laupäev, 23. august 2014

Lissaboni ümbrus – Almada, Sintra, Cascais (17.08.14)


Tänasest võtame rendiauto, et Lissaboni ümbrust omal käel avastada. Renee läheb metrooga lennujaama autole järgi, meie jääme Hugoga hotelli juurde. Varem jäi kusagilt silma, et Lissaboni lennujaama Europcar’ist ei tasu rendiautot võtta, kuna seal on hiigelpikad järjekorrad. Nagu kohapeal selgub, on pikad järjekorrad kõigis rendifirmades. Lisaks harrastatakse mõttetut ebaefektiivsust – andmed, mille oled eelnevalt autot broneerides internetis sisestanud, tuleb käsitsi uuesti paberile kirja panna (ning seda paberit ei jagata järjekorras seisjatele eeltäitmiseks, vaid selle saab igaüks letis, kulutades sellega meeletult aega); ja siis need paberile kirjapandud andmed sisestab inimene uuesti arvutisse! Reneel kulus auto kättesaamiseks kaks ja pool tundi. Ja ta polnud isegi internetti kaasas selle igava aja sisustamiseks, kuna ta jätis netitelefoni mulle.

Meie käime ennelõunal Hugoga õues jalutamas ja ühte mänguväljakut otsimas, mida esimesel päeval nägime. Otsitud mänguväljak jäi leidmata, küll aga leidsime  hotelli kõrvalt pargist ühe kiige.

Kui Renee lõpuks autoga hotelli juurde jõudis, oli kell juba 2 läbi ning viimane aeg lõunat süüa (nagu eelnevas postituses kirjutasin, pannakse suur osa restorane kella 3-st kinni ja avatakse taas õhtul). Eile õhtul söödud väga hea sushi oli veel värskelt meeles ning koht siin samas lähedal – seega lõunasöögiplaanid otsustatud. Sushibuffet maksab lõunal vaid 12.90 €. Sushi pole mitte välja pandud, vaid seda saab menüü järgi tellida. Maitsesime päris mitmeid, valisime välja lemmikud ning tellisime paremaid neist veel juurde.


Lõunasöögiks sushi

Hugol tuleb pärast lõunasööki autos magus uni, meie avastame ringi sõites Lissaboni ümbrust. Esmalt tuleb tahtmine sõita kõrge silla peale, mis viib üle Tejo jõe vastaskaldale Almada linna. Ilma GPS-ita oleks siinsetes oludes võimatu liigelda. Lissaboni uuemat osa läbivad kuni kuuerealised kiirteed, mis teevad liikluse sujuvaks ning ühest punktist teise pääsemise kiireks. Teid, mis on laiad kui lennuvälja maandumisrajad, saab linnadesse ehitada vaid jõumeetodiga, sest paraku jääb rajatavatele teedele alati ehitisi ette. Ka 25. aprilli silla peal on kuus rida autodele ning hiljem alla tasandile juurde ehitatud raudteesild. Oleme erinevatel reisidel väga palju sildasid ületanud, millest osad on hiiglaslike mõõtmetega. Praegu puhtalt tunnetuslikult, ilma fakte kontrollimata arvan, et see Lissaboni sild on üks kõrgemaid neist. Sild ning kiirteed on Portugalis tasulised, hinnad üsna kõrged. Teeme peatuse Kristuse kuju juures, kust avaneb parim vaade sillale ja kogu Lissaboni linnale. Teeme autoga tiiru Lissaboni vastaskaldal Almada linnas, mis tundub olevat Lissaboni magala.

25. aprilli sild Lissaboni ja Almada vahel

Sillal

Kristuse kuju Almadas

Vaade Lissabonile vastaskaldalt

Siit edasi toimunust jutustades pean tunnistama, et mul on selle reisi kodutöö tegemata. Käiks koolis, saaks kahe. Väga piinlik. Muidu ma ikka alati valmistun igaks reisiks väga põhjalikult, uurin, loen, kirjutan märkmeid välja, parimal juhul teeme Reneega google.doc’is ühise faili, kuhu kogume kõik reisiks vajaliku – hotellibroneeringud, autorendi info, lennuajad, kohad, mida külastada, parimad restoranid jne. Ma küll seekord alustasin ühte faili, ostsin üle pika aja Lonely Planeti (mida vaid paar korda lehitsesin) ja lugesin mõnda Portugali reisikirja. Sain soovitusi ka tuttavalt, kes on aasta Portugalis elanud. Konkreetset tegevusplaani mul seekord pole ning linna põhilisi vaatamisväärsusi peast ei vurista ega nägemise peale ära ei tunne.

Põhjuseid, miks sel korral nii vähene eeltöö sai tehtud, on mitmeid. Üks põhjustest on kindlasti suvine aeg, mil on nii palju tegevusi õues ning arvutis olekuks lihtsalt ei jää aega. Kui emotsionaalsest küljest võtta, siis sain aru, et tegelikult pole keset kuuma Eesti suve mingit kihku siit minema sõita. Ma lihtsalt ei suutnud end kuidagi Portugali-lainele häälestada. Portugali piletid ostsin juba jõuludel, kui Eestis oli külm ja pime ning ihaldus sooja järele suur. Reisiaeg sai pandud augustisse, kuna tähistame augustis oma 10 aasta abielu täitumist ning sellest saab meie 10. pulma-aastapäeva reis. Praktiline külg on veel see, et kool pole alanud ja ei pea lapse kooliaegadest sõltuma.

Üks koht, mida Lissaboni ümbruses soovitatakse vaadata, on Sintra (vana)linn. See on Lissabonist kiirteed mööda kõigest poole tunni kaugusel, samuti kergesti ligipääsetav Lissabonist rongiga tulijatele. Portugalis olen hakanud läbitud maad arvutama vaid ajaliselt; täpseid kilomeetreid ei vaatagi. Kiirteel liigeldes saavad kilomeetrid hoopis teise tähenduse. Kiirusepiirang on 120 km/h, reaalselt sõidetakse veel 10-20 km/h kiiremini.

Sintra linn on ehitatud mäe külgedele. Kõige kõrgemal mäe tipus paistab taas üks mauride kindlus. Sintra on turismimagnet. Seda saame aru kohe siis, kui linna sisse sõidame. Kulgeme linna autoga läbi jalakäijakiirusel, ees ja taga on ummik autodest, kes otsivad parkimiskohta nagu meiegi. Paraku ühtegi parkimiskohta tänavatel leida ei õnnestu, kõik on tihedalt autosid täis pargitud. Lisaks autodele kihab tänavatel inimmass. On see pühapäevane võimendus või ongi suvine Sintra nii rahva- ja autorohke. Ülerahvastatus tekitab tunde, et tahaks nagu hingata, minna kusagile, kus ei pea inimeste vahel trügima, kus saab veidi rahulikumalt olla. Ookean on lähedal, võtame suuna sinnapoole.

Jõuame mandri-Euroopa kõige läänepoolsemasse tippu (ei peatu konkreetse tähistatud turismiobjekti juures), ronime mööda liivast ja kivist rada kaljust alla ning jääme väikese ojakese äärde, mis samas ookeanisse suubub, kaljude varju istuma. Hugo saab mängimiseks liivavormid ning sukeldub mõneks ajaks oma maailma. Vahel läheb mõni liivavorm käest jõevooluga kaasa, millele ma siis järgi tormama pean.

Randa jõudmiseks tuleb kaljult alla ronida

Kuidas toit maitseb?



Mandri-Euroopa läänepoolseim koht

Teeme õhtusöögiplaane. Üks tuttava soovitus on Cascais asuv restoran Mar do Inferno, kus pakutakse häid mereande. Oleme paigale üpris lähedal ning kulgeme sinnapoole mööda käänulisi rannikuteid kõrgete kaljude otsas. Cascais’ mereäärne tänav, mis kulgeb kõrgel kaljuserval, on palistatud viietärnihotellidega. Linn näeb välja väga korras ja suursugune. Jalutame mööda promenaadi restoranini. See paistab esmapilgul täis olevat, kuid viie minutiga leitakse meile laud. Restoran on lihtsa väljanägemisega, kuid asub maalilise vaatega kohas. Tihti on restorani atraktiivne asukoht ja toit omavahel pöördvõrdelises seoses; vaatame, kuidas sel korral. Kuid kuna on pime juba ja üsna jahe õhtu, on terrassil kilest seinad ette tõmmatud ning vaadet nautida ei saa. Keskendume toidule. Portugalis tuuakse esmalt lauda kuklid, mõnikord ka maisijahust leib ning selle kõrvale alati kitsejuustu. Sel korral on väike ümmargune kera kitsejuustu seest kreemjas nagu sulatatud juust, parim, mis ma siin saanud olen. Tellime mereannivaagna kahele, millest peaks jaguma meile kõigile. Vaagnal on kaks suurt grillitud kala, krevette, karpe, koorega keedetud väikesed kartulid, mis on üle valatud keeva õliga, brokolit, lillkapsast ja porgandit. Toit vastas täielikult ootustele. Restorani hinnaklass on lähedalasuvaid viietärnihotellide kliente silmas pidades pigem kõrge.

Cascais õhtul

Mereannivaagen kahele

Kommentaare ei ole: