Olin unustanud telefoni ööseks hääletuks panna ning ärkan hommikul kell
7.40 sõnumi piiksu peale, milles Kaisa teatab, et maandus just Brüsselis.
Proovin küll edasi magada, kuid mõte hakkab juba tööle, kuhu küll veel jõuda
võiks, kui paar tundi plaanitust varem juba üles saab. On üks anekdoot
sakslastest, kes ärkavad puhkuse ajal iga päev kell 5, kuna nii on puhkus
pikem. Väärtustame kogu perega alati hommikust und ja vara ärkamine on meile
kõigile väga ebameeldiv tegevus, mistõttu mõistame selle anekdoodi irooniat
eriti hästi. Täna tunnengi end nagu sakslane, kuna suutsin vara ärkamisega
endale aega Londonis juurde muretseda. Täna on need kaks tundi eriti
väärtuslikud, kuna hakkame juba lõuna paiku koju tagasi sõitma.
Plaanitust varem ärkamine ei lase aga alustada muuseumikülastusega, mis mul
eile valmis mõeldud oli. Muuseume enne kella 10 lahti ei teha, seega tuleb
leida tegevust, mis kellaajaliselt piiritletud pole. Üks koht Londonis, mida
veel näha tahtsin, on Tower Bridge – samuti üks Londoni ikoonidest, mis mul
piltide pealt oma kahe torniga silme ees on. Sild on ehitatud 19. sajandi lõpus
ning on esimene ülestõstetav sild Londonis (et suured laevad mahuks läbi
sõitma).
Saadan lastele postkaardi
Monument nimega Monument
London Bridge
Tower Bridge
Kõige parem koht Toweri silda näha on teise silla pealt. Sõidan bussiga
Citysse ning jalutan Londoni sillale, kust avaneb vaade Toweri sillale. Hommikupäikesega
ida suunas vaadata ega pildistada pole küll kõige parem, kuid salvestasin need
pildid oma mälusse ja fotokakaardile ning liikusin edasi. Kuna aega on loetud
tunnid, sõitsin metrooga Westminsteri lähistele ning jalutasin sealt
Rahvusgalerii (National Gallery) juurde, mis asub Trafalgari väljakul, kus me
juba korduvalt selle Londoni reisi jooksul oleme viibinud.
Trafalgari väljak. Taamal Rahvusgalerii - maalikunsti muuseum.
Rahvusgaleriis näeb maalikunsti aastatest 1250-1900. Muuseum on samuti
tasuta nagu Briti muuseumgi. Muuseumide nimed Rahvusgalerii ja Briti muuseum
tunduvad eksitavad, kuna nimede järgi võiks oletada, et muuseumid pakuvad
vaatamiseks vaid brittide kunsti, kuid tegelikkuses on neis mõlemas suures
muuseumis esindatud ülemaailme kunst. Rahvusgaleriis saab näha kunstiajaloost tuntud
Madalmaade, Prantsusmaa ja Itaalia kunstnike töid nagu Rembrandt, Monet,
Rubens, van Gogh, Seurat, Césanne jt. Hommikuses vastavatud muuseumis liigub
vähe rahvast ning huvipakkuvad tööd saan üle vaadatud üsna kiiresti. Tunnen, et
iga maali juures ei jõua peatuda ning selle kohta infot lugeda – maalikunsti
pikalt vaadata on oluliselt raskem kui esemelist kunsti.
Covent Garden
Covent Garden
Seal samas tekib mõte, et jõuan veel Briti muuseumisse, kus oleks veel
palju huvitavat vaadata. Lähen Briti muuseumisse jalgsi läbi Soho ja Covent
Gardeni. Ma vist pole varem maininud, et Londonis jalgsi liikudes ei järgita
punast foorituld, vaid minnakse üle tee siis, kui tee on vaba (küll enamasti
ettenähtud kohtades). Põhjamaisest kultuuriruumist tulnuna ootasin algul (üksi)
viisakalt rohelist tuld, enne kui üle tee läksin, kuid mitme päevaga olen
kohanenud kohalike kommetega ja liigun rahvamassiga kaasa.
Briti muuseumis võtan ette valgustusajastu saali. Algul tundub saal
kummaliselt eklektiline, kuna siia koondatud kunst on pärit väga erinevatest
aegadest ning väga paljudest kohtadest üle maailma. Infot lugedes selgub, et
just valgustusajastul (peamiselt 18. sajandil Euroopas) hakati väärtustama ratsionaalset
mõtlemist ja teadust (mis praegu tundub iseenesestmõistetav lähenemine) ning
esemelise kunsti kogumine ja süstematiseerimine andis selgust varajasest
inimajaloost.
Briti muuseumis saab vaadata ja üllatuslikult isegi käega kastuda osasid
eksponaate, mida muuseumi vabatahtlikud on ühele lauale kokku kogunud ning iga
eseme kohta huvilistele jutustavad. Seda mitte üksnes valgustusajastu saalis,
vaid ka mitmetes teistest ruumides.
Neid esemeid saab Briti muuseumis käega katsuda ja lähemalt uurida.
Kiirustan muusemist hotelli poole tagasi, käin lõunal ning pakime kiiruga
asjad kohvrisse ja hakkame lennujaama poole liikuma. Kuigi meie metroopeatusest
saab Piccadilly liiniga otse Heathrow lennujaama (ca 1 h), valime me kiirema
kohalejõudmise võimaluse – kiirrongi Paddingtoni jaamast (15 min sõitu, pilet
21 naela). Paddingtoni jaama saab Holborni metroopeatusest ühe ümberistumisega.
Üks jaam enne Paddingtoni teatakse metroos, et metroo on umbes ning ükski rong
sel suunal edasi ei sõida. Ronime maa peale tagasi ning kuna bussi ees pole ja bussipeatuses
on kirjas info, et jalgsi saab Paddingtoni jaama 9 minutiga, ei jää me bussi
ootama, vaid kõnnime sinna.
Rongid lennujaama käivad iga 15-20 minuti tagant ning sel hetkel, kui
pileti ostame, on rong just ees ning sõit algab kohe. Tõenäoliselt oleks tänaseid
seiklusi arvestades saanud Piccadilly liiniga lennujaama isegi kiiremini.
Paddingtoni jaam
Kiirrong Heathrow lennujaama
Koju sõidame läbi Kopenhaageni, kuna normaalsed lennufirmad otselende
Tallinna ja Londoni vahel ei opereeri. See tundub tegelikult täiesti absurdne,
kuna odavlennufirmaga Londonisse tulles saab siia otselennuga, pilet on 5 korda
odavam ja ajakulu väiksem. 3-tunnise lühilennu puhul ei nurise ka lennukite
üle. Tagasilennud on odavlennufirmadel aga liiga vara hommikul, mistõttu
tulemegi kalli, aga see-eest ümberistumisega lennuga läbi Kopenhaageni.
Kopenhaageni lennujaam on väga ilus, puhas ja luksuslike poodidega.
Heathrow lennujaamas sushit söömas
Südaöösel Tallinnasse jõudes sõidan lennujaamast otse Toila poole. Tahan
ööseks Hugo kaissu jõuda. Arvasin, et mu igatsus Hugo järele iga päevaga aina
süveneb, tegelikkuses oli aga reisi esimene päev kõige raskem. Hiljem harjusin
olukorraga ning ei mõelnud iga hetk lastele. Ka ei kohanud ärritajaid ehk siis
väikeseid heledapäiseid poisse, kes mulle Hugot meenutavad. Londoni kesklinnas
kohtab üldse väga vähe lapsi. Olen enda väikeste lastega alati nii kokkukasvanud
olnud, et mul on raske ilma nendeta, kuid see reis tõestas, et ma saan hakkama.
Seda, et lapsed saavad ilma minuta hakkama, uskusin ma ennegi. Hugo nuttis
nende viie päeva jooksul, mil ma ära olin, vaid korra kui kukkus, muidu oli
naeratus kogu aeg kõrvuni. Teadsin, et see pole loomulik, kuna nii väike laps
peab saama oma tundeid nuttes välja elada ning eks tagasi jõudes saan ma päeva
parajat jonni tunda. Nii see oligi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar