kolmapäev, 20. august 2014

Kaks päeva Lissabonis (15.-16.08.14)


Tallinnast saab alates juulikuust otselennuga Portugali pealinna Lissaboni. Selline mugav ja soodne võimalus tuli ära kasutada. Kui pileteid ostsime, otsustas Anee mitte kaasa tulla, kuid päev enne minekut lasi ikka pisara voolama ning arvas, et tegi vale otsuse. Tema suurim mure on see, et ta ei oska ilma Hugota olla. Sama tunne oli ka minul, kes ma otsustasin Hugo (kohe 3-ne) kaasa võtta, sest 9 päeva tundub liiga kaua nii väikesest lapsest lahus olla. Reneel hakkas Aneest hale ning ta vaatas päev enne tulekut lennupileteid, et äkki ikka saaks Anee ka kaasa, kuid üks saadaolev äriklassi pilet maksis oluliselt rohkem kui meie kolme piletid kokku.

Lissaboni lend läheb varahommikul ning kahetunnise miinusmärgiga ajavahe tõttu jõuame kohaliku aja järgi juba kell 10.30 kohale. Kuigi me lennukis magasime oma poolelijäänud ööund edasi, on tunne, nagu oleks reisinud totaalselt teise ajatsooni – haigutus kipub iga natukese aja tagant peale ning liigutused on aeglased.

Lennujaam on linnale lähedal (ca 6 km); linna saab metrooga ja bussiga, kuid kuna meil on Hugo turvatool sõna otsese mõttes näpu otsas, läheme taksoga. Saame hotellitoa kätte lubatud ajast mitu tundi varem. 2 meetrit lai voodi ja konditsioneeritud tuba tekitavad tunde, et keeraks lõunaunne, kuid proovime siiski alustuseks linnaga tutvuma minna.

Augustikuus on Lissabonis kuum. Päike otseselt ei kõrveta, aga palav on; kohe nii, et higinire voolab, kui päikese käes olla. Taevas on sinine ilma ühegi pilveta. Ma ei mäleta, et ma sellist vaatepilti kusagil fikseerinud oleks, ikka on selges taevas kusagil kauguses mõni valge pilvevine, aga siin on täiesti pilvitu nii kaugele kui silm ulatub nägema. Liigume nii palju kui võimalik tänavate neis külgedes, kus majad varjavad otsese päikesekuumuse. Varjus on temperatuur umbes 30 kraadi, see on pärast Eesti kolmenädalast kuumalainet harjumuspärane ja talutav. Õnneks on linnas kergelt tuuline ning tuuleõhk toob aeg-ajalt hingata veidi värsket õhku.

Lissaboni rahvaarv on veidi üle poole miljoni inimese. Koos lähiümbruse tiheasustusega elab aga Lissaboni piirkonnas ca 2,8 miljonit inimest. Linn asub Tejo jõe suudmes ning on ehitatud seitsmele mäenõlvale. Meie hotell on ajaloolisest linnasüdamest mõned kilomeetrid eemal (eelistasime head voodit ja rikkalikku hommikusööki), asudes äripiirkonna südames, kus asuvad põhiliselt rahvusvaheliselt tuntud kõrgete tärnidega hotelliketid. Kui hotelli juurest alla linna laskume, tundub, et mäed on lauged ning tänavad laiad. Tänavatel kohtab vaid üksikuid inimesi. Linn on augustikuus kohalike poolt hüljatud, keskuses vohavad aga turistidehordid.

Uusi kohti avastades kipume neid sageli millegi eelnevalt nähtuga võrdlema. Õigemini need paralleelid tulevad ise pähe. Me Reneega ikka küsime teineteiselt, mis kohta mõni uus koht meenutab ning üldiselt meie mälupildid ühtivad. Lissaboni ei oska algselt ühtegi kategooriasse paigutada – linna jalakäijatetänavaid katab pea eranditult kivimosaiigist sillutis, siin on laiu bulvareid, avaraid väljakuid, imposantseid filigraansete nikerdustega ehitisi, kirevaid kahhelkividest majade fassaade, on kitsaid koridorilaiuseid järskudel mäenõlvadel tänavaid, rööbastel krigisevad vanad tillukesed trammid, mäkke vuravad Taist tuntud tuk-tuki’d, üle jõe viib väga Kuldvärava silda meenutav sild ning vastaskaldal mäe otsas paistab kahtlaselt Rio de Janeiro Kristuse kuju moodi kuju.

Vana tramm Lissabonis

Tänavasillutis Lissabonis


 


Lissaboni tänavad

Lissabonis ringi jalutades paistab, et igal piirkonnal on oma nägu. Alfama piirkond, mis on Lonely Planetis märgitud ühe olulisema vaatamisväärsusena kogu Portugalis, meenutab oma kitsaste tänavate, akna taga kuivava pesu ning puude vilus kaardimängu harrastavate vanameestega Itaaliat. Turiste on meeletut palju. Alfama piirkond asub väga järsul mäenõlval; meie läheneme sellele alt üles. Hugot tuleb koos käruga terve tee enda ees lükata, kuna ta on magama jäänud. Palavus muudab varasest ärkamisest väsinud olekut veel unisemaks. Teeme aeg-ajalt peatuseid puude ja majade vilus. Kõrgel mäe tipus paistab kindlus, kuid päris kindluseni me esimesel päeval ronida ei jaksagi.

Alfama piirkond, Lissabon

Alfama piirkond, Lissabon. Liiklusvahendiks tuk-tukid.

Alfama piirkond, Lissabon

Selline turistidehulk on Alfamas tavaline. Rühin vankrit lükates mäest üles.

Lissaboni Baixa ja Chiado piirkonnas on rohkelt restorane. Massilise turistidevoo tõttu on paljud neist sellised, kus tänaval vehitakse piltidega ilmestatud menüüga ja meelitatakse inimesi sööma. Enamik restorane pakuvad Portugali toite, millest valdav osa on mereannid. Sööme grillitud sardiine, douradat ja ühte lesta moodi kala. Turistirestorani eristab autentsest kohalikust restoranist see, et see on avatud ilma lõunapausita. Kohalikes restoranides kestab lõunasöök kella 15-00-ni, edasi on restoran kella 19.00-ni kinni, mil algab õhtusöök.

Lõunasöök Lissabonis


Tundub, et on aeg minna siestat pidama. Jalgsi päikese käes ei jaksa enam unisena ja palavusest nõrkevana liikuda; hotelli juurde sõidame tagasi taksoga. Taksosõit on Lissabonis mõistliku hinnaga, on kiirem kui ühistransport ning ummikuid (vähemalt augustis) ei ole.

Kui kella 7 ajal taas õue tuleme, on ootamatu temperatuurimuutus aset leidnud. Kui enne oli päikese käes kindlasti 40 kraadi ringis, siis nüüd on õues tõenäoliselt alla 20 kraadi sooja. Tavaliselt on Lõuna-Euroopas suvel õhtud soojad, seega arvasin, et meil sooje riideid pole üldse kaasa vaja võtta. Tuule käes on nii külm, et paneme oma ainukesed kaasasolevad kampsunid selga. Hugo kurdab, et lühikeste pükstega on isegi jalgadel külm.

Meie hotelli lähedal on vaid üksikuid restorane. Siin samas Hiltoni all on sushirestoran, kuhu algul mõtleme minna väikest õhtust ampsu tegema, kuid selgub, et see on suvepuhkusel. Läheme õhtust sööma esimesse ettejuhtuvasse hiinakasse.

Saldanha piirkond. Lähedal asub meie hotell.

Tänavakunst Saldanha piirkonnas

2. päev Lissabonis

Eelmise päeva kogemusest teame, et päikese käes umbes kolm kilomeetrit kesklinna kõndida on suhteliselt ebameeldiv tegevus. Otsustame päikese käest maa alla suunduda ja metrooga (mis selgub, et on jahutatud) linna sõita. Ostame 24 tunni pileti (pilet ühele inimesele 6.50 €), millega saab sõita lisaks metroole ka ülejäänud linnatranspordiga.
Taamal mäe otsas paistab Lissaboni kindlus

Algne plaan on vallutada linna kõrgeima mäe otsas asuv kindlus. Üleslinna viivad lisaks tuk-tuk’idele ka ajaloolised miniatuursed trammivagunid ning kuna me möödume just trammipeatusest, mõtleme ühe suuna trammiga sõita. Peatusesse sõidab hoopis moodne mitme vaguniga liigendtramm, kuid läheme ikka peale. Kohe selgub, et tramm ei sõida üles kindluse poole, kuid kuna trammi tuli peale hiigelhulk turiste, mõtleme, et ju see viib kuhugi, mida inimesed vaadata tahavad.

Läheneme hiiglaslike mõõtmetega 25. aprilli nime kandvale rippsillale, mis sarnase konstruktsiooni ja sama punakaspruuni värvitooniga meenutab Kuldvärava silda San Franciscos. Mõtleme, et äkki keerab tramm sillale ning viib vastaskaldale massiivse Kristuse kuju juurde. Kuid tramm kulgeb aeglaselt meile teadmatus suunas. Keegi maha ei lähe aga inimesi tuleb trammi aina juurde. Temperatuur trammis on katastroofiliselt kõrge, higi voolab ning sõit tundub hiigelpikk (ca 45 min).
Belémi torn

Kui rahvamassid lõpuks trammist väljuvad, teeme seda meiegi. Oleme jõudnud Belémi linnaossa, kus põhiliseks vaatamisväärsuseks, nagu kohapeal selgub, on Belémi torn. Belémi torn on 15. sajandil ehitatud katserajatis Tejo jõe suudmes, praeguseks Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluv objekt. Nagu kohapeal Lonely Planetit uurides selgub, on see torn lausa Lissaboni vaatamisväärsus nr 1 - eks see soovitus neid rahvamasse kokku meelitab. Torn erilisi vaimustusemotsioone ei tekita, pikas järjekorras ühes massidega seisma ei kisu, et torni sisse pääseda, seega suundume tagasi kesklinna.

Meil jäi enne pooleli ajaloolises linnasüdames mäe otsas asuvasse kindlusesse minek. Linna tagasisõit kuumas trammis tundub aga viimane asi, mida praegu tahta. Võtame takso ning saame kesklinna tagasi vaid 10 minutiga.

Kindluse väravas kohutavad meid järgmised rahvamassid. Järjekord piletikassas on absurdselt pikk ning lookleb tänaval. Jõuame sabas seista kõigest mõned minutid, kui tuleb turvamees ja kutsub meid eelisjärjekorras piletit ostma, kuna meil on väike laps. Milline ootamatu vedamine!

Kindlus kõrgub Lissaboni kohal mäe otsas, kust avaneb tõeliselt hea vaade linnale. Lissaboni tasub ülaltpoolt vaadata – see on ilus linn. Enamik maju on punaste katustega nagu Tallinna vanalinnas. Kõrghooneid linnas pole, vaid mõned veidi kõrgemad ja moodsamad ehitised ajaloolisest linnasüdamest eemal linna uues tuiksoones, sealkandis asub ka meie hotell. Ülevalt vaadates on hästi hoomatav Tejo jõe suue, üle jõe kulgev 25. aprilli sild ja Kristuse kuju.
Vaade Lissabonile kindluse vaateplatvormilt. Vasakult viimane "post" on Kristuse kuju ning üle jõe viiv 25. aprilli sild.

Taamal uuem linnaosa Lissabonis

Kindluses. Hugo uurib laskeavasid.

Hugo kindluse vaateplatvormil

Istume rahulikult kindluse hoovis puude vilus ning ei kiirusta kusagile. Siin on varjus mõnus temperatuur ja kerge tuuleke. Hugo on linnas jalutades enamus ajast vankris istunud. Imekombel pole ta isegi tahtnud ise jalutada. Nüüd tuleb ta aga vankrist välja, korjab kive ja käbisid ning urgitseb aeg-ajalt kotist oma telefoni (mis muidugi päriselt ei tööta) ja teeb nägu, nagu ta räägiks sellega. Küsimuse peale, kes helistas, tuleb vastus, et võõras. Jätkates temaga mängu telefonikõne teemal ja uurides, mis võõras tahtis, vastab Hugo, et mööblit. Me hoiame naeru kinni ja uurime edasi. Selgub, et keegi tahtis talt ühte kappi osta 50 €-ga ja ta sai selle nüüd maha müüdud. Järgmine kord, kui Hugo taas telefoniäri ajamast tabasime, seletas ta, et ostab praegu apelsine. Meil nalja kui palju.  
Hugo müüb telefoni teel mööblit.

Laskume kindluse juurest alla linna, et lõunale minna. Reneel on vastupandamatu pizza isu ja ta meelitab ka Hugo Itaalia-punti, küsides, kas too mozzarellat tahab. Hugo ei ütle heast pühvlimozzarellast kui ühest oma lemmiksöögist kunagi ära.

Sakraalarhitektuur on minu jaoks alati müstiliselt tõmbav olnud. Lissabonis käin vaatamas linna vanimat (ehituse algus 1147) Sé katedraali, mille vitraažaken tekitab sees huvitava värvilise valguse. Sajand hiljem on Lissaboni ehitatud São Domingos kirik. Kiriku sisevaade on kummaline vana ja uue kooslus. Sisemised seinad ja sambad näevad välja nagu antiiksed – aastatuhandetega ilmastiku poolt räsitud. Seevastu võlvid on ideaalses korras. Kirik on saanud kannatada mitmes Lissaboni tabanud maavärinas, samuti on seda räsinud tulekahjud. Kirik on praegusel kujul renoveeritud 1990-tel aastatel.
 São Domingos kiriku interjöör

Mehed São Domingos kiriku ees

Lissaboni äärelinnas on kirjade järgi Euroopa üks suurimaid kaubanduskeskuseid - Colombo. Kaubanduspind ja poodide arv on sama suur nagu Helsingi Idakeskuses. Kuna õues on jätkuvalt palav, sõidame metrooga sinna mõneks tunniks jahedust ja kaubanduselamusi otsima.

Õhtul hotelli juurde tagasi jalutades leiame teisest küljest hotellile lähenedes väga autentse Jaapani sushikoha, mis pakub kohapeal sushi buffet’d või võimalust sushit kaasa osta. Kuna sõime lõunat üsna hilja, pole meil kõhud eriti tühjad. Võtame siiski ühe karbi sushit kolmepeale kaasa. Sushi on imeline. Me juba teame, et homme läheme sinna tagasi.

Kommentaare ei ole: