Neljas päev suusalaagris. Rekordkilomeetrid. (04.03.15.)

Täna plaanisime pikalt magada ja minna mäele siis, kui uni loomulikul moel ära läheb. Kummalisel kombel puhkan ma aga siin välja suhteliselt väheste unetundidega ning uni läheb ära juba kella 7-8 vahel. Mul on tunne, nagu ma oleksin suusalaagris mitte suusapuhkusel.

Entusiastlikud sõbrad, kes pidid õige varakult mäkke minema, on veel kella 9 paiku hotellis ning saan nendega liituda. Renee on täna rajalt maas, kuna eilne kukkumine annab kõndides nii tugevasti tunda, et suusasõitu sellise valuga teha ei õnnestu. Haiguse tõttu jätab mäkke tulemata veel üks tuttavatest, küll aga liitub kuuendaks grupiliikmeks tema kaaslane.

Tänaseks päevaks lubas ilmateade ilma päikseta ja sademeteta ilma. All ongi ilm pilves ja sombune, aga üles mäetippu jõudes võtab meid üllataval kombel vastu päikesepaiste. See teeb meele kohe eriti heaks, kuna ootused polnud nii kõrged. Temperatuuride vahe 1000 ja 2000 m peal on ka kindlasti vähemalt 10 kraadi. Üleval tundub tänane hommik vaatamata päikesepaistele päris külm. Suusariietest külm loomulikult läbi ei tule, kuid näo katmata osad saavad laskumistel külma ja tuule poolt räsitud.

Otsustame sõita eile läbitud teekonna vastupidises suunas. Nõlvad, mis eile olid künklikuks sõidetud, on rajamasina poolt öösel ära lihvitud (seda tehakse igal ööl). Küll aga tunnen, et rajaolud muutuvad vastavalt ilmale, temperatuurile ja lumele iga päev. Täna on libedam kui eile ning see libedus on õhukese öösel mahasadanud lumekihi all, mis tekitab pidurdades pikema külg ees libisemise. Kukun ühes kurvis nii, et suusad lendavad jalast. Pehme lume tõttu valu isegi ei saa, kuid suusk lendab jalast ära nii, et ka jalg saab veidi välja väänatud. Samas edasi sõitmist ei sega see kuidagi.

Libeda raja korral on halvem sõita punastel (üks tase sinistest järsematel) nõlvadel, rääkimata mustadest nõlvadest. Meie teekond kulgebki põhiliselt mööda siniseid nõlvu, harva vajadusel sekka ka mõni punane nõlv. Tegelikult ei saagi siinsetes mägedes aru sinise ja punase nõlva vahest, sest mõni punane ei tundu üldse punane ja mõni sinine on kohe väga punane. Mäekuru ületamiseks oleks tarvis võtta ka üks üle 3 km pikkune must nõlv, kuid alternatiivina valime hoopis gondliga alla sõitmise. Selle eest saab raudselt pehmopunkte, aga keegi ei taha nii libedaga liiga järskudes mägedes riskida.

Lõuna teeme Lengau nõlval ühes mäepealses söögikohas. Söön grillitud aedvilju, mis maitsevad lihtsalt imeliselt. Ei tea, kas kehtib vanasõna, et tühi kõht on kõige parem kokk või on mu maitsemeeled siin mägedes muutunud vähenõudlikuks.

Pärastlõunal kisub pilviseks, kuid ilm ise on mõnus, sest udu pole ja midagi taevast alla ei saja. Kaugele näeb hästi, kuid enda ette mõned meetrid on kolmemõõtmeline nägemine kadunud. Paistab vaid ühtlane valge pind, mille reljeefe ei taju. Seega on ootamatu iga rajal asetsev muhk või lohk, kuna keha ei saa selle läbimiseks ette valmistada. Seikleme mööda mäeahelikku Saalbachi poole tagasi, kust me hommikul sõitu alustasime. Lõpetame sõidu vahetult enne kella nelja; jalad on sõidust üsna läbi. Olime täna rajal 6 tundi. Viimase pingutusena tuleb läbida suusad seljas ja mäesuusasaapad jalas mööda linnatänavaid hotelli kõmpimine.

Elektrooniline mäekaart võimaldab õhtul internetis päevased sõidud kokku lugeda – statistika näitab täpselt kõiki lifte, kust ja mitu korda üles sõidetud ning arvutab välja läbitud kilomeetrid, samuti sinu positsiooni võrreldes teiste sõitjatega. Üllataval kombel avastan, et tänaseid kilomeetreid tuli isegi veidi rohkem kui eile, kuigi eile olime rajal 7 tundi. Samas oli eile kolm kohvikupeatust, täna vaid üks. Täna sai läbitud 37 kilomeetrit, mis on juba pea maratoni kategooriasse kuuluv. Samas on aga mäesuusatamine oluliselt kergem kui murdmaasuusatamine ning kilomeetreid samadel alustel võrrelda pole mõtet. Kuigi, eks tänaseks on keha üsna väsinud küll. Turgutame end saunas. Pärast sauna tunnen, et jalg, mis väänatud sai, teeb kõndides veidi valu. Valu süveneb õhtuks veelgi. Tekib kahtlus, kas ma homme üldse mäkke saan.

Õhtusööki valides oleme täna jälle laisad, väsinud ja mugavad ning sööme oma hotelli restoranis. Meie kuuega liituvad ka teised kaks sõpra, kes elavad lähedal hotellis. Pärast õhtusööki hakkame väikese liftiga, mille kaalupiirang vastab neljale inimesele, just neljakesi liftiga üles oma tuppa sõitma. Viimasel hetkel hüppavad lifti veel kaks inimest meie seltskonnast ning seejärel seitsmes inimene, kelle järgi hakkab astuma ka kaheksas inimene. Jõuan öelda, et siin tohib olla vaid neli inimest, kui lift kukub alla. Viimasena sisseastuv inimene suudab liftist veel välja hüpata ja imekombel ei jää kuidagi lifti vahele. Ehmatus on suur, kui liftiga pea keldrikorrusele langeme. Liftil on küll automaatsed pidurid ning pauguga me ei kuku, aga hirmu tekitab fakt, et me oleme seitsmekesi liftis kinni ja siin võib õhk otsa saada. Ma ei tea, mitu minutit me reaalselt seal olime, aga need minutid tunduvad pikad ja mind valdab paanika. Mehed suudavad üsna varsti liftiuksed lahti kangutada ning selgub, et me oleme pidama jäänud poolkorrusele, kust saab alla keldrisse hüpata. Õhtul juhtumi peale mõeldes hakkab ikka päris hirmus – see asi oleks võinud palju hullemalt lõppeda.