). Või siis teine indikaator - suusalaenutus ja mäepiletid meile kahele viieks päevaks maksab aga sama palju kui me saaksime kogu perega (neljakesi) nädala Türgi all inclusive viietärni hotellis elada.

Seda hirmsa raha eest ostetud (õigemini renditud) mõnu läksime me mäkke proovima. Selgus, et hotell oli liftidest oluliselt kaugemal kui kirjade järgi aru saime ning suusaliftini saamiseks tuli mäesuusasaapad jalas ja suusad õlal marssida vähemalt 800 m. Mäesuusasaabastega mööda tänavaid kõndimine on kergelt öeldes ebamugav tegevus. See on tõsine katsumus, mis võtab võhmale. See on esimene hommikune trenn. Ajaliselt kulub selleks umbes veerand tundi ja seda täiel tempol kõndides.
Alustuseks valisime sinised rajad, need kõige laugemad. Kuigi üsna pea saime aru, et sinisel ja sinisel on ka vahe ning mõni sinine võib olla üsna järsk. Aga mind järsud mäed ei hirmuta; vastupidi – ma otsin just sellist adrenaliini.

Saalbachi nõlvad

Päikeseline Alpide ilm jäi täna aga vaid illusiooniks. Ilm oli üsna tuhm ja pimedavõitu, kohati kogunesid orgudes pilved, korraks puistas isegi lund. Aga see-eest olid nõlvad väga heas korras, meeletult pikad ja laskumine oli tõeline mõnu. Midagi uudset olid minu jaoks üleminekud ühelt rajalt teisele, mis on sellise kitsamad rajad, umbes murdmaasuusaraja laiused ning kulgevad vahel sadu ja sadu meetreid üsna laugelt mäest alla. Sellistel radadel on kõige mõnusam teha kiireid sööstlaskumisi – tõmbad end kükki, võtad kepid kaenla alla ja laskud mäest alla nagu murdmaasuuskadel, ainult kindlust püstijäämises on oluliselt rohkem, kuna mäesuusad on laiemad ja tasakaalu hoida kergem. See on meeletu trenn reielihastele.

All paistab suusaküla

Kuna me sõidame grupiga (enamasti 4-6-kesi), siis kiiremad sõitjad kunagi kaugele eest ära ei kihuta ning teeme pidevalt järeleootamispeatuseid, mis on parajad just jalgade taastumiseks. Nali on muidugi see, et kui aeglasemad järgi jõuavad, siis ütleme, et puhatud juba küll – sõidame edasi. Aga tegelikult on erinevas tempos koos sõitmine üllatavalt lihtsam kui ma arvasin. See ei ole tüütu, kuna ümberringi on nii ilusad vaated, mida nautida. Ma küll enne Austriasse tulekut harjutasin Soomes aeglasemat sõitu ja natuke isegi tuli välja, aga ma ei saa midagi teha, kui on head mäed ja ma oma olemuselt olen äkilisem ja tunnen mõnu kihutamisest. Nii ma siis pigem teen mõne nõlva kihutades ära ja ootan aeglasemaid järgi.

Tipus

Lõunasöögi tegime seltskonnaga kõrgel mägedes. Iga natukese aja tagant on mägedes söögikohti ning lõuna leidmisega suusamäel pole probleemi. Mingit maitseelamust siit otsida ei maksa, see on puhas energia pealelaadimine, sest muidu ei jaksa edasi sõita. Aga õnneks käituvad maitsenäsad kõrgustes vähem tundlikult ning üks suvaline nuudlisupp sobis lõunasöögiks küll.

Pärast lõunasööki kõik koos startides õnnestus Reneel kuidagi mitte märgata, kuhu me ühelt nõlvalt kõrvale pöörasime ning ta läks hoopis teist teed. Ta üritas pool mäge meid meeletult taga ajada, aga siis sai aru, et nii eest ära me kogu ülejäänud grupiga me talt ikka ei suuda (ega taha) sõita ja midagi läks valesti. Mõne aja pärast saime telefoni teel siiski ühendust ning ma läksin Reneele järgi. Teised suundusid teisele poole mäekülge.

Kui ma pärastlõunal mööda ühte järsemat sinist nõlva, mis mulle enne tohutult meeldima hakkas, alla Renee poole järgi sõitsin, sain aru, et mõistus suudab rohkem kui mu jalad. Mõtlesin, et küll ma nüüd üksi lähen kihutades alla, kui kedagi järgi ootama ei pea, aga reaalselt tegin umbes iga poole minuti järel hetkelisi peatuseid, kuna jalad ei kannatanud enam sellist pinget nagu hommikul. Panin ühe korraliku käna ka, libisesin lõug maas mööda lund ja suusk tuli jalast, aga õnneks valus ei olnudki nagu. All otsustasime, et sõidame täna vaid leebeid nõlvu, kuna olenemata toiduga energia pealelaadimisest on jalalihastes energia otsakorral.

Kell neli pannakse kogu suusakeskuse liftid seisma. Selleks hetkeks võid sa olla kusagil mäetipus, aga alla saab suusatades ikka. Samas peab arvestama, et nõlvast alla laskudes jõuad kusagile meelepärasesse kohta. Et mõni nõlv ei lõppeks kusagil mäekurus ning edasi liikumiseks ei oleks tarvis teise tõstuki abi.

Kella neljaks olimegi me ühe lauge nõlva tipus ning laskusime sealt kohta, kust me hommikul alustasime. Suusad jalast, uuesti selga ning mööda tänavat klõpa-klõpa saabaste klõbisedes hotelli tagasi.

Maandusime kohe hotelli all saunakeskuses, kus me olime üllataval kombel vaid kahekesi. Lõõgastusime erinevates saunades vähemalt poolteist tundi ja nautisime privaatset olemist. Imestasime, miks rahvas küll saunas pole, kui kella nelja paiku peaks kõik suusatamise lõpetama. Aga tegelikult me teadsime, kus kõik on – meie mäesuusakommetega tuttavad sõbrad jutustasid enne, et kohe pärast mäelt laskumist käiakse siin higisena ja suusariietes dringil ja räägitakse päevaseid kogemusi. Uljamad on sellises meeleolus, et tantsivad lausa jalgupidu laual. Aga eks selle uljuse taga ole ka eelnevalt mäel tarbitud alkoholikogused. See on muide siin pigem reegel kui erand. Minu jaoks täiesti mõistetamatu ja mitteatraktiivne, kuna ma ei tarbi alkoholi ja ei saa aru, kuidas saavad sport ja alkohol käia käsikäes. Ei saa seda imestust ajada ka vanuse kaela, kuna teades enda olemust, ei oleks ma ka kahekümnendates eluaastates selliste kommetega kaasa läinud. Nii me siis erakutena saunatasime – aga just saunad ja spaad - selline on meie jaoks ideaalne puhkus.

Õhtusöögi ajaks olime kõik esimesest suusapäevast nii väsinud, et ei viitsinud küla vahele süüa otsima minna ja sõime oma hotelli all restoranis. Erilisi ootusi toidule ei seadnud, kuid siinse kaloripõletamisega tekib selline nälg, et kõik maitseb vist paremini. Mina olin vähemalt oma ahvena, risotto ja aedviljadega väga rahul.

Magusaringi tegime sõprade toas, kus kõik tõid välja oma kotis kaasaveetud Kalevi kommid ning kodumaiste maiustuste ja heade sõprade seltsis jälgisime põnevusega Riigikogu valimistulemusi, mille maik oli sama magus nagu söödud kommidel.

Magama minnes ja silmi kinni pannes sõitsin suuskadel edasi. Nii, nagu laeva kõigutamisest jääb tasakaalunärvile mingi viperus sisse, tundsin ma pikali voodis olles ja silmi kinni pannes, et ma võtan kurve edasi.