Esmaspäeva
hommik. Renee läheb täna tööle, meil on Kaisaga plaanis terve päev mööda Londonit
ringi kolada. Jalutan mööda hommikust linna, mis ärkab üllatavalt hilja – palju
ärisid avatakse alles kella 10 paiku. Jõuan Kuningliku Ooperimaja kõrval asuva Covent
Garden Marketi juurde, mille turuhoone näib olevat mitme sajandi vanune
mitmelööviline hoone (fassaadile graveeritud ehitusaasta 1830). Ka turg on
uniselt ärkav ning ringi liigub väga vähe inimesi. Pealöövi all paiknevad
kallimad käsitöö ja brändikaupade poed, turuhoone külgedel pakuvad oma kaupa
vanakraamimüüjad, turu ees aga müüakse odavaid hiina kleidikesi, pluuse ja
kotte. Toiduga siin turul ei kaubelda, vaid ühte kohvikut nägin. Kohe turu kõrval
on Londoni transpordimuuseum – piilun sisse, kuid kella vaadates näen, et siia
uudistama jääda ei jõua, pean ruttama Kaisaga kohtuma. Transpordimuuseumi
suveniiripoest ostan Hugole Brio rongitee rööbastega ühtiva Londoni bussi ja
takso. Samast lähedalt ostan ka Aneele Londoni-teemalisi kirjutustarbeid, kuna
aiman juba ette, et see võib osutuda mu viimaseks poeskäiguks siin Londonis. Ma
lihtsalt ei raatsi aega šoppamisele kulutada, kui nii palju on linnas ja
muuseumides vaadata.
Covent Garden Market
Covent Garden Market
Covent Garden Market
Kell 11.30 algab
iga päev Buckinghami palee ees vahtkonnavahetus. Saame Kaisaga sel kellajal palee
ees kokku. Jalutan Trafalgari väljakult läbi St James Park’i Buckinghami palee
poole, kuhu voorib kokku arvestatav rahvamass. Vahtkonnavahetuse ajaks pannakse
liiklus palee esisel ringteel ajutiselt seisma ning palee juurde ratsutab sisse
uus vahtkond. Buckinghami palee mõjub teiste Londoni kesklinna hoonete kõrval
üllatuslikult pigem halli hiirena kui imposantse kuningakojana. Palee praegu
seestpoolt vaatamiseks avatud pole.
Vahtkonnavahetus Buckinghami palee juures
Vahtkonnavahetus Buckinghami palee ees
Jalutame läbi St
James Park’i taaskord Westminster Abbey katedraali juurde, kuna eile oli kirik
juba suletud ning hoonet seest näha ei õnnestunud. Pikk järjekord ja 18-naelane
piletihind paneb meid aga oma plaane muutma.
St James Park
Westminster Abbey
Kuhu edasi?
Metroojaama sissepääs
Enne Londonisse
tulekut uurisin Londoni parkide kirjeldusi ja pilte ning mulle jäi silma
Hollandi pargis asuv Kyoto Garden. Nagu nimigi viitab, on tegu Jaapani stiilis
pargiga, mida ilmestavad erinevad pügatud puud-põõsad ja veesilmad. Jalgsikäiguks
jääb park pisut liiga kaugele, seega parim viis sinna jõuda on ikka metrooga.
Metroo üksikpilet on kallis (üle 4 naela), osta tasub kas (mitme)päevakaart või
Oyster Card, mille peale saab raha laadida ning ühe sõidu hinda alandada.
Hollandi park
jääb Notting Hill’i ja Kensingtoni piirkondade vahele, siin tundub elu
oluliselt rahulikum kui linnasüdames ning suursuguste majade järgi võib
oletada, et piirkonnas elavad peamiselt jõukamad inimesed.
Holland Park
Holland Park, nõgesed on minust kõrgemad.
Kyoto Garden
Kyoto Garden
Hollandi park on
metsikum kui linnapargist võiks oodata. Pargis kasvavad inimesest kõrgemad
nõgesed, mis varjuvad päikesepaiste eest iidsete puude alla. Hetkeks kahtlen,
kas piltidelt nähtud Kyoto Garden on üldse nii korrastatud kui piltidelt
paistis. Tiirutame pargis ringi ning leiame lõpuks otsitud Jaapani aia, mida on
tõesti rohkem korras hoitud kui ülejäänud parki.
Pargist väljudes
oleme suunataju kaotanud ning meil pole aimugi, kuhu poole minna. Suuna tahaks
võtta järgmisesse parki – Hyde Parki, mis pole siit väga kaugel. Pargi nurgal
on linnarataste laenutus. Olime Kaisaga varem arutanud, et võiks Londonis ringi
liikuda ratastega, kuid nähes rattureid kahekordsete busside vahel sõitmas ning
tajudes, et ma vasakpoolses liikluses ei suuda parempoolse liikluse
instinktidega ratsionaalselt toimida, laitsin selle mõtte maha. Siin rahulikul
kõrvaltänaval unustan aga kõik ohud ning otsustame, et sõidame rattaga vaid
järgmise pargini ning kasutame sõiduks kõnniteid (kuigi Londonis rattureid pole
kõnniteedel sõitmas näinud – ehk on see isegi keelatud). Linnaratta saab
Londonis laenutada väga odavalt (2 naela 24 h), juhul, kui ratast iga poole
tunni jooksul tagastada ning järgmisest kohast uus võtta. Poole tunniga polnud
me veel Hyde parki leida suutnud, seiklesime ringi Kensingtonis, imetlesime
arhitektuuri ning vahetasime järgmises laenutuskohad rattad välja. Jätkasime
edasiliikumist ratastega, kuna rattasõit hakkas meeldima ning nii läbib
vahemaid kiiremini, samas saab linna vaadata. Kõnniteedel liikus rahvast vähe,
seega ei seganud me rattaga kõnniteel sõites teisi ega teised meid. Rattasõit
tekitas janutunde, kuid veepudelit Londonis osta ei saa just sel hetkel, kui
janu tekib. Ka teistel päevadel linnas jalutades märkasin, et veepudel võiks
kotis kaasas olla, kuna lihtsalt ja kiirelt kusagile majja sisse minemata vett
eriti linnas osta ei saa. Jaapanis olid igal sammul automaadid, kust mugavalt
jooke osta sai, siin tunnen ka sellistest automaatidest puudust. Lõpuks leiame
teed küsides üles Hyde Park’i ning pargist kohviku, kust saab hinnalist vett
osta. Hyde Park on hiiglaslik roheline linnasüda, mille läbimine tundus just
rattaga olevat kõige mugavam, kuid kahjuks on enamikel pargi teedel ratastega
liiklemine keelatud, vaid osaliselt pargi ääres on asfalteeritud teed, kuhu
rattad on lubatud. Pargist läbi kulges isegi autotee. Ratastega seikleme kokku
ligi poolteist tundi, siis otsustame taas metroosse istuda ning kesklinna
tagasi sõita.
Rattaga Kensingtonis
Kensington
Kensington
Kaardi uurimine on linnareisil pidev tegevus. Vaatan kaardilt Hyde Parki läheduses olevaid rattalaenutusi.
Piccadilly Circus
Loogiline tundus
olevat sõita Piccadilly Circus’esse – väike väljak, või pigem teerist, mida
ümbritsevad suursugused hooned. Jalutame sealt Soho suunas ning otsime hiliseks
lõunaks mõnda sobivat kohta. Ühel kõrvaltänaval jääb silma Malaisia söögikoht, ukse
peal mitme toidugiidi tunnustus ning kus einestavad eranditult vaid asiaadid.
Juba lauda istudes paneme tähele, et meist ei taheta välja teha, kuid vaatamata
ignoreerimisele saame siiski lõpuks toidu tellitud. Menüüs on ka papaiasalat,
mis mulle Tais kustumatu tuleneelamise kogemusega meenub, kuid kuna menüüs on
see tähistatud vaid ühe tšillikaunaga, arvan, et seda pakutakse siin pisut
leebemal kujul. Eksisin – tšilli tulitas mis hirmus ning seda sai leevendada
vaid järgmise ampsuga; söömist järele jättes hakkab suus aina enam kõrvetama.
Kummalisel kombel on see salat siiski nauditav. Kaisa mu vaimustust ei jaganud.
Krevettidega toidus leiame mõlemad vaid kolm krevetti ning hunniku pruune
elutuid nuudleid. Arvet makstes ei vaata teenindaja meile kordagi otsa ega
vaheta sõnu. Oleme veendunud, et kogesime siin äsja tõelist rassilist
diskrimineerimist.
Vürtsikas papaiasalat
Jalutame juba ei
tea mitmendat korda Soho tänavatel, jõuame Berwick’i tänava turule, kus kaupu
juba kokku pakitakse. Mõni päev tagasi jalutasime siit ka lõunaajal läbi, kuid
midagi erilist neil lettidel ei märganud – tavalised puu- ja köögiviljad, mida
müüakse igas supermarketis.
Hiinalinn Londonis
Kaisa tahtis käia
veel fotogaleriis, kuid kohale jõudes selgub, et see koht ei pakkunud seda, mis
oodatud. Vaatame kella, oma asukohta ning otsustame, et jõuame veel Briti
muuseumisse. Briti muuseum on ühe metroopeatuse kaugusel, kuid nähes, mis
massid tööpäeva lõpul metroosse ja metroost välja voorivad, peame mõistlikumaks
liikuda muuseumi hoopis jalgsi. Esimest korda Londonis tajun, et tänaval on
ebameeldivalt palju inimesi ning kui kiirelt liikuda tahad, pead pidevalt
inimeste vahel manööverdama. Kaisa küsib mult just siis, kas ma Londoni
kahekordsete bussidega sõitnu olen. Ei ole, aga just sel hetkel tekib äkkplaan
kasutada bussi edasiliikumiseks. Kohe on buss ees, ronime teisele korrusele
bussi etteotsa ja sõidame kaks peatust edasi. Tehtud.
Londoni kahekordsed bussid
Bussi teisel korrusel
Muuseumisse
jõuame pool tundi enne selle sulgemist, kuid just sel hetkel lõpetati
külastajate sissepääs. Istume korraks muuseumi ette maha ning jõuame
järeldusele, et tänaseks on juba piisavalt palju ringi traavitud. Jalad annavad
taas tunda ning mõlemad õlad on koti tassimisest väsinud. Ma olin alati
arvanud, et mu hiigelkogused asju reisil on tingitud lastest, kuna nende jaoks
on vaja kogu aeg süüa-juua ja varuriideid kaasa tassida, aga nüüd näen, et ka
endal tekib raske kott. Kui nüüd koti sisu analüüsida, siis ega vähemaga saa –
telefon, rahakott, kampsun, 0,5 l veepudel (vett ei saa Londonis iga hetk, kui
janu tekib), fotokas + lisaobjektiiv (ca 2 kg kokku). Täna lisaks veel Kaisa
üleriided ja lastele ostetud kingitused.
Jalutan tagasi
hotelli, kuna meil on Reneega tänaseks õhtusöök broneeritud – läheme sööma
Michelini tärniga Hiina restorani Hakkasan. Michelini tärn (id) on hinnatuim
ülemailme restoranide tunnustus, mida võib usaldada, kui tõeliselt head
restorani otsid.
Nagu tuppa jõuan,
hakkab vihma sadama. Terve päev on saatnud meid imeline ilm ja soosinud meie
käimisi. Küll aga saame tunda tõelist vihma, kui Reneega restorani poole
kõnnime. Vahepeal seisame katuse all, et mitte läbimärjaks saada.
Hakkasani jõudes tundub,
nagu oleks sattunud ööklubisse – meid suunatakse pimedasse keldrisse, kus mängib
(küll mitte liiga kõvasti) klubimuusika, hinnanguliselt umbes 100-kohaline
restoran on viimse lauani täis, üle muusika kostab inimeste kontsentreeritud
jutuvada. Aasiapärane sisutus ning lärmakas restoran tuletab meelde
samalaadseid kogemusi Jaapanist.
Teenindus on
tasemel ning asjatundlik, ka mõõdukalt familiaarne (üks teenindaja uurib mu
objektiivi kohta, millega nii pimedas pildistada saab). Tahtsime algul tellida komplektmenüüst,
kus saaks proovida mitmeid erinevaid toite, kuid selle tellimine on kellajaliselt
piiritletud. Seega tellime á la carte menüüst – valime algul vaid eelroa ja
põhiroa, magustoidust väga huvitatud pole, kuna Aasia köök ei suuda tavaliselt
magusa osas midagi meie maitsemeeltele pakkuda. Eelroaks kevadrullid pardilihaga
ning lambasalat vürtsika pähklikastmega, põhiroaks krõbe Pipa part ning veise antrekoot musta pipra ja Merlot'ga.
Michelini tärni Hiina restoran erineb ikka suurusjärkude võrra odavast
hinnakast – maitsed, tehnikad ja serveerimine on siin täielik kunst. Oleme väga
rahul tänase restoranivalikuga.
Kevadrullid pardilihaga
Lambasalat vürtsika pähklikastmega
Hakkasani restoranis
Pipa part
Veise antrekoot musta pipra ja Merlot'ga
Oma selja taga
saan piiluda avatud kööki, kus näen magustoitude serveerimist ja lõplikku
viimistlust. Meile meeldib siin ning otsustame siiski magustoidumenüü ka üle
vaadata. Võiks imestada, kui Hiina söögikohas on magustoidumenüü põhiliselt Prantsuse
köögist, kuid sellist kombinatsiooni võib Aasia köökides väljaspool Aasiat
kohata sageli – Prantsuse magustoidud lihtsalt on eurooplase jaoks
ahvatlevamad. Renee tellib šokolaadirulli Aasia puuviljadega, mina loodan
üllatust leida šokolaadi-metspähklipralinee “pommis”. Magustoidud on veidi
liiga suured ning jäävad oluliselt nõrgemaks Aasta menüüst – need pole lihtsalt
samas kategoorias võrreldavad.
Šokolaad, metspähkli pralinee
Šokolaadirull
Tagasi hotelli
poole kõndides on vihmasadu lõppenud. Kaisa saadab sõnumi, et jõudis täpselt
“Mamma Mia!” etenduse alguseks Novello teatri juurde, sai pileti ja läks
muusikali vaatama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar