Inglise väikelinn Stamford ning Burghley loss (08.06.14)

Enamikest riikidest, kus ma seni veel käinud pole, on mu peas mingi kuvand, mis on kujunenud peamiselt loetu ja tuttavate jutustuste põhjal. Lihtsustatult oli Inglismaa kujutatud mu mõtteis pildina udusse mattunud sajanditevanusest liivakarva kivist ülikute maamajast, mille ümber laiuvad rohelised väljad. On riigid, mis mind tõmbavad, kuhu ma väga minna tahaksin ning teised, mis tunduvad kas igavad, liiga ohtlikud või muul põhjusel mitteatraktiivsed. Mul on raske seda seletada, aga millegipärast on Inglismaa (va London) kuulnud minu jaoks nende mitteligitõmbavate hulka.

Seda kuvandit Inglismaast on mul täna võimalik kas kinnitada või ümber lükata. Tänase päeva plaanime veeta Londonist väljaspool. Kui meil algselt see mõte tekkis, arutasime, kuhu oleks üheks päevaks mõtet sõita ning mida teha jõuaks. Mulle meenus, et mu onupoeg Andres on hiljuti kolinud tagasi Inglismaale ning temaga kontakteerudes selgus, et ta elab ja töötab Londonist paaritunnise autosõidu kaugusel Stamfordis. Tundus hea põhjus võtta suund Londonist põhja, sõita sugulast külastama ning Inglise maaelu vaatama.

Lähim autorent asub Londoni südames Victoria Coach Station’is. Autot on sealt võtta küll oluliselt kallim kui lennujaamast, kuid ei ajaliselt ega rahaliselt tasu sõit lennujaama ära. Meiega liitub tänasele väljasõidule ka minu õde Kaisa, kes peatub klassiõe juures St Albans’is. Asula jääb samas suunas, kuhu sihtkoht Stamford, seega plaanime sealt läbi sõita. Londonist välja sõitmine on tüütult veniv, kuigi ummikuid otseselt pole, aga liiklus on ikka aeglane. Autosõit suurlinnas pole kunagi mugav, kuid see kadalipp tuleb läbi teha, kui oled valinud liiklusvahendiks just auto. Pooleteist tunni pärast jõuame St Albansisse, sellest ajast umbes pool tundi istume väikelinna sissesõidul ummikus, kuna rahvas koguneb nii jalgsi kui autodega pühapäevasele turule. Selgus, et Kaisa sõitis siia eile Londoni kesklinnast rongiga kõigest 20 minutit – see näitab, kui ebapraktiline on samal marsruudil auto.

Algne plaan on teha teelt kõrvalepõige ka Cambridge’i, kuid kella vaadates selgub, et me ei jõua sealsele ülikooli tutvustavale ekskursioonile ning sõidame seega otse Stamfordi suunas.

Stamfordi jõudes üllatab linna ühtne stiil – kõik majad on ehitatud kohalikust paekivi moodi (kuid veidi kollakamast) kuivist. Beežikad madalad majad tänava ääres, tume asfalt ning ei ühtegi puud – vaatepilt mõjub, nagu silmad oleks värvide nägemise kaotanud. Siiski pole kogu linn kivikõrb, siin-seal kohtab ka rohelust. Arhitektuuriliselt ühtne linn mõjub stiilselt ning see stiil on äratuntavalt Inglismaale omane.


Stamford, kogu arhitektuur ühte tooni kivist.

Onupoeg viib meid jalutuskäigule Stamfordi külje all asuvasse Burghley majja. Tee kulgeb läbi hektaritesuuruse pargi, enne kui lõpuks hakkavad paistma lossi tornitipud. Vaatamata tõelisele lossi välimusele nad ise hoonet lossiks ei nimeta, see on renessansi stiili ülikute maamaja (Inglismaa renessansiaegsest arhitektuuri nimetatakse ka selle perioodi kuninganna järgi Elizabethi stiiliks). Arhitektuuriliselt ilmselgelt äratuntav Inglismaa, just nagu see pilt minu ettekujutuses, ainult ilm on täna soe ja päikesepaisteline. Aga nagu onupoeg mainib, on selline ilm siin haruldus – enamus ajast ikka sajab või on udune. Pidevast niisuksest annavad aimu ka sammaldunud katused.

Taamal paistab Burghley maja 


Burghley maja (loss)

Lossi kõrval toimub samal ajal vanade autode kokkutulek, mis tundub olevat rahulik vanainimeste üritus - kohaletulnud istumas oma autode ees riidest kokkukäivatel toolidel, nagu oleks tegu autokaravanide peatuspaigaga.

Vanade autode kokkutulek


Loss on ehitatud vahemikus 1555-1587 kuninganna Elizabeth I-le ning selles on erinevatel perioodidel hooajaliselt elanud mitmed kroonitud pead. Lossis (võtan õiguse kasutada seda sõna, kuna minu arust näeb see hoone välja tõeline loss) saab ka sees ringi vaadata. Ostame piletid just ajal, mil algab lossis giidiga ekskursioon. Liitume algul ekskursiooniga, külastame lossi kööki, mille praegust vaikelu vaadates on raske ette kujutada, milline kuumus, lärm ja melu siin kunagi valitses.


Burghley lossi köök

Ekskursioon muutub meie jaoks liiga aeglaseks, seega jätkame lossis teed oma seltskonnaga. Igas lossi toas valvab muuseumieksponaate aga üks inimene, kes meile lahkesti tuba puudutavat infot jagab. Magamistoad on kõik läbikäidavad, mis tundub kummastav, aga baldahhiinvoodi raskete kardinate taha saab ennast vajadusel varjata. Sajanditevanune sisustus ja tekstiilid on näha oma autentsuses – alates magamistoa vooditest kuni kaetud toidulaudadeni välja. Luksust ja kuninglikkust kohtab igal sammul – nt on lossis erakordne hiiglaslik hõbedast anum, mille nõgusus kaeti jääga ning kus hoiti külmas jooke (suurem samalaadne hõbenõu olevat veel vaid Ermitaažisi). Pea igas toas on baroksed lae- ja seinamaalingud, tehtud itaallasest kunstniku Antonio Verrio poolt, mis oma mastaapsuses ja perfektses teostuses tekitab minus võrdlusi Michelangelo kuulsate kirikute laemaalidega.

Burghley lossi üks söögitubadest

Burghley lossi üks magamistubadest

Burghley lossi üks magamistubadest

Burghley lossi üks magamistubadest

Burghley lossi vannituba


Burghley lossi baroksed seina- ja laemaalingud. All paremas nurgas unikaalne hõbenõu.

Külastame ka lossi parki, mida ilmestavad erinevad loodusest inspireeritud ja loodust kaasavad skulptuurid, lõpuks jõuame välja üllatusteaeda (Garden of Surprises), mis pakub silmailu täiskasvanule ning põnevat veega seotud mängulusti lastele. Ootamatult pritsivad veejoad, purskkaevud ja peegelseinad pakuvad üllatusi igal juhul.

Üllatuste aed Burghley lossi juures


Puu otsas skulptuur on tehtud sama puu küljest allakukkunud vilja kestadest.

Garden of Surprises



Veepritsmed üllatuste aias.

Burghley lossist saadud emotsioon oli üle ootuste vägev, veetsime lossi territooriumil aega mitu tundi. Kõht oli selleks ajaks rohkem kui tühi – lõunasöök oli meil täiesti vahele jäänud. Liikusime jalgsi tagasi Stamfordi, kus Andres viis meid sööma kohalikku pubisse. Kui juba selline tõeline Inglise päev sai ette võetud, siis tundus siia päeva ideaalselt sobima ka pubitoit. Kuigi me muidu pubides söömas ei käi ja minu mälestused pubitoidust jäävad möödunud sajandisse, siis näljasena ja tõelist Inglismaa elu nähes tundus sellesse päeva ideaalselt sobivat ka üks õige Inglise pubitoit - fish & chips. Ma lihtsalt pidin selle ära proovima. Mis seal salata – tursk taignas oli aus ja hästi valmistatud ning maitses tühja kõhuga väga hästi.

Stamford

fish & chips

Midagi sellist pole varem kusagil kohanud - ärid (pank, apteek, prillipood) kiriku esimesel korrusel (krüpti asukohas).

Kaisa Stamfordis

Käime veel Andrese elamist vaatamas ning nii, nagu oleme tuppa astunud, hakkab taevast kallama paduvihma. Imestame, kuidas meil täna ikka ilmaga vedas, põhimõtteliselt minutilise täpsusega. Vihm möödub umbes veerand tunniga, jätab maha märja asfaldi ning vihmajärgse tolmuse lõhna. Päike on tagasi. Päev hakkab õhtusse jõudma ning on aeg tagasi Londoni poole liikuma hakata. Kella kümne ajal andsime rendiauto tagasi ning sõitsime metrooga Piccadilly Circus peatusesse, kust tagasi maa peale tulles meenutas vaatepilt tõelist õhtust suurlinna – kompott majasuurustest vilkuvatest ekraanidest, kogunevast rahvamassist ja tänavamuusikute amatöörlikust katsest esitada üldtuntuid palasid. Jalutasime läbi Soho ja Covent Gardeni linnaosade tagasi hotelli poole. Lahtised söögikohad tekitasid mõtteid ühest hilisõhtusest ampsust. Häageni jäätisekohvikus lookles üüratu järjekord, sinna seisma ei jäänud. Vaatasime siin-seal müüdavat tänavatoitu, kuid loobusime iga koha juures, lootes saada midagi paremat. Lõpuks olime juba oma hotelli kõrval Kingsway nurgal ning Renee pidi leppima burksiga, mina ei leidnudki midagi isuäratavat, aga vahel on hea tunne ka loobumine (vöö-ümbermõõtu silmas pidades).


Hilisõhtune Piccadilly Circus, London

Kommentaare ei ole: