Enamikest
riikidest, kus ma seni veel käinud pole, on mu peas mingi kuvand, mis on kujunenud
peamiselt loetu ja tuttavate jutustuste põhjal. Lihtsustatult oli Inglismaa
kujutatud mu mõtteis pildina udusse mattunud sajanditevanusest liivakarva
kivist ülikute maamajast, mille ümber laiuvad rohelised väljad. On riigid, mis
mind tõmbavad, kuhu ma väga minna tahaksin ning teised, mis tunduvad kas igavad,
liiga ohtlikud või muul põhjusel mitteatraktiivsed. Mul on raske seda seletada,
aga millegipärast on Inglismaa (va London) kuulnud minu jaoks nende
mitteligitõmbavate hulka.
Seda kuvandit
Inglismaast on mul täna võimalik kas kinnitada või ümber lükata. Tänase päeva
plaanime veeta Londonist väljaspool. Kui meil algselt see mõte tekkis,
arutasime, kuhu oleks üheks päevaks mõtet sõita ning mida teha jõuaks. Mulle
meenus, et mu onupoeg Andres on hiljuti kolinud tagasi Inglismaale ning temaga
kontakteerudes selgus, et ta elab ja töötab Londonist paaritunnise autosõidu
kaugusel Stamfordis. Tundus hea põhjus võtta suund Londonist põhja, sõita
sugulast külastama ning Inglise maaelu vaatama.
Lähim autorent
asub Londoni südames Victoria Coach Station’is. Autot on sealt võtta küll
oluliselt kallim kui lennujaamast, kuid ei ajaliselt ega rahaliselt tasu sõit
lennujaama ära. Meiega liitub tänasele väljasõidule ka minu õde Kaisa, kes
peatub klassiõe juures St Albans’is. Asula jääb samas suunas, kuhu sihtkoht Stamford,
seega plaanime sealt läbi sõita. Londonist välja sõitmine on tüütult veniv,
kuigi ummikuid otseselt pole, aga liiklus on ikka aeglane. Autosõit suurlinnas
pole kunagi mugav, kuid see kadalipp tuleb läbi teha, kui oled valinud
liiklusvahendiks just auto. Pooleteist tunni pärast jõuame St Albansisse, sellest
ajast umbes pool tundi istume väikelinna sissesõidul ummikus, kuna rahvas
koguneb nii jalgsi kui autodega pühapäevasele turule. Selgus, et Kaisa sõitis
siia eile Londoni kesklinnast rongiga kõigest 20 minutit – see näitab, kui
ebapraktiline on samal marsruudil auto.
Algne plaan on
teha teelt kõrvalepõige ka Cambridge’i, kuid kella vaadates selgub, et me ei
jõua sealsele ülikooli tutvustavale ekskursioonile ning sõidame seega otse
Stamfordi suunas.
Stamfordi jõudes
üllatab linna ühtne stiil – kõik majad on ehitatud kohalikust paekivi moodi (kuid
veidi kollakamast) kuivist. Beežikad madalad majad tänava ääres, tume asfalt
ning ei ühtegi puud – vaatepilt mõjub, nagu silmad oleks värvide nägemise
kaotanud. Siiski pole kogu linn kivikõrb, siin-seal kohtab ka rohelust. Arhitektuuriliselt
ühtne linn mõjub stiilselt ning see stiil on äratuntavalt Inglismaale omane.
Stamford, kogu arhitektuur ühte tooni kivist.
Onupoeg viib meid
jalutuskäigule Stamfordi külje all asuvasse Burghley majja. Tee kulgeb läbi
hektaritesuuruse pargi, enne kui lõpuks hakkavad paistma lossi tornitipud.
Vaatamata tõelisele lossi välimusele nad ise hoonet lossiks ei nimeta, see on
renessansi stiili ülikute maamaja (Inglismaa renessansiaegsest arhitektuuri
nimetatakse ka selle perioodi kuninganna järgi Elizabethi stiiliks).
Arhitektuuriliselt ilmselgelt äratuntav Inglismaa, just nagu see pilt minu
ettekujutuses, ainult ilm on täna soe ja päikesepaisteline. Aga nagu onupoeg
mainib, on selline ilm siin haruldus – enamus ajast ikka sajab või on udune.
Pidevast niisuksest annavad aimu ka sammaldunud katused.
Taamal paistab Burghley maja
Burghley maja (loss)
Lossi kõrval
toimub samal ajal vanade autode kokkutulek, mis tundub olevat rahulik
vanainimeste üritus - kohaletulnud istumas oma autode ees riidest kokkukäivatel
toolidel, nagu oleks tegu autokaravanide peatuspaigaga.
Vanade autode kokkutulek
Loss on ehitatud vahemikus
1555-1587 kuninganna Elizabeth I-le ning selles on erinevatel perioodidel
hooajaliselt elanud mitmed kroonitud pead. Lossis (võtan õiguse kasutada seda
sõna, kuna minu arust näeb see hoone välja tõeline loss) saab ka sees ringi
vaadata. Ostame piletid just ajal, mil algab lossis giidiga ekskursioon.
Liitume algul ekskursiooniga, külastame lossi kööki, mille praegust vaikelu
vaadates on raske ette kujutada, milline kuumus, lärm ja melu siin kunagi
valitses.
Burghley lossi köök
Ekskursioon
muutub meie jaoks liiga aeglaseks, seega jätkame lossis teed oma seltskonnaga. Igas
lossi toas valvab muuseumieksponaate aga üks inimene, kes meile lahkesti tuba
puudutavat infot jagab. Magamistoad on kõik läbikäidavad, mis tundub kummastav,
aga baldahhiinvoodi raskete kardinate taha saab ennast vajadusel varjata.
Sajanditevanune sisustus ja tekstiilid on näha oma autentsuses – alates
magamistoa vooditest kuni kaetud toidulaudadeni välja. Luksust ja kuninglikkust
kohtab igal sammul – nt on lossis erakordne hiiglaslik hõbedast anum, mille
nõgusus kaeti jääga ning kus hoiti külmas jooke (suurem samalaadne hõbenõu
olevat veel vaid Ermitaažisi). Pea igas toas on baroksed lae- ja seinamaalingud,
tehtud itaallasest kunstniku Antonio Verrio poolt, mis oma mastaapsuses ja
perfektses teostuses tekitab minus võrdlusi Michelangelo kuulsate kirikute
laemaalidega.
Burghley lossi üks söögitubadest
Burghley lossi üks magamistubadest
Burghley lossi üks magamistubadest
Burghley lossi üks magamistubadest
Burghley lossi vannituba
Burghley lossi baroksed seina- ja laemaalingud. All paremas nurgas unikaalne hõbenõu.
Külastame ka
lossi parki, mida ilmestavad erinevad loodusest inspireeritud ja loodust
kaasavad skulptuurid, lõpuks jõuame välja üllatusteaeda (Garden of Surprises),
mis pakub silmailu täiskasvanule ning põnevat veega seotud mängulusti lastele. Ootamatult
pritsivad veejoad, purskkaevud ja peegelseinad pakuvad üllatusi igal juhul.
Üllatuste aed Burghley lossi juures
Puu otsas skulptuur on tehtud sama puu küljest allakukkunud vilja kestadest.
Garden of Surprises
Veepritsmed üllatuste aias.
Burghley lossist
saadud emotsioon oli üle ootuste vägev, veetsime lossi territooriumil aega mitu
tundi. Kõht oli selleks ajaks rohkem kui tühi – lõunasöök oli meil täiesti
vahele jäänud. Liikusime jalgsi tagasi Stamfordi, kus Andres viis meid sööma
kohalikku pubisse. Kui juba selline tõeline Inglise päev sai ette võetud, siis tundus
siia päeva ideaalselt sobima ka pubitoit. Kuigi me muidu pubides söömas ei käi
ja minu mälestused pubitoidust jäävad möödunud sajandisse, siis näljasena ja
tõelist Inglismaa elu nähes tundus sellesse päeva ideaalselt sobivat ka üks
õige Inglise pubitoit - fish & chips. Ma lihtsalt pidin selle ära proovima.
Mis seal salata – tursk taignas oli aus ja hästi valmistatud ning maitses tühja
kõhuga väga hästi.
Stamford
fish & chips
Midagi sellist pole varem kusagil kohanud - ärid (pank, apteek, prillipood) kiriku esimesel korrusel (krüpti asukohas).
Kaisa Stamfordis
Käime veel
Andrese elamist vaatamas ning nii, nagu oleme tuppa astunud, hakkab taevast
kallama paduvihma. Imestame, kuidas meil täna ikka ilmaga vedas,
põhimõtteliselt minutilise täpsusega. Vihm möödub umbes veerand tunniga, jätab
maha märja asfaldi ning vihmajärgse tolmuse lõhna. Päike on tagasi. Päev hakkab
õhtusse jõudma ning on aeg tagasi Londoni poole liikuma hakata. Kella kümne
ajal andsime rendiauto tagasi ning sõitsime metrooga Piccadilly Circus
peatusesse, kust tagasi maa peale tulles meenutas vaatepilt tõelist õhtust
suurlinna – kompott majasuurustest vilkuvatest ekraanidest, kogunevast
rahvamassist ja tänavamuusikute amatöörlikust katsest esitada üldtuntuid palasid.
Jalutasime läbi Soho ja Covent Gardeni linnaosade tagasi hotelli poole.
Lahtised söögikohad tekitasid mõtteid ühest hilisõhtusest ampsust. Häageni
jäätisekohvikus lookles üüratu järjekord, sinna seisma ei jäänud. Vaatasime
siin-seal müüdavat tänavatoitu, kuid loobusime iga koha juures, lootes saada
midagi paremat. Lõpuks olime juba oma hotelli kõrval Kingsway nurgal ning Renee
pidi leppima burksiga, mina ei leidnudki midagi isuäratavat, aga vahel on hea
tunne ka loobumine (vöö-ümbermõõtu silmas pidades).
Hilisõhtune Piccadilly Circus, London
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar