esmaspäev, 25. august 2014

Lissabon-Óbidos-Porto (18.08.14)


Täna kolime Lissabonist Põhja-Portugali. Võtame suuna Porto poole, kuhu jääme viieks järgnevaks ööks. Porto asub Lissabonist veidi üle 300 km kaugusel. Mööda tasulist kiirteed jõuab Portosse kolme tunniga, kasutades tasuta teid, võtab teekonna läbimine poole rohkem aega. Nagu juba eile Lissaboni ümbruses aru saime, on kiirteed väga hea kvaliteediga, kus kilomeetrid saavad hoopis uue tähenduse, seega ei kaalu isegi aeglasemat varianti.
Kiirteel Lissabonist Portosse

Kuna reisime koos Hugoga, on meil ainsaks piiravaks teguriks, millega arvestama peaks, tema lõunauni. Lõunaunest ei ole meil lastega reisimisel kunagi probleemi olnud, uneaega saab kolmeaastasel vajadusel nihutada isegi kuni kahe tunni võrra edasi. Ja (auto)sõitu saab enamasti sättida just lapse uneajale. Kuigi Hugol pole autosõidu vastu midagi, ei taha me ise kolme tundi järjest sõidule panna. Tunni kaugusel Lissabonist, Óbidoses, teeme peatuse, et käia laguunides (taas soovitus tuttavalt).
Óbidose laguunid


Päikest polnud, olustik nägi välja just selline tuhmides toonides.

Ookeani ääres



Óbidose laguunid on ookeanist sisemaa poole eraldunud suhteliselt madalad ja ookeanilainete eest kaitstud veesilmad, mille vahel laiuvad hiiglaslikud liivaluited. Esmaspäevasel päeval on inimesi laguunide kaldal vaid üksikuid. Ehk on see tingitud ka ilmast, mis erineb kolmel päeval Lissabonis kogetud kuumusest. Päike on täielikult pilve taha varjunud ning õues on umbes 23 kraadi sooja. Meie jaoks aga ideaalne normaaltemperatuur ning päike ei kõrveta. Võtame ujumisriided ja liivaasjad kaasa ning läheme randa. Üllatuslikult on vesi laguunides üsna jahe ning sisse hüppama ei kutsu. Jalutame laguunide juurest mööda liiva ookeanini. Ka ookeanivesi on külm ning lained jõulised. Mul tekib mõte minna jooksma ning seejärel vette hüpata. Niisama mina külma vette sisse kõndida ei suuda. Jooksuriideid pole kaasas, aga mööda rannariba saab joosta ka lihtsalt ujumisriietega ja paljajalu. Mõeldud, tehtud.

Ookeanis ujumine ei jäänud selle päeva viimaseks ujumiseks. Nagu oleme Portos end hotelli sisse registreerinud, läheme hotelli katuseterrassile ja hüppame basseini. Meie hotell asub Porto keskusest veidi väljas, kohe Douro jõe suudmes, kuna Porto kitsasse vanalinna pole mõtet hotelli otsida, kui sul on auto. Ja ka hinnad on Porto äärelinnas mõistlikud, siin saab endale lubada elada viietärnihotellis (mille kasuks räägib taas hea voodi ja hea hommikusöök).
Hotelli basseinis. Hugo ronib taga paremas nurgas akna peal.

Õhtusöögikoha otsinguga tegeleb täna Renee, kuna mul pole ju sel korral nimekirja, kust ideid võtta. Reisi- ja toidugiide on mitmeid, mis kohti hindavad ning neile tunnustust jagavad, neist ühe TOP 10-st leiab pererestorani Casa Aleixo, mis pakub ehtsat Portugali toitu. Koht asub teisel pool Porto linna (võrreldes meie hotelliga), eemal turismitsentrist, kuhu jalgsi kõndides ei jõua.

Restoranini jõudmiseks läbime Porto linna mööda Douro jõega paralleelselt kulgevat tänavat, kus autosid on nii palju, et liiklus on aeglane; aeg-ajalt lausa seisev. See on hea võimalus esmatutvuseks Portoga. Porto ja Lissabon tunduvad esmapilgul üsna sarnased – mõlemaid läbib jõgi, mis poolitab kaks linna, samasugused kivisillutisega tänavad, samad trammid, mäenõlvadel tõusvas joones paistvad majakatused, ka arhitektuuriline sarnasus on äratuntav. Ainult Porto esmamulje tundub veidi rääbakam ja kulunum. Korras maja fassaad on pigem erand kui reegel.
Glasuurplaadikaunistusega fassaad Portos



Sillad Portos üle Douro jõe

Restorani Casa Aleixo sisse astudes saan kohe aru, et see on selline koht, kus saab hästi süüa. Tegemist on pererestoraniga, kus ametis kolm põlvkonda. Restorani asutaja, praeguse noorima generatsiooni vanavanaisa pilt on seinal aukohal. Seinal on raamitud ka mõned väljalõiked ajalehtedest, kus restoranist lugu ilmunud. Noorim pereliige, umbes minuvanune, on mõistagi teenindaja rollis, kuna kõneleb ka inglise keelt. Vanemad inimesed reeglina inglise keelt Portugalis ei räägi. Restorani õhustikust ja suhtumisest on kohe aru saada, et tahetakse pakkuda parimat ja ollakse hingega asja kallal. Mina tellin õhtusöögiks kaheksajala fileed; teenindaja kinnitab, et seda oskavad nad hästi teha. Algul küll imestan, kuidas õnnestub kaheksajalast fileed kätte saada, kuid otsin youtubest ühe video ja näen, kuidas see käib. Minu toidus on tikuga ühendatud kolm kaheksajala fileed, sellest saab sellise tavalise kalafilee suurusega tüki. Kaheksajala filee kõrval on riis, mille sees on kaheksajala kombitsad. Mina olen restoranist ja kaheksajalafileest vaimustuses. Minu vaimustust toidu suhtes jagab ka Hugo. Tellisin talle küll eraldi kalapallid, mis valmistatud kuulsast Portugali bacalhaust ehk kuivatatud ja soolatud tursast, aga ta eelistab kaheksajalga minu taldrikult. Kalapallid on serveeritud ubadega, mida kohtab samuti Portugali toitudes üsna sageli. Renee tellib sealiha kapsa ja kartuliga, mis on üsna Eestipärane toit. Magustoiduks võtame kolmepeale proovimiseks toidu nimega “pudim abade de priscos”, mis on tõlkes peekonipuding. Kõlab intrigeerivalt, aga proovime ära. Toidu ootamise ajal guugeldame ja vaatame, kuidas see asi valmistatud on. Põhilised koostisosad on muna ja suhkur, pisut portveini ning veidi on lisatud ka peekonit. Peekonimaitset süües nagu isegi aiman, ei teagi, on see teadmine, et see on toidus või on seda tegelikult tunda. Kuna alkohol on läbi küpsetatud, laseme ka Hugol pudingut maitsta. Midagi sellist pole igal juhul enne saanud, väga eriline kogemus. Kuna see on hästi magus, siis koguseliselt kannatab seda süüa vaid natuke. 
Restoran Casa Aleixo

Restoran Casa Aleixo

Hugo õhtusöögil


Kaheksajalafilee ja riis

Pudim abade de priscos (peekonipuding)

Maiustamas

Kommentaare ei ole: