teisipäev, 10. märts 2015

Viimane suusapäev Austria Alpides. Paks lumesadu ja jõuluilm märtsikuus (05.03.15)

Kui täna kella poole kaheksa paiku uni ära läheb, näen telefonis sõnumit, et sõbrad on juba kella seitsmest üleval ja kavatsevad täna ära teha selle, millest nad on terve reisi rääkinud – jõuda rajale esimestena ja sõita mööda triibulist rajamustrit. Etteruttavalt võin öelda, et nad jõudsid tõstuki juurde isegi pool tundi varem, kuna arvasid selle avatavat kell 8. Ja kuna nad olid kõige varasemad, siis saidki nad raja esimesena läbida. Stiilipunktid selle eest.

Me isegi ei üritanud nendega liituda, kuna ei teadnud veel ärgates, mis meie mõlema väljaväänatud jalad teevad. Selgub, et minu jalg on ikka päris valus, aga Renee oma on tänaseks veidi parem. Ma poleks täna suusasaapaid jalga ajanud, kui üks sõpradest poleks eile öelnud, et selline valu võib kaduda suusamäel. Tundus uskumatu, aga ma nii tahtsin veel rajale minna ja vaatamata sellele, et suusasaabastega oli veel valusam käia kui kingadega, kavatsesin ma selle ära proovida. Kuna meist aga kumbki ei saanud täna ilma valuta suusasaabastes kõndida, läksime ühe kaugema lifti juurde, mille juures ma eile märkasin autoparklat, hoopis autoga. Saime kõige esimese parkimiskoha ning meil oli tarvis suusasaabastes vaid üle autotee astuda.

Ja see pidas paika – kõndides meeletult valu tegev jalg ei andnud mäest laskudes üldse tunda. See tundub rohkem kui uskumatu, kuna ma ju kallutan oma jalgu ühele ja teisele poole ning teen järske pidurdamisi. Aga me mõlemad olime taas rajal nagu poleks midagi juhtunudki.
Tänane nähtavus suusarajal

Täna sõidame Reneega kahekesi Lengau ja Hinterglemmi nõlvadel; sõbrad on läinud hoopis vastupidises suunas ja kokkupuutepunkte meil tõenäoliselt ei teki. Terve öö ja hommiku on sadanud laia ja pehmet lund, mis on katnud rajad udusulgi meenutava kerge lumekuhjaga. Lund tuleb aina juurde ning selles värskes ja kerges pea põlvini ulatuvas lumes sõitmine on isegi omamoodi nauditav. Selline puuderlumi ei takista sõitmist, kuna suusad libisevad sellest läbi väga kergelt. On selline tunne, nagu sõidaks rajavälisel puutumata lumel, mida ma paar päeva tagasi põgusalt ka proovisin.

Meile hakkab üks nõlv nii väga meeldima, kuna seal on mõnusad lumeolud ja pealegi veel väike liiklus ning me sõidame seda korduvalt. Nähtavus vaheldub. Täna näeb kaugele kehvasti, kuna nägemist takistab paks lumesadu. Enda ette, mida on tarvis raja jälgimiseks, näeb vahepeal enam-vähem hästi, siis aga kaovad jälle reljeefid ja vaatevälja tekib vaid ühtlane valge mass. 2000 meetri peal, mis on siinsed kõrgemad tipud, on radade ühenduskohtades täiesti olematu nähtavus ning me sõidame vaid umbes viitade järgi. Ümberringi on kõik valge.
Mäe tipus

Täna tegelen ma pidevalt hüpete harjutamisega, kuna rajal on palju lumehangi, millelt ära tõugata ja pehme lume tõttu ei tundu võimalik kukkumine ka hirmutav. Isegi hüppamisel ja maandumisel ei ole tunda, et mu jalg on tegelikult välja väänatud.

Kuna täna sõidame Reneega kahekesi paaris ning tihti sõidame vähekäidavatel radadel vaid kahekesi ka liftiga üles, tekib vaiksemaid pause, mil mõtted liiguvad kodus ootavatele lastele. See on esimene kord, kui mul on selle reisi jooksul aega mõelda lastele nii, et tekiks igatsustunne. Õhtuti me loomulikult helistame ja räägime lastega, aga mul on siin seni olnud nii kiire elu, et varem pole olnud aega igatseda. Siin Saalbach-Hinterglemmi suusakeskuses on suusatamas vaid väga üksikud lapsed, mistõttu pole ka lapsi pidevalt silmade all ega tuleta sulle meelde sinu enda lapsi.

Lõuna teeme samas mäepealses söögikohas, kus eile, aga täna tundub toit oluliselt kehvem. Söömist segavad ka kõrvallaudades istuvad suitsetajad. Tundub uskumatu, aga Austrias on veel lubatud söögikohtades suitsetamine.

Algul plaanisime pärast lõunasööki kohe mäelt ära minna, kuna ilm väga õues olemist ei soosinud ja pealegi olime me vaid ühe laskumise kaugusel autost. Kuid alla sõites tekkis tahtmine jätkata ning me tõusime uuesti mäetippu ja liuglesime sealt veel mitu korda alla.
Nähtavust on veidi juurde tekkinud, kui hakkame mäelt lahkuma. All lifti juures autoparkla.

Meie selle reisi suusatamise osa on selleks korraks läbi. Homme tuleb hakata kodu poole tagasi liikuma. Statistikat vaadates selgub, et viie päevaga sõitsin suuskadel 132 km. Ei teagi, kas seda on vähe või palju, aga kui veel numbritesse süveneda, siis enamikel päevadel sõitsid umbes pooled inimesed meist rohkem.

Nagu suusamäelt alla tulen, tunnen ma kõndides jälle paremas põlves valu. Mäel jõudsin juba unustada, et mu jalg on haige. Pärast suusatamist käime taas saunades taastumas ning läheme õhtusöögiks kuuekesi Itaalia restorani sööma. Sellest kujuneb meie reisi parim õhtusöök - kõik, mida keegi tellib, on imeliselt hea. Samuti on koos suurepärane seltskond, kellega on olnud lust koos suusatada, saunatada ja õhtul söömas käia. Ma ei ole ammu nii palju naerda saanud. Pärast õhtusööki jalutame veidi Saalbachi vanalinnas ning imestame, milline lumi on märtsikuus maha sadanud. Paks lumevaip tänavatel, kus veel eile oli kevadine ilma lumeta olemine, värsked lumemütsid katustel ja puudel, - 7 kraadine külm ja õuetuled tekitavad tõelise jõulutunde.
Jõulud märtsikuus

Mina sain sellelt reisilt igatahes suusapisiku külge ja tahaks veel tulla. Õhtu jooksul tekivad meil sõpradega ühised mõtted järgmise aasta suusareisiks. Kui enne valisin ma igal võimalikul juhul soojamaareisi, siis nüüd olen ma nõus kevadise päikese vahetama suusapuhkuse vastu. Saab ju mäel ka veidi päikest, aga suusatamine ise annab meeletu energia.

Kommentaare ei ole: