Teine päev Alpides. Lumetuisk. Lõuna Zell am See’s. (02.03.15)

Hommikul ärgates imestan, et jalalihased polegi eilsest sõidust haiged, kuigi jalad pidid eile mäel ikka hirmsat pingutust taluma. Ei saa seda kirjutada ka enda treenituse kaela, kuna jalad pole haiged ka Reneel. Äkki aitas meid pikk lõõgastumine ja venitamine saunas.

Täna leppisime teistega hommikusöögi veidi varasemaks kokku, et rajale saada oluliselt varem kui eile. See on just sõprade soovitus, kes aastaid juba suusareisidel käinud; meie ise magaks hea meelega kaua. Just hommikuti pidavat rajad kõige paremad olema, kui veel vähe inimesi on neid tallanud ja lund pole segamini pekstud.

Plaanime minna kuuekesi (üks paar ei saa meiega koos suusatada, kuna üks inimene on alles algaja) suusamatkale, mis siinses kontekstis tähendab seiklemist erinevate mägede vahel kaardi abil. Proovime alustada mäest, kus osad eile juba käisid ning teadsid, et siit viib lift otse 2000 m kõrgusele. Üllataval kombel aetakse meid aga poole mäe peal maha ning lift edasi ei sõidagi. Tänased ilmastikuolud ei soosi seda. Kohast, kust me maha tulime, pääseb vaid mustale rajale ehk sellisele rajale, mille asend on pea püstloodis. Mõtlen, et kui ma juba niimoodi siia sattusin, siis alla ma siit ka tulen. Hommikul on jalad puhanud ja ei tohiks väga hull katsumus see olla. Mul tegelikult on kogu aeg olnud salasoov minna mõnele mustale mäele ka, aga ma püüdsin endale aru anda, et ma ei tohi võtta emana liigseid riske. Aga sellegipoolest olin mina täna see, kes ütles, et mina tõstukiga tagasi alla ei sõida, tulen mäest. Kui ma kuu aega tagasi poleks Soomes ühte lühikest musta rada kolm korda sõitnud, oleks ma siin tõenäoliselt šoki saanud, sest alla vaadates on ikka pööraselt hirmus. No kuidas sa tuled suuskadega alla lihtsal sirgest seinast! Aga Soomes sain ma selgeks tehnika, kuidas see ohutu on ning kuidas kiirused ei kasva liiga suureks. Nimelt ei tasugi alla vaadata, lihtsalt tuleb vaadata enda ette ja sõita rada juppide kaupa. Kuigi vahepeal tundus see enda ette vaatamine ka suhteliselt võimatu, sest osa rajast läbis pilve, kus nähtavus oli pea olematu. Sellises olukorras, kus peaks olema ülimalt kontsentreeritud, aga üks meeltest on häiritud, tekkis mingi sürrealistlik ja ilma hirmuta tunne ja ma ei suutnud uskuda, et ma olen siin päriselt.

Must mägi

Nähtavus pilve sees

Kuna alla jõudes olime taas tupikus (ehk tõstuk viis üles vaid samale mustale rajale), siis tuli meil kõmpida jalgsi läbi linnatänava teise lifti juurde, kust loodetavasti avanevad võimalused pikemaks seikluseks. Otsustame tõusta kohe kõrgustesse ning sõita rohkem sealseid radu, sest tipus võib ka parem ilm olla. All on juba teist päeva hall ja sombune ilm. Mul on tegelikult päris kurb meel selle pärast, sest ma nii lootsin kogeda Alpides päikselist ja sooja ilma. Gondliga üles sõites märkan, et ilm muutub minutitega. Ühe mäe tipus paistab poolenisti pilvetagune päike, samas mõnisada meetrit allpool seisab pilv ning nähtavust polegi.

Nii me liigume mööda tänavaid suusalifti poole

See on esimene päike, mida ma Alpides näinud olen ning kuigi see ei ole lauspäike, teeb isegi see ilma ilusamaks ja meele rõõmsamaks. Laskume päikesepaistes nõlvast allapoole, kus viimasel kolmandikul satume paksu pilve sisse ja nähtavus on minimaalne. Sõidame gondliga uuesti üles sama nõlva otsa päikest otsima, kuid ca 15 minutit hiljem on päike kadunud ja pilvedest, mis murravad aina kõrgemale, on hakanud lund sadama.

Lumesadu aina tiheneb ning tuul tõuseb. Kui seistes sajab lund otse ülevalt, siis alla kihutades tuiskab lumi nõeljate piiskadena vastu nägu ja tekitab lausa valuaistinguid. Ei aita ka korralik riietus, tuukrimüts ja suusaprillid, kergelt öeldes ebamugav on ikka. Renee otsustab, et tema ei taha end piinata ja hakkab koju tagasi laskuma. Mina lähen Reneega kaasa, kuigi tunnen, et natuke oleks võinud veel sõita. Teised võtavad suuna Leogangi poole.

Lumeinimesed lumetuisus. Kas sellist ilma tulime me Alpidesse otsima???

Kui me lõpuks Reneega alla jõuame, on mul sellest valusast ja aina tihenevast lumesajust ja plusskraadidega segipööratud rajast juba nii kõrini, et rohkem sõita ei tahakski. Renee lihtsalt oskas õigel hetkel lõpetada ja teadis, et mitmest nõlvast allajõudmiseks tuleb ka veel pikk maa läbida. Enne, kui hotelli jõuame, on üks katsumus veel ees – suusad selga ja mööda tänavaid suusasaabastega kodupoole kõndimine. Selleks kulub 15 minutit ja see on väga raske ja ebamugav tegevus. Kõnnime läbi linnakese, kus on vaid jalakäijatetänavad ning takso meid ka aidata ei saaks.

Jõuame juba kella poole kahe paiku hotelli ning plaanime sauna minna. Kahjuks on saunad veel kinni, kuna on arvestatud, et inimesed lõpetavad kell neli, mil liftid suletakse. Käime duši all ja otsustame minna lõunale vahelduseks hoopis autoga. Lähim veidi suurem koht meie suusakuurordist on Zell am See.

Jalutame Zell am See vanalinnas, aga märga lund ikka sajab ning otsime kiirelt koha, kuhu sööma varjuda. Kuna saunas jäi käimata, jäi külm kuidagi kehasse. Tellin tee, millega end üles soojendada. Söögiks lihtne valik – pizza Reneele, pasta mulle. Kõrvale tuuakse eriti tugevat tšilliõli, mis aitab keha soojenemisele tublisti kaasa. Pärast sööki läheme veel kohvikusse, mis meile enne silma jäi. Me pole tegelikult üldse kohvikuinimesed ja käime neis üliharva, aga täna kuidagi tundus, et võtaks veel kohvi/teed ja kooki. Istusime kohvikusse ning Reneele tekkis seos, et me oleks nagu kusagil sarnases kohas käinud. “Tuli meelde – Austrias”, ütles ta kui meenusid Viini kohvikud; mõtlemata, et me praegu olemegi jälle Austrias. Ühes Austria kohvikus tuleb aga ilmtingimata süüa üks Sachetorte lõik, mida ma ka tegin.

Lõunane kohvikuskäik Zell am See's

Kui me mitu tundi hiljem tagasi Saalbachi jõudsime, tulid vaprad sõbrad alles suusamatkalt. Vahepeal olevat olnud ikka väga hull ja see olevat ajanud juba naerma. Ei kahetse, et kaasa ei läinud. Läksime kõik koos sauna, kuna ka meil jäi enne ju saunas käimata.

Õhtusöögile läheme taas oma hotelli alla restorani, kuna keegi ei viitsi enam õhtul kusagile õue minna. Pealegi lund kallab aina edasi. Salatist piisab õhtusöögiks, kuna nisujahu on täna juba omajagu söödud.

Kuigi ma tulin suusareisile nohusena ja veedan nüüd tunde õues lumesajus, on Alpide õhk mõjunud mu tervisele positiivselt. Nohu on kadunud. Ja jalad pole ka tänaseks õhtuks sõitmisest haiged.