Unistuste päev Alpide suusanõlvadel (03.03.15)

Olime juba kaks päeva vara ärganud ning täna tahtsime veidi kauem magada. Ei leppinud isegi teisega ühist hommikusöögi aega kokku, kuna teadsime, et see on meie jaoks liiga vara. Kummalisel kombel läheb mul aga uni kella poole kaheksa paiku ära ning kell kaheksa otsustan ka Renee üles ajada.

Kuulen läbi seina kõrvaltoas liikumist ja avastan, et vara suusarajal olema pidanud sõbrad on alles hommikusöögile minemas. Jõuame veel koos lauas istuda ning asume kõik koos suusaliftide poole teele.

Nii ilus see ongi

Nagu õue saame, märkan seina peal esimesi varje, mida tekitab pilve seest kumav päike. Tänane päev tõotab tulla meie reisi ainuke osaliselt päikesepaisteline päev, ülejäänud päevadele näitab ilmateade vaid pilvi ja lumesadu. Kuna täna on hea ilm, plaanime teha ringi peale kogu Saalbach-Hinterglemm suusakeskusele, mis asub kahel pool mäekuru. Alustuseks võtame suusapiirkonna pikima raja – 7 km sinist nõlva, mis kulgeb alla 2000 meetri kõrguselt (reaalne kõrguste vahe on 1 km, kuna asula on ca 1000 m kõrgusel merepinnast). Gondliga mäetippu jõudes võtavad meid vastu imelised vaated, lauspäike ja sillerdav lumi. Vot selliseid Alpe me tahtsimegi! Kohe nii väga tahtsin seda kogeda. Ja kui nõlvast alla laskume, on lihtsalt ülim heaolu tunne. Ma ei ole sõitnud nii heade lumeoludega nõlvu mitte kunagi. Rääkimata sellest, et vaated on metsikult ilusad ning rada ise pikk ja lai. Lihtsalt imeline. Peatun iga natukese aja tagant, talletan need vaated nii enda kui telefoni mällu. Fotodel on selle päeva värvid nii puhtad ja selged.

Sõpradega rajal

Mõned palju suusatanud ja julgemad meie sõpradest sõidavad sageli nö pehmetel nõlvadel, mis pole ametlikud nõlvad, kus rajamasin ei käi ning kunagi ei tea, kas mõni kuusekänd või mõni muu mügarik võib seal all olla, aga see puhas ja sillerdav lumi on nii kutsuv, et nad võtavad endale selle riski. Kui ma algul pidasin neid hulljulgeteks, siis varsti hakkab endki sinna udupehmesse lumme kutsuma. Mingi ohutunne on ikka säilinud ning ma vaid lõikan kergelt radadeäärseid nurki, kus ei saa midagi ohtlikku olla.

Väike laviin

Samas tunnen, et ametliku raja peal on mul seda julgust ikka veidi rohkem kui oleks tervislik ning ma kihutan nõlvadel nagu pöörane. Mõnel mäel on üksikud väikesed mättad, kust katsetan ka lühikesi õhulende. Mul on tehnika osas veel kõvasti õppida, kuna ma pole kunagi oma sõidustiili ühegi professionaali käe all lihvinud, aga mul on loomulikku julgust ja sellest tulenevat kiirust. Mäesuusatamine on tugevat keskendumist nõudev ala, kus sõites ei saa mõelda mitte millestki muust kui praegusest hetkest. Kui mõtte käest lased, tekivad ka vead ja tulevad kukkumised.

Puhkepaus otse rajal

Kuna meil kusagile kiiret pole, teeme ühe mäepealse söögikoha väliterrassil esimese joogipausi. Sõidame tunnikese veel päiksepaistelistel nõlvadel ning leiame järgmisest söögikohast kott-toolid otse lumelt. Jälle üks peatus ja päikese käes mõnulemine. Oleme juba üsna alla jõudnud ning ilm on tugevates plusskraadides. Samas üleval on korralik miinus. Temperatuuride vahe on üle kümne kraadi.

Meie suusaseltskond. Sellise ilmaga alati naeratus näol.

Puhkepaus 

Et saada teisele poole mäekuru, on tarvis laskuda oru põhja, kus on päike suusanõlvad parajaks pudruks sulatanud. Tõuseme kohe esimese liftiga tagasi teisele poole mäekurust 2000 m kõrgusele ning jätkame seiklemist kodu poole peamiselt kõrgematel radadel. Tundub, et nõlvad, kuhu jõudsime, on oluliselt halvemad kui päeva esimeses pooles sõidetud mäed. Rajad on muhklikud ja see segab sõitmist. Kui algul tundus, et need künkad on tekkinud pidevast pidurdamisest ja lume kokkukuhjumisest, siis mõned rajad hiljem hakkab tunduma, et need on ikka taotluslikult tehtud muhud, sest need näevad välja kuidagi väga sümmeetrilised ja paiknevad korrapäraste vahedega. Mina nendel sõitmist ei naudi.

Kuna oleme täna vaid joogipausidel käinud, siis lõpuks läheme ka päris lõunale suppi sööma. Pärast sööki on annab jälle jalgades väsimus tunda ning väga enam sõita ei tahakski. Aga õnneks hotell ei tundu praegusest asukohast väga kaugel olevat. Tahame teha ikka kogu suusapiirkonnale ringi peale, nagu hommikul plaanitud ning et kõige lähema lifti juurest tagasi hotelli pääseda, tuleb veel sõita isegi veidi rohkem kui kogu ring.

Kui oleme jõudnud täpselt kohta, kust me hommikul alustasime ehk 7 km raja algusesse, on ajaga kriitiline. Kui suusaliftid pannakse kinni täpselt kell neli, siis selleks ajaks me alla ei jõua ja vajalikku ülessõitu teha ei saa. Kui aga lifte hoitakse töös veerand tundi kauem (nagu osa lifte), siis on lootust jõuda. Asume teele oma hommikust lemmikrada sõitma, aga kohe üsna raja algul saame aru, et see rada on tundmatuseni muutunud. Rada katavad need samad mügarikud, mis meile eelmistel radadel nähtuna tundusid tahtlikult tehtud mügarikud, kuid nüüd saame aru, et ikka inimesed ise tekitavad neid pidurdades. Loomulikult läheb nende mügarike vahel ukerdades kordades rohkem aega ning juba poole mäe peal on ilmselge, et viimasele liftile me ei jõua. Jalad on sõitmisest juba läbi ning selleks hetkeks on 7 km mügarike vahel ukerdamist selgelt liig. Renee jalg vääratab ning ta lendab uperpalli. Suusk tuleb jalast ära ning ta nikastab sel hetkel jala. Algul tundub talle, et ta ei saa üldse püsti, kuid valu annab järgi ja me saame ikka lõpuks alla. Tänane rajalolek kestis kokku seitse tundi. Teised ootavad meid all ning ühine otsus on koju minna taksoga, et ei peaks enam sammugi kõndima. Pealegi oleme kodust umbes 3-4 km kaugusel. Tasuta suusabussid sõidavad suusakülas ka, aga peatus on meie majast ikka liiga kaugel.

Õhtuks on ohtralt sõidetud rada kaetud selliste mügarikega, kus vahel on väga ebamugav sõita.

Käime kõik koos saunas taasutmas, pikutame toas veidi ning läheme õhtusöögiks nende sõprade juurde, kes meiega koos ei suusata. Nad peatuvad meist 300 m kaugusel kodumajutuse tüüpi hotellis ja organiseerisid meie seltskonnale tänaseks õhtusöögi. Eelroaks pakutakse seenesalatit, pearoaks hiiglaslikku ribi ning magustoiduks õunastruudlit vanillikastmega. Kõik oli üllatavalt maitsev.

Õhtuks oleme nii füüsiliselt kui emotsionaalselt suusatamisest ikka päris läbi. Peeglist vaadates selgub, et päike on jätnud neile vähestele riietega mittekaetud näo osadele tugeva jälje. Kreemi me ju loomulikult unustasime panna. Uni tuleb kiirelt ja on magus. Samas on teada, et uni ravib seda kõike ning hommikul vaatad uuesti värske pilgu, puhanud jalgade ja suure innukusega suusaradu.

Saalbach-Hinterglemm-Leogang suusapiirkonna rajad