Sünnipäevalaps Anee ärkas kell 9 hommikul. Laulsime kõik koos talle sünnipäevalaulu ja tõime välja kingitused. Rõõmustasime meie 4-aastaseks saanud raamatusõpra sünnipäeval uute raamatutega - Kaisa kinkis Aneele raamatu Pokulood, meie kinkisime Metsaelu aabitsa ja Sõrmepere seiklused, lisaks oli pakis Anee esimene isiklik šokolaad ja pakk kummikomme (mõlema päritolu ikka öko). See šokolaaditeema oli meil Aneega juba ammu kokku lepitud - sel ajal, kui ta veel grammigi šokolaadi maitsnud polnud, ütles, et tahab seda saada siis, kui saab 4-aastaseks. Viimase poole aasta jooksul olen aga teatud endavalmistatud toitude sees talle veidi šokolaadimaitset juba tunda andnud. Aga see, et ta saaks endale päris oma šokolaadi, seda pole veel olnud. Anee rõõmustas kinkide üle ning soovis enne maiustamist hommikusöögiks tatraputru. Panin pudru keema ja läksin ise rannapromenaadile jooksma. Täna läks jooksma ka Kaisa - tema aga jooksis saiapoodi värsket saia tooma.
Ülbed pingviinid
Miljon kala...
Kuna täna jooksin ligi tund aega hiljem kui eile, oli ilm jõudnud juba veidi soojemaks muutuda ja päike siras näkku, ei olnud enam seda mõnusat hommikust kargust, aga õnneks polnud veel ka liiga palav. Ettenägelikult panin täna rannariided selga ning hüppasin pärast jooksmist hotelli basseinist läbi. Merre oleks alati ehedam hüpata, aga meie hotelli juures meres on kaljud, liivarand on hotellist ca 500 m kaugusel; ma ei tahtnud pärast tilkuvana hotelli tagasi jalutada.
Sõime pika hommikusöögi; Renee pressis käsipressiga mahlaks ligi 5 kg apelsine - see oli tema hommikune trenn. Anee sõi tubli portsu tatraputru ning sai magustoiduks kaks kummikommi ja ühe ruudu šokolaadi. Nurrus seda süües :) Tahtsime Anee sünnipäeva sisustada 100% tema valitud tegevustega. Pakkusime talle juba varem välja, et võime külastada loomaaeda, mis minule ja Reneele 6 aastat tagasi jättis väga hea mulje, pidasime seda tänini meie parimaks loomaaiakogemuseks. Minemise suhtes olime veidi skeptilised, kuna Anee tujud loomade meeldivuse kohta võivad väga erineda (ta võib vabalt loomaiaas keelduda nt tiigrit vaatamast, öeldes: "Tiiger ei meeeeeeldi"), teisest küljest kartsime, et selle loomaaia vaimustus võis meil mälus püsida, kuna see oli meie esimene kogemus eksootilisest loomaaiast ja äkki on see loomaaed selle ajaga veel kõvasti ruunatud, kuna see on väga aktiivselt reklaamitud saare "vaatamisväärsus" nr 1, kust kõik turistid läbi käivad. Lisaks on selle hind eelimse korraga 10 eurot inimese kohta kallimaks läinud. Anee küll piletit veel ei vajaks, kuid meile kahepeale maksab loomaaia külastus ca 1000 kr. Aga kuna Anee lubas end siiski vaos hoida ja mitte loomade kohta halvasti öelda, otsustasime ikka minna (me vist mõtlesime nende päevade jooksul vähemalt paarkümmend korda - kas minna või mitte minna - Anee saaks vabalt täisväärtusliku päeva kirja ka siis, kui me veedaks selle aja rannas ja mänguväljakutel…).
Loomaaed Loro Parque asub saare teisel kaldal linnas nimega Puerto de la Cruz. Sõitsime sinna mööda pealinna viivat kiirteed ning hoidsime lõpus saare põhjakülje poole. Kiirtee viiski kuni Puerto de la Cruzi linnani, mis oli väga armas kaljudel asuv rannikulinnake, kus käis ka tegelik elu. Kiirteed on siin väga head, sõita tohib 120-ga; rajad on küll kitsad, aga kõik uhavad veidi üle lubatud kiiruse, keegi õnneks ootamatuid haake ei tee; ka pimedas on teemärgistus väga hästi nähtav ning kiirused püsivad. Saare teisele küljele jõudes hakkas loodus muutuma - kui seni olid kõik vulkaaniküljed kivised ning seal kasvasid vaid mõned kaktuseliigid, siis saare põhjakülje vulkaanikülgi palistasid juba lopsakad tumerohelised taimed. Ühel hetkel paistis ees kogu el Teide vulkaani reljeef ning näha oli isegi selle tipp. 1 h 10 min sõitu ja olime kohal.
Merilõvid trikitamas
Osavad delfiinid
Loomaaia sissepääs on nagu mõni Jaapani tempel, samuti on loomaaia algus väga jaapanipärane - sillakesed, veesilmad ja vees ujuvad ereoranžid lõhesuurused kalad (neid nägime ka kõikjal Jaapanis). Edasi tulid gorillad, kes inimeste poole vaid seljaga olid ning siis üks suurimaid pingviinikolooniaid - seda sisetingimustes. Pingviine oli tõesti palju, nad mõnulesid oma jääväljadel, sulpsasid vette ja jälle välja. Kõigil on ruumi ning kõikide loomade-lindude elukohad on kujundatud väga ilusaks. Pärast pingviine tuli merilõvide elukoht. Kohe oli algamas ka merilõvide etendus. Merilõvide show toimus suures basseinis, mida ümbritses kaarjas areen, mis mahutab sadu inimesi; praegu on aga madalhooaeg ning hinnanguliselt vaid veerand istekohtadest olid täis. Merilõvide etendust mäletan ka eelmisest korrast. Nende dresseerijad on õpetanud neile erinevaid trikke, jätmaks mulje, nagu merilõvid tõesti suhtlevad ja saavad aru inimestest. Küll lasid nad liumäest talla, püüdsid rõngaid, tantsisid püstiasendis, musitasid-kallistasid jne. Vastutasuks kuulekuse eest said nad pidevalt kalaampsu.
Haruldane valge tiiger
Kõndisime edasi ja nägime haruldast valget tiigrit; elas aias koos tavalise triibulise tiigriga; see tiiger oli siin ka 6 aastat tagasi. Delfiinide juurde jõudsime just siis, kui oli algamas nende show. Jälle kaarjas areen, siin juba veidi suurem. Neid samu delfiinide trikke mäletan ka eelmisest korrast. Aga osavad on nad ikka ja hüppavad väga kõrgele. Edasi nägime hiidsuurt kilpkonna, laisklooma, väga palju erineva suuruse ja värviga papagoisid. Akvaariumides sai uudistada palju erinevaid kummalise kuju ja värvusega kalu, ühes akvaariumis, kust läks nagu toru läbi, kus inimesed kõndisid, elasid ka haikalad, kes ujusid siis inimeste pea kohal.
Akvaariumis
Loomaaias olid vaatamiseks ka orhideed. Renee ja Kaisa mõtlesid minna vaatama loomaia kinos ühte loodusfilmi ja meie jäime Aneega pingile einestama. Film ei tundunud neile kirjelduse järgi siiski väga põnev, pealegi oleks ajad kattunud eesootava vaalade showga. Enne vaalu jõudsime mänguväljakule.
Kaisa-Maarja ja Anee
See oli väga kõrge turnimisväljak, piiratud igast küljest võrkudega, et keegi alla ei kukuks. Palju labürinte, köitel ronimist, kõrged liumäed jne. Aneel lõid silmad särama. Läks kohe innukalt labürinti ronima. Renee ehmatas ära, et ma ta sinna üksi lasin, sest kusagil mänguväljakul on ta jäänud niimoodi hätta, karjub kusagil lõksus, aga suured inimesed talle järgi minna ei saa , sest ei mahu sisse. Meie Reneega hõikasime ehmunult Aneed, kui tema pistis pea välja juba mitu meetrit kõrgemal vaatetornis, ise rõõmus ja julge. Turnis edasi mööda liikuvat köitest silda ja ei jäänud hätta, ronis veel kõrgemale, lehvitas meile ega teinud välja möödatrügivatest lastest (muidu ikka kardab võõraid lapsi). Lõpuks lasi veel kõrgest keerdudega liumäest alla ja ütles, et tahab veel ühele ringile minna. Minu ja Renee üllatus oli ikka väga suur, me poleks oodanud, et ta sellise katsumusega hakkama saab - aga Anee on ikkagi ju 4-aastane juba! Teine ring veel mänguväljakul, kuid siis läks kellegagi nügimiseks ja Anee pistis karjuma, pidime vastu hõikama, et ta alla tuleks rahulikult, me ei saa sinna üles!
Paanikas lapsevanemad mänguväljakul; Anee kõrgustes
Kiirustasime vaalade showd vaatama - see areen oli eelmisest vähemalt kolm korda suurem ning seda polnud siin veel eelmisel korral. Vaalad olid ikka tõeliselt pirakad, vanim ja suurim neist oli 15-aastane. Ka nii suured loomad suudavad end veest välja hüpata, uskumatu. See vaaladeshow jättis kõige parema mulje, need vaalad on lihtsalt nii hiiglaslikud ja harukordsed, lihtsalt uskumatu, mida nad teha suudavad. Vaaladeshow etendusel oli kasutusel ka moodne suur ekraan ja iga show ajal töötasid kaameramehed, kes näitasid küll reaalajas, küll korduses ja aegluubis vaalade trikke. Sellise tehnikaga oli varustatud ka üks Jaapani delfiinide show.
Imestus - mida vaalad teha oskavad!
Sõitsime tagasi Playa de Las Americasse ning emotsioonidest tulvil Anee jäi koheselt autos magama. Algul mõtlesime tagasi minna mööda mööda rannikuteed, kuid see sõit oli üle poole tunni pikem ja pealegi oleks sellel ajal juba pimedaks läinud, seega läksime tagasi ikka mööda kiirteed. 
Kohalejõudnuna vahetasime toas riided ja läksime söögikohta otsima. Võtsime kaasa ka tordiküünlad, et Aneele need sünnipäevatordile põlema panna. Söögikohta ei suutnud kuidagi valida, vaidlesime ja kõndisime nõutult mööda tänavaid edasi. Lõpuks saime kokkuleppele, et lähme idamaisesse söögikohta, kus on nii Hiina, Tai, India kui Jaapani menüü. Anee on meil tuntud pardisööja - talle tellisime apelsinkastmes pardi (etteruttavalt olgu öeldud, et see oli ka selle õhtu parim valik). Mina sõin kana, Kaisa krevette ja Renee sealiha; sushit sõid nad ka. Peale hiina toidu söömist on tunne, et enam aasta aega ei taha hiinakat, vist umbes kord aastast me seda söömegi :) Kuna magusat samas kohast ei saanud, läksime sünnipäevatorti mujalt otsima. Peatusime ühes elava muusikaga kohas, kus nägime müügil torte-kooke. Tellisime Aneele õunakoogi ja meile šokolaadikoogi. Panime just küünlaid Anee torditükile, kui hakkas kõlama sünnipäevamuusika - muusik oli meid märganud ning mängis Aneele sünnipäevaviisi. Pärast tordisöömist käis Anee läbi ka kõik lähedalasuvad mänguautod ja karussellid ning suundusime hotelli magama. Täna olin ka mina nii väsinud, et uinusin koheselt.
Kohalejõudnuna vahetasime toas riided ja läksime söögikohta otsima. Võtsime kaasa ka tordiküünlad, et Aneele need sünnipäevatordile põlema panna. Söögikohta ei suutnud kuidagi valida, vaidlesime ja kõndisime nõutult mööda tänavaid edasi. Lõpuks saime kokkuleppele, et lähme idamaisesse söögikohta, kus on nii Hiina, Tai, India kui Jaapani menüü. Anee on meil tuntud pardisööja - talle tellisime apelsinkastmes pardi (etteruttavalt olgu öeldud, et see oli ka selle õhtu parim valik). Mina sõin kana, Kaisa krevette ja Renee sealiha; sushit sõid nad ka. Peale hiina toidu söömist on tunne, et enam aasta aega ei taha hiinakat, vist umbes kord aastast me seda söömegi :) Kuna magusat samas kohast ei saanud, läksime sünnipäevatorti mujalt otsima. Peatusime ühes elava muusikaga kohas, kus nägime müügil torte-kooke. Tellisime Aneele õunakoogi ja meile šokolaadikoogi. Panime just küünlaid Anee torditükile, kui hakkas kõlama sünnipäevamuusika - muusik oli meid märganud ning mängis Aneele sünnipäevaviisi. Pärast tordisöömist käis Anee läbi ka kõik lähedalasuvad mänguautod ja karussellid ning suundusime hotelli magama. Täna olin ka mina nii väsinud, et uinusin koheselt.
Lõpetuseks päeva nali õhtul enne magamaminekut:
Kaisa kiljatab vannitoas.
Anee: "Mis juhtus?
Kaisa: "Mingi koi lendas rätiku seest välja."
Anee: "Kas papagoi?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar