reede, 20. juuni 2014

Londoni pargid, rattasõit ja Michelini tärniga Hiina restoran (09.06.14)

Esmaspäeva hommik. Renee läheb täna tööle, meil on Kaisaga plaanis terve päev mööda Londonit ringi kolada. Jalutan mööda hommikust linna, mis ärkab üllatavalt hilja – palju ärisid avatakse alles kella 10 paiku. Jõuan Kuningliku Ooperimaja kõrval asuva Covent Garden Marketi juurde, mille turuhoone näib olevat mitme sajandi vanune mitmelööviline hoone (fassaadile graveeritud ehitusaasta 1830). Ka turg on uniselt ärkav ning ringi liigub väga vähe inimesi. Pealöövi all paiknevad kallimad käsitöö ja brändikaupade poed, turuhoone külgedel pakuvad oma kaupa vanakraamimüüjad, turu ees aga müüakse odavaid hiina kleidikesi, pluuse ja kotte. Toiduga siin turul ei kaubelda, vaid ühte kohvikut nägin. Kohe turu kõrval on Londoni transpordimuuseum – piilun sisse, kuid kella vaadates näen, et siia uudistama jääda ei jõua, pean ruttama Kaisaga kohtuma. Transpordimuuseumi suveniiripoest ostan Hugole Brio rongitee rööbastega ühtiva Londoni bussi ja takso. Samast lähedalt ostan ka Aneele Londoni-teemalisi kirjutustarbeid, kuna aiman juba ette, et see võib osutuda mu viimaseks poeskäiguks siin Londonis. Ma lihtsalt ei raatsi aega šoppamisele kulutada, kui nii palju on linnas ja muuseumides vaadata.

Covent Garden Market

Covent Garden Market

Covent Garden Market

Kell 11.30 algab iga päev Buckinghami palee ees vahtkonnavahetus. Saame Kaisaga sel kellajal palee ees kokku. Jalutan Trafalgari väljakult läbi St James Park’i Buckinghami palee poole, kuhu voorib kokku arvestatav rahvamass. Vahtkonnavahetuse ajaks pannakse liiklus palee esisel ringteel ajutiselt seisma ning palee juurde ratsutab sisse uus vahtkond. Buckinghami palee mõjub teiste Londoni kesklinna hoonete kõrval üllatuslikult pigem halli hiirena kui imposantse kuningakojana. Palee praegu seestpoolt vaatamiseks avatud pole.

Vahtkonnavahetus Buckinghami palee juures

Vahtkonnavahetus Buckinghami palee ees


Jalutame läbi St James Park’i taaskord Westminster Abbey katedraali juurde, kuna eile oli kirik juba suletud ning hoonet seest näha ei õnnestunud. Pikk järjekord ja 18-naelane piletihind paneb meid aga oma plaane muutma.

St James Park

Westminster Abbey

Kuhu edasi?

Metroojaama sissepääs

Enne Londonisse tulekut uurisin Londoni parkide kirjeldusi ja pilte ning mulle jäi silma Hollandi pargis asuv Kyoto Garden. Nagu nimigi viitab, on tegu Jaapani stiilis pargiga, mida ilmestavad erinevad pügatud puud-põõsad ja veesilmad. Jalgsikäiguks jääb park pisut liiga kaugele, seega parim viis sinna jõuda on ikka metrooga. Metroo üksikpilet on kallis (üle 4 naela), osta tasub kas (mitme)päevakaart või Oyster Card, mille peale saab raha laadida ning ühe sõidu hinda alandada.

Hollandi park jääb Notting Hill’i ja Kensingtoni piirkondade vahele, siin tundub elu oluliselt rahulikum kui linnasüdames ning suursuguste majade järgi võib oletada, et piirkonnas elavad peamiselt jõukamad inimesed.
  
Holland Park

Holland Park, nõgesed on minust kõrgemad.

Kyoto Garden

Kyoto Garden

Hollandi park on metsikum kui linnapargist võiks oodata. Pargis kasvavad inimesest kõrgemad nõgesed, mis varjuvad päikesepaiste eest iidsete puude alla. Hetkeks kahtlen, kas piltidelt nähtud Kyoto Garden on üldse nii korrastatud kui piltidelt paistis. Tiirutame pargis ringi ning leiame lõpuks otsitud Jaapani aia, mida on tõesti rohkem korras hoitud kui ülejäänud parki.

Pargist väljudes oleme suunataju kaotanud ning meil pole aimugi, kuhu poole minna. Suuna tahaks võtta järgmisesse parki – Hyde Parki, mis pole siit väga kaugel. Pargi nurgal on linnarataste laenutus. Olime Kaisaga varem arutanud, et võiks Londonis ringi liikuda ratastega, kuid nähes rattureid kahekordsete busside vahel sõitmas ning tajudes, et ma vasakpoolses liikluses ei suuda parempoolse liikluse instinktidega ratsionaalselt toimida, laitsin selle mõtte maha. Siin rahulikul kõrvaltänaval unustan aga kõik ohud ning otsustame, et sõidame rattaga vaid järgmise pargini ning kasutame sõiduks kõnniteid (kuigi Londonis rattureid pole kõnniteedel sõitmas näinud – ehk on see isegi keelatud). Linnaratta saab Londonis laenutada väga odavalt (2 naela 24 h), juhul, kui ratast iga poole tunni jooksul tagastada ning järgmisest kohast uus võtta. Poole tunniga polnud me veel Hyde parki leida suutnud, seiklesime ringi Kensingtonis, imetlesime arhitektuuri ning vahetasime järgmises laenutuskohad rattad välja. Jätkasime edasiliikumist ratastega, kuna rattasõit hakkas meeldima ning nii läbib vahemaid kiiremini, samas saab linna vaadata. Kõnniteedel liikus rahvast vähe, seega ei seganud me rattaga kõnniteel sõites teisi ega teised meid. Rattasõit tekitas janutunde, kuid veepudelit Londonis osta ei saa just sel hetkel, kui janu tekib. Ka teistel päevadel linnas jalutades märkasin, et veepudel võiks kotis kaasas olla, kuna lihtsalt ja kiirelt kusagile majja sisse minemata vett eriti linnas osta ei saa. Jaapanis olid igal sammul automaadid, kust mugavalt jooke osta sai, siin tunnen ka sellistest automaatidest puudust. Lõpuks leiame teed küsides üles Hyde Park’i ning pargist kohviku, kust saab hinnalist vett osta. Hyde Park on hiiglaslik roheline linnasüda, mille läbimine tundus just rattaga olevat kõige mugavam, kuid kahjuks on enamikel pargi teedel ratastega liiklemine keelatud, vaid osaliselt pargi ääres on asfalteeritud teed, kuhu rattad on lubatud. Pargist läbi kulges isegi autotee. Ratastega seikleme kokku ligi poolteist tundi, siis otsustame taas metroosse istuda ning kesklinna tagasi sõita.

Rattaga Kensingtonis

Kensington

Kensington

Kaardi uurimine on linnareisil pidev tegevus. Vaatan kaardilt Hyde Parki läheduses olevaid rattalaenutusi.


Piccadilly Circus

Loogiline tundus olevat sõita Piccadilly Circus’esse – väike väljak, või pigem teerist, mida ümbritsevad suursugused hooned. Jalutame sealt Soho suunas ning otsime hiliseks lõunaks mõnda sobivat kohta. Ühel kõrvaltänaval jääb silma Malaisia söögikoht, ukse peal mitme toidugiidi tunnustus ning kus einestavad eranditult vaid asiaadid. Juba lauda istudes paneme tähele, et meist ei taheta välja teha, kuid vaatamata ignoreerimisele saame siiski lõpuks toidu tellitud. Menüüs on ka papaiasalat, mis mulle Tais kustumatu tuleneelamise kogemusega meenub, kuid kuna menüüs on see tähistatud vaid ühe tšillikaunaga, arvan, et seda pakutakse siin pisut leebemal kujul. Eksisin – tšilli tulitas mis hirmus ning seda sai leevendada vaid järgmise ampsuga; söömist järele jättes hakkab suus aina enam kõrvetama. Kummalisel kombel on see salat siiski nauditav. Kaisa mu vaimustust ei jaganud. Krevettidega toidus leiame mõlemad vaid kolm krevetti ning hunniku pruune elutuid nuudleid. Arvet makstes ei vaata teenindaja meile kordagi otsa ega vaheta sõnu. Oleme veendunud, et kogesime siin äsja tõelist rassilist diskrimineerimist.

Vürtsikas papaiasalat

Jalutame juba ei tea mitmendat korda Soho tänavatel, jõuame Berwick’i tänava turule, kus kaupu juba kokku pakitakse. Mõni päev tagasi jalutasime siit ka lõunaajal läbi, kuid midagi erilist neil lettidel ei märganud – tavalised puu- ja köögiviljad, mida müüakse igas supermarketis.

Hiinalinn Londonis

Kaisa tahtis käia veel fotogaleriis, kuid kohale jõudes selgub, et see koht ei pakkunud seda, mis oodatud. Vaatame kella, oma asukohta ning otsustame, et jõuame veel Briti muuseumisse. Briti muuseum on ühe metroopeatuse kaugusel, kuid nähes, mis massid tööpäeva lõpul metroosse ja metroost välja voorivad, peame mõistlikumaks liikuda muuseumi hoopis jalgsi. Esimest korda Londonis tajun, et tänaval on ebameeldivalt palju inimesi ning kui kiirelt liikuda tahad, pead pidevalt inimeste vahel manööverdama. Kaisa küsib mult just siis, kas ma Londoni kahekordsete bussidega sõitnu olen. Ei ole, aga just sel hetkel tekib äkkplaan kasutada bussi edasiliikumiseks. Kohe on buss ees, ronime teisele korrusele bussi etteotsa ja sõidame kaks peatust edasi. Tehtud.

Londoni kahekordsed bussid

Bussi teisel korrusel

Muuseumisse jõuame pool tundi enne selle sulgemist, kuid just sel hetkel lõpetati külastajate sissepääs. Istume korraks muuseumi ette maha ning jõuame järeldusele, et tänaseks on juba piisavalt palju ringi traavitud. Jalad annavad taas tunda ning mõlemad õlad on koti tassimisest väsinud. Ma olin alati arvanud, et mu hiigelkogused asju reisil on tingitud lastest, kuna nende jaoks on vaja kogu aeg süüa-juua ja varuriideid kaasa tassida, aga nüüd näen, et ka endal tekib raske kott. Kui nüüd koti sisu analüüsida, siis ega vähemaga saa – telefon, rahakott, kampsun, 0,5 l veepudel (vett ei saa Londonis iga hetk, kui janu tekib), fotokas + lisaobjektiiv (ca 2 kg kokku). Täna lisaks veel Kaisa üleriided ja lastele ostetud kingitused.

Jalutan tagasi hotelli, kuna meil on Reneega tänaseks õhtusöök broneeritud – läheme sööma Michelini tärniga Hiina restorani Hakkasan. Michelini tärn (id) on hinnatuim ülemailme restoranide tunnustus, mida võib usaldada, kui tõeliselt head restorani otsid.

Nagu tuppa jõuan, hakkab vihma sadama. Terve päev on saatnud meid imeline ilm ja soosinud meie käimisi. Küll aga saame tunda tõelist vihma, kui Reneega restorani poole kõnnime. Vahepeal seisame katuse all, et mitte läbimärjaks saada.

Hakkasani jõudes tundub, nagu oleks sattunud ööklubisse – meid suunatakse pimedasse keldrisse, kus mängib (küll mitte liiga kõvasti) klubimuusika, hinnanguliselt umbes 100-kohaline restoran on viimse lauani täis, üle muusika kostab inimeste kontsentreeritud jutuvada. Aasiapärane sisutus ning lärmakas restoran tuletab meelde samalaadseid kogemusi Jaapanist.

Teenindus on tasemel ning asjatundlik, ka mõõdukalt familiaarne (üks teenindaja uurib mu objektiivi kohta, millega nii pimedas pildistada saab). Tahtsime algul tellida komplektmenüüst, kus saaks proovida mitmeid erinevaid toite, kuid selle tellimine on kellajaliselt piiritletud. Seega tellime á la carte menüüst – valime algul vaid eelroa ja põhiroa, magustoidust väga huvitatud pole, kuna Aasia köök ei suuda tavaliselt magusa osas midagi meie maitsemeeltele pakkuda. Eelroaks kevadrullid pardilihaga ning lambasalat vürtsika pähklikastmega, põhiroaks krõbe Pipa part ning veise antrekoot musta pipra ja Merlot'ga. Michelini tärni Hiina restoran erineb ikka suurusjärkude võrra odavast hinnakast – maitsed, tehnikad ja serveerimine on siin täielik kunst. Oleme väga rahul tänase restoranivalikuga.

Kevadrullid pardilihaga

Lambasalat vürtsika pähklikastmega 

Hakkasani restoranis

Pipa part

Veise antrekoot musta pipra ja Merlot'ga

Oma selja taga saan piiluda avatud kööki, kus näen magustoitude serveerimist ja lõplikku viimistlust. Meile meeldib siin ning otsustame siiski magustoidumenüü ka üle vaadata. Võiks imestada, kui Hiina söögikohas on magustoidumenüü põhiliselt Prantsuse köögist, kuid sellist kombinatsiooni võib Aasia köökides väljaspool Aasiat kohata sageli – Prantsuse magustoidud lihtsalt on eurooplase jaoks ahvatlevamad. Renee tellib šokolaadirulli Aasia puuviljadega, mina loodan üllatust leida šokolaadi-metspähklipralinee “pommis”. Magustoidud on veidi liiga suured ning jäävad oluliselt nõrgemaks Aasta menüüst – need pole lihtsalt samas kategoorias võrreldavad.

Šokolaad, metspähkli pralinee

Šokolaadirull

Tagasi hotelli poole kõndides on vihmasadu lõppenud. Kaisa saadab sõnumi, et jõudis täpselt “Mamma Mia!” etenduse alguseks Novello teatri juurde, sai pileti ja läks muusikali vaatama.

Kommentaare ei ole: