Kihnu – see isemoodi meretagune maa (23.-24.07.14)

Kihnu saar on koht, kuhu ma Eestis seni veel sattunud polnud. Jah, kuigi ega ilmselt ühele eraldatud väikesaarele kuidagi satutagi – sinna tuleb ikka teadlikult reis ette võtta.

Kihnusse saab praamiga nii Munalaiult (1 h) kui Pärnust (2 h 30 min), kuid meie võtsime ette pikema teekonna jahiga, kuhu meid K&M kaasa kutsusid. Start hommikul Pärnu jahisadamast. Pardal 11 täiskasvanut ja üks beebi. Taevas on pilvitu, ilm juuli lõpule kohaselt soe ja päikseline. Tuult on vähe, kuid kiiret meil pole, seega kulgeme Kihnu poole purjega. Teeme kaks ujumispeatust, vesi on peegelsile ja uskumatult soe (avameres + 24-25 kraadi).

Start Pärnu jahisadamast

Vigurhüpped

Avameres ujumas

Kindle e-luger töötab päikese käes väga hästi

Randume Kihnu sadamas pärastlõunal. Broneeritud öömaja on sadamast veidi üle 2 km kaugusel. Juurdleme, kas kõndida sinna või võtta kohe sadamast 10 € eest rattad üheks ööpäevaks. Otsustame rataste kasuks ja saame endale liikumisvabaduse – Kihnu on just parajalt suur, et ratastega seda saart avastada (laius 3,3 km, pikkus 7 km).

Saare põhjaküljele suundudes lõppeb kohe sadama juures kõvakattega tee. Kidura männimetsa alune liivane tee lainetab nagu merepõhi, raputades rattaga sõites hambad plagisema. Asfaltkatet on jätkunud siiski nii palju, et külades majadest möödaminevaid teid pinnata.

Rattalaenutus Kihnu sadamas

Juba esimese maja juures, millest möödume, jääb silma üks Kihnu artefakte – külgkorviga mootorratas. Peagi jääb silma teine sõiduvahend, mille järgi Kihnut tuntakse - kastiauto, mis kastis istuvatele inimestele saaretuuri teeb.

Üks tüüpiline Kihnu liiklusvahend

Jõuame Tolli tallu, kuhu me täna ööbima jääme. Ees ootab vana kordatehtud Kihnu talumaja, laitmatult niidetud muruga aed, kus varju pakuvad põlispuu mõõtu õunapuud. Uuematest ehitistest on avaras hoovis katusealune, kus saab süüa, grillida või selle mõõtmeid arvestades kasvõi jalga keerutada. Selgub, et meie seltskond on tänased ainukesed külalised ning kogu ala on meie päralt. Osad jäävad ööbima telki, teised (sh meie) jäävad tuppa.

Tolli talu

Tolli talu

Tolli talu kiiged

Suured kotid seljast pandud, läheme üheskoos jalgratastel saare avastusretkele. Kohe meie maja lähedal on Kihnu lennuväli. Sõidame külast külla, uudistame seda väikest omaette maailma, mis on nii teistsugune kui ülejäänud Eesti. Kummalisel kombel on seda väiksust nagu igast silmapilgust näha ja tunda. Millegipärast tekib sama minimaailma tunne nagu Visby või Porvoo vanalinnas kõndides, kuigi praegu oleme ilmselgelt maal. Ehk on need majadel madalasuvad aknad, madalad uksepiidad ning isegi julgemad värvilahendused kui Eestis tavapäraselt küla-arhitektuuris kasutusel.

Kiiruskaamera Kihnus

Kihnu muuseum

Kihnu kirik

Rattaga Kihnus

Tuulehaugid

Iga majapidamise kõrval olev kodune aiamaa ja kasvuhoone, kus kasvab kõike eestlasele tavapärasest toidust alates maitserohelisest kuni kartuliteni, annab tõestust, et ollakse eraldatud muust maailmast ning kõike eluks tarvilikku tuleb kasvatada ise. Mõni talu kasvatab ka vilja ise. Lisaks viljakasvatamisele tegeletakse saarel ka leiva ja saia küpsetamisega. Oleme ratastega teel Pihlaka tallu, kust tellisime Kihnu saia ja leiba ning suitsutatud tuulehauge. Laadung peale võetud, jätkame toiduringi – peatume Kihnu ühes põhilises teede ristumiskohas, Kurases, poe juures. Poe ees ajavad juttu Kihnu seelikutes umbes 20-dates eluaastates tüdrukud; seeliku ülaosa on tavaline igapäevane T-särk, mis isegi ei haaku kuidagi seelikumustri värvidega. Minu reaktsioon on hämmeldus ja kiired fotoaparaadi klõpsud: “Kas nad tõesti kannavad neid seelikult igapäevaselt!”.

Seal samas Kurase poe lähedal on ka Kihnu kirik ning selle vastas Kihnu muuseum, samuti kool, lasteaed ja rahvamaja. Kirikusse piilume sisse, muuseum on juba tänaseks suletud. Küll aga saab uudistada muuseumi välisseinale riputatud laste maalilaagri nägemust Kihnust.

Laenasime emmega Kihnu naiste seelikuid

Kihnu beebi

Õhtu veedame Tolli talus. Sööme Kihnu leiba ja saia. Leib on juuretisega püülijahust rukkileib, mis oma lihtsa koostisega meenutab ühte lapsepõlvemaitset – tavalist vormileiba. Mulle endale meeldib odralinnasega tume rukkileib küll rohkem. Kihnu sai pälvib aga sööjate tunnustust – see pärmiga kergitatud vormisai on seest pehme ja õhuline – maitseb suurepäraselt koos soolahelvestega või ja juustuga.

Suitsutatud tuulehagid valmistavad aga pettumuse – on kuivad ja mitte samal päeval suitsutatud. Olen saanud piisavalt palju otse suitsuahjust tulnud tuulehaugi ning tean, milline on selle kala maitse ja tekstuur värskelt. Järgmisel päeval saan Tolli talu perenaiselt, kes samuti puhastab hoovil tuulehaige, teada, et tuulehaugid tulevad praegusel ajal sügavkülmikust (ma veel ise imestasin, et juuli keskel ikka tuulehaugi tuleb, aga üle ka ei küsinud, kas on värskelt püütud). See seletab tõenäoliselt, miks kalad olid nii kuivad.

Kihnu leiba ja saia lõikamas

Päikeseloojang Kihnus

Issi ja emme

Tolli talu perenaine paljastab mulle veel ka teise Kihnu saladuse. Kui uurin Kihnu seelikute igapäevase kandmise kohta, ütleb ta, et eks see ikka turistide pärast ole. Selgub, et teadliku Kihnu turundusega tegeleb siin pea iga kohalik, jättes külalistele mulje, et selline see elu kohapeal ongi. Perenaine ise vabandab, et me teada lühikestes pükstes nägema pidime, tavaliselt tuleb ta kodust välja ikka Kihnu seelikus. Kodu muide, pidi asuma tal Tolli talust kaugel – lausa 3 km, aga eks siin väikeses Kihnus saavad kõik kaugused teistmoodi tähenduse.

Järgmisel hommikul on meil veel veidi aega, et ratastega saarel ringi sõita. Päike on veel kõrvetavam kui eile ning rattasõidust tekkiv tuuleke mõjub värskendavalt. Sadama lähedal tõmbab meie pilke metsaalune jõusaal-tegevuspark, kus kõik objektid on tehtud puidust. Seal samas on eraldi välikäimlad nii lastele, naistele, kui meestele – minimaalsetest vahenditest ehitatud, aga väga omanäolised.

Kihnu seikluspark

Bodypump Kihnu moodi

Naiste välikäimla

Meeste välikäimla

Laste välikäimla

Elamu Kihnus.

Kihnus rattaga ringi sõites jäi silma, et kõik majapidamised on väga püüdlikult korras hoitud. On see taas osa Kihnu turundusplaanist (elatub ju see väikesaar suvel põhiliselt turismist) või on Kihnu inimestel lihtsalt väga hästi arenenud ilumeel.

Teel tagasi Kihnust

Meie reisiseltskond

Õppisime sõlmesid tegema