teisipäev, 12. jaanuar 2010

10.01.2010 Sõit maailma lõppu, tasuta apelsinid ja võlumündiga töötav mänguauto

Täna tahtsid kõik une täis magada; minul oli aga uneaega vaja ligi 2 h vähem kui teistel. Oleks hea meelega juba jooksma läinud, kuid pimedast toast riideid otsides ja asjadega kolistades oleks teised üles äratanud. Nii kasutasin seda aega blogimiseks. Jooksma sain alles kella 10.30 paiku - esiteks oli õues juba palav, teiseks oli terve rannapromenaad paksult inimesi täis ning joostes tuli pidevalt nende vahel vingerdada. Täna oli vettehüppamine pärast jooksmist lausa hädavajalik, ikka tõeliselt palav oli. Joostes ja ilma vaadates tekkis mõte, et tänase päeva võiks olla rannas ja/või basseini ääres - on piisavalt soe, et ka Anee saaks vette minna ja mõnuga mängida.
Banaaniistandused

Hotellitoas hommikut süües läks aga päike pilve taha ega paistnud ka niipea kusagilt tulevat. Pealegi, Renee oli eile ilmateadet näinud, mis lubas tänaseks vihma - ma niigi imestasin hommikul, et päike on väljas. Tundus, et hommikune kuumus võis olla leitsak enne vihmasadu. Mõtlesime välja uue plaani - kuna tõenäoliselt sajab, võiksime täna ette võtta midagi sellist, kuhu autoga tasub minna. Nii võtsime ette saare mägise looderanniku. Tõsi, terve Tenerife saar on üks vulkaan ja mägi, ükskõik kuhu vaatad või sõidad, aga lääneranniku teed pidid olema eriti mägised. Kuna meil pole jätkuvalt õnnestunud kusagilt internetti saada, peame plaane mälu järgi. Läänerannikult mäletan Los Gigantest, kus pidid olema mitmesajameetrised püstloodis kaljud ning maalilist Masca mägiküla.

Sõit algas kiirteelt, kuid see lõppes juba umbes 10 km meie hotellist eemal, algasid kurvilised kahesuunalised teed. Õige pea leidsime juba viida - Los Gigantes, mis näitas alla mere äärde, senine tee kulges kõrgemal tasandil. Laskusime alla mööda kitsast serpentiini, õnneks olid teel piirded, kuid teel vastutulnud buss mahtus meist ikka väga napilt mööda. Kõikjal, kuhu silm ulatus olid banaaniistandused, osad kaetud pealt kilega, osad vaba õhu käes. Banaanid tundusid veel toored olevat. Kui meri paistis kogu aeg, siis selleni jõdumine mööda serpentiine võttis aega vähemalt pool tundi.

Maias Anee

Jõudsime alla ühte linnakesse ning otsustasime väikese peatuse teha - Anee ütles, et tal on sellisest sõidust süda paha. Jalutasime mööda rannapromenaadi ja turnisime süsimustade laavakivist kaljuderahnude peal, sõime ühe jäätise ja läksime tagasi autosse.
Los Gigantese vaateplatvormil

Kaisa ja Anee

Otsisime ikka seda Los Gigantest - peagi leidsime jälle sinnapoole viida. Jõudsimegi välja Los Gigantesesse, kust ühelt vaateplatvormilt avanes vaade eemal asuvatele hiidsuurtele kaljumürakatele. Erinesid need teistest siinsetest mäekülgedest (mis on ju ka kõik nagu kaljud) küll veidi - need olid roostekarva kivimist, täiesti püstloodis ja vabad taimkattest. Vaeteplatvormi juures oli kohvik, millel omakorda oli pisike aiake, kus kasvasid nii banaanid kui papaiapuu - seda viimast pole ma varem kusagil kasvamas näinud. On selline niru pika tüvega puu, millel tipus kobaras ripuvad papaiad.

Liikusime edasi allapoole, teed läksid aiana kitsamaks ja kurvilisemaks, vaated aina lummavamaks ja ahhetamapanevaks. Mõtlesime, kuidas need inimesed nendel teedel ikka igapäevaselt sõidavad, nendel liikumine on ikka täielik sport, seda ka autojuhile. Kusjuures siin Tenerifel oleme mitmes kohas näinud treenimas profirattureid, kes ka neist serpentiinidest üles väntavad - mõistusevastane! Lõpuks paistiski Masca mägiküla - kahe hiidsuure mäemüraka vahel oleva nõgususe tõusval mäeküljel (paremini ei oska seletada :)) asuv väike külake. Majad kõik ehitatud mäeküljele, aga sellist ehituskunsti kohtab olude sunnil kõikjal siin saarel. Veidi majadest eemal nägime paksult apelsine täis puid - oi, kus oleks neid tahtnud, aga need on tõenäoliselt kellegi omad. Mascast läbi sõites ja mööda serpentiini taas kõrgemale ronides, kusjuures kurvid olid juba 180-kraadised, jõudsime vaateplatvormile, kust avanes vaade Masca külale.
Pealpool pilvi

Vaade Masca külale

Läksime välja pildistama, turiste leidus siin teisigi. Olime juba nii kõrgel mägedes, et temperatuur oli oluliselt langenud - väljas oli vaid 14 kraadi. Samas päike siras ning jahe õhk ja soojade päikesekiirte puudutus koos mõjusid kui tärkav kevad. Just kevadeti võib sellist värsket õhku ka tunnet tunda; mitte kunagi aga suvel, kui temperatuur nii madal on. Sõitsime edasi ning nägime tee ääres ühte looduslikku apelsinipuud, millel ka veidi apelsine küljes. Tegime peatuse ja läksime Kaisaga apelsine püüdma - aga eks neid apelsine olid siin näinud ka teised pikkade kätega turistid ning meie käeulatuses polnud saada ühtegi apelsini. Sõitsime edasi. Kuna olime juba üle 1 km kõrgusel, oli siin loodus hoopis teine kui rannikualadel. Jahedas õhus kasvasid juba lopsakamad taimed, ka kohtas tavalist muru, imestuseks nägime õisi täis aga raagus kirsipuid - tõeline kevad. Märjad taimed reetsid, et siit oli äsja vihmapilv üle käinud, samuti helistas Renee töökaaslane, et oli hakanud just Puerto de la Cruzis loomaaeda minema, kui tuli paduvihm. Ilmateade siiski ei eksinud, aga meie veel täna vihmaga kohtunud polnud. Nägime pilvi ka kõrgetes mäetippudes; pilved istusid seal kinni - väidetavalt hoiavad need tipud pilvi laskumast saare lõunaküljele ning seal sajab üliharva - sellepärast ka kuurordid seal osas. Olime juba jõudnud kõrgemale pilvedest, ees paistis ka el Teide vulkaani tipp. Keerlesime ja looklesime mööda teid üles ja alla, nautisime jätkuvalt vaateid; turiste ja autosid jäi aina vähemaks ning väiksed külakesed mäekülgedel mõjusid eriti ehedalt. Jõudsime ühe viidani, mis näitas märgiliselt justkui kasvatataks kusagil apelsine ja muid vilju - jälle tee üles mäkke. Kusagilt ilmusid kaks autot, kes valisid sama tee - mõtlesime ka minna. See tee oli juba palju kitsam ning kehvemate oludega kui eelmised sõidetud teed - siiani sõites olid teeolud pidevalt halvenenud, nüüd kadusid teelt ka piirded ära ning teise auto vastutulles poleks midagi muud teha, kui tagurdada lähima peatuskohani (mida leidus sellel teel vähe). Jälle muutus loodus kardinaalselt - tee ääri palistasid veidi kadakaid meenutavad okaspuud, mis olid küll palju kõrgemad, maadligi kasvasid sõnajalad ja mitmed tundmatud taimed.

Tundmatud

Tasapisi hakkasin lisaks kadakatele märkama ka väänlevaid nõiduslikke loorberipuid, mille kohta olin uurinud, et need kasvavad saare idaosas. Samuti kohtab neid loorberipuid kõrvalasuval La Gomera saarel. Need loorberipuud on erilised, kuna need kasvasid sellisena ka 20 miljonit aastat tagasi - see karge ja ühtlane kliima siin mägedes laseb neil puudel säilida. Kuulasin ka Hendrik Relve "Kuula rändajat" saadet Kanaari saartest enne tulekut, minu mäletamistmööda rääkiski ta, et need loorberimetsad kasvavad vaid 500-1400 m kõrguses mõnel Kanaari saarel. Tegime veel ühe peatuse - õhk oli veel kargem kui peatus varem, ka siin sillerdasid muru peal värsked vihmapiisad. Väikesed jalgrajad viisid loorberi- ja okaspuumetsadesse - küll need kutsusid…
Iidsed metsad kutsuvad

Edasi jõudsime ühte asustatud punkti, kust leidsime eest kümneid autosid - kas siit saabki neid apelsine, mida otsisime? Läksin õue teadetetahvlit uurima, aga apelsinide kohta ei midagi - siit algasid hoopis mitmed Teno matkarajad. Aneel oli aga juba lõunaune aeg ning mitmetunnist matka endale lubada ei saaks. Pealegi on meil plaan minna loorberimetsa matkama saare idarannikule. Mõtlesime veel veidi edasi sõita, nüüd lõppes juba asfalt ning teekate oli mingi ebamäärane kivim, kuhu sisse uuristunud tugevad roopad.
Üksik koerake majakatusel

Siinsed üksikud inimesed, kes olid oma elukoha siia eraldatusse rajanud, elasid päris algelistes tingimustes - väga väikesed onnid mäekülgedel, mõned kuked ja kanad õues siblimas, katusel istuv koer, eemal mäeküljel paistsid ka kariloomad. Need inimesed siin elavad sellises eraldatuses, kaugel-kaugel tsivilisatsioonist, seetõttu peavad nad kasvatama ka enamus söögist ise. Isegi kartuleid nägime ühel mäeküljel kasvavat. Olime sõitnud nii kaugele, et enam turiste küll kusagil polnud, lõpuks sai vähegi sõidetav tee otsa ühe allika juures, mille kõrval oli omakorda mingi kamber - nagu Jeesuse haud arvasid Kaisa ja Renee. Sealt edasi läks juba mullane tee, mida mööda oma autoga ei julgenud minna. Psühholoogiliselt olime maailma lõppu jõudnud…

Maailma lõpus; ees allikas, vasakul Kristuse haud

Pöörasime otsa ringi ja hakkasime kodu poole sõitma. Anee pani lõpuks silma kinni. "Maailma lõpust" tagasi sõites tundus kõik aina paremaks minevat - kui algul tundusid hirmsad veidi käänulised teed, kust teine auto veel kõrvalt mööda mahtus, siis nüüd olime juba turnimas kusagil kitsastel piireteta mäekülgedel - iga samm tagasi tsivilisatsiooni poole andis julgust juurde. Jõudsime jälle selle sama loodusliku apelsinipuu juurde. Nüüd mõtles Renee oma pikkade kätega apelsine püüdma minna. Vehkis mingi kurikaga, kuni saigi kätte neli apelsini. Õnnest segased oma saagi üle, jooksime tagasi autosse.
Renee apelsinisaagiga

Maitsesime kohe vilju - me ei saanudki aru, on need apelsinid või mandariinid, osalt nagu ühte osalt teist. Vist ikka kaldusid rohkem mandariini poole. Anee oli just ärganud ning nägi ka autosse saabunud nelja apelsini, teatades kohe, et need kõik apelsinid võiks tema endale saada, kuna tema ju on 4-aastane. No küll tema leiab ikka pointe! Pakkusime varianti, et kuna on neli inimest, siis äkki saaks igaüks ühe apelsini. Apelsinid lõhnasid meeletult tugevalt ja maitsesid hästi. Nägin enne ka tee peal ühte inimest apelsine müümas, mõtlesime tagasiteel neid osta; on ikka teistmoodi kui poes müüdavad samad viljad.
Uuesti Mascast läbi sõites jäi taas silma see vilju täis apelsinipuud, mis asus majadest veidi eemal. Maitse veel enda korjatud apelsinidest suus, mõtlesime kurje mõtteid, kui läheks tooks sealt neid juurde. Me Kaisaga põdesime, kuid võtsime julguse kokku ja hüppasime autost välja; et mitte tähelepanu äratada, sõitis Renee eemale autot ringi keerama. Arvan, et olime Kaisaga seal puude juures vähem kui pool minutit, mõlemal kott kaasas, kuhu lüpsime apelsine, endal süda värises sees kui jänesel. Kaisa sosistas "Aitab, aitab juba, lähme nüüd", mina veel lüpsin viimased apelsinid kotti. Pea maas, hiilisime kõrge rohu seest tagasi tee äärde. Renee polnud veel jõudnud, meil jalad värisesid, kiirustasime mööda teeäärt puust eemale, keha hakkas tundma ka külma, päike oli juba loojunud ja õues oli umbes 12 kraadi, meie olime kleitidega. Lõpuks Renee jõudis siiski autoga tagasi meie juurde - meie Kaisaga värisesime ikka hirmust, mitte kunagi pole raksus käik nii hirmus tundunud, aga saagi üle oli hea meel - selle vähese ajaga korjasime kotti vähemalt 5 kg apelsine. Lasime juba autos hea maitsta.
Kurvilised mägiteed

Tagasi linna jõudsime juba pimedas. Pidasime plaane, kuhu sööma minna. Polnud kellelgi häid emotsioone ning ümbruskaudseid söögikohti vaadetes ei tõotanud siin turistidest täis kohas ka midagi ehedat ja paremat leida, pealegi igal õhtul 1500 kr õhtusöögi peale on päris palju ja toit on liiga tavaline. Varuplaan oli teha ise süüa - köök ja nõud ju meil hotellitoas olemas. Tegime ühe suure poe juures peatuse, kuid see oli pühapäeval kinni. Käisime Kaisa ja Aneega veel paarist hilbupoest (Zara ja Okaidi) läbi ja läksime teise lahtiolevase toidupoodi. Samal ajal, kui meie Kaisaga oma poodides käisime, ostis Renee fotoaparaadile uue pika objektiivi. Meie vana pikk objektiiv jäi paari möödarääkimise tõttu koju; mina küsisin vaid, kas kaks objektiivi on kaasas, Renee ütles, et jah - kuid teiseks objektiiviks oli pimedas pildistamise väike objektiiv, ise veel imestasin, et fotokott nii kerge on. Kui me Kaisaga Tallinna lennujaamas kokku saime ja tema meeleolufotograafina selle olulise objektiivi kaasasoleku kohta uuris, selgus, et Renee oli selle asemel ühe teise võtnud. Kaisa, silmad märjad, mõtles välja varuplaani, kuidas enda kodust oma objektiiv ruttu lennujaama toimetada, kuid ajaliselt poleks see kuidagi võimalik. Mina lohutasin öeldes, et pole kõige hullem, peaasi, et fotoaparaat oma põhiobjektiiviga kaasas on, mõtle, kui see oleks maha jäänud ja peaks telefoniga reisipilte tegema :) Renee aga arvas, et äkki juhtub Tenerifel meie teele uus pikk objektiiv, kuna vana tahab niikuinii väljavahetamist. Täna hotelli jõudes Renee meid uue objektiiviga üllataski!


Otsustasime teha ühe kiire pasta šampinjonide ja tomatikastmega, lisaks toorsalatit (leidsin esimest korda ka tooraineid mahepõllumajandusest). Kummaline on see, et Tenerifel kasvatatud viljad on siin kallimad kui mujalt sissetoodud ning Hispaania kirsstomatid on siin kallimad kui need samad tomatid Eestisse tooduna! Polnud juba mitu päeva ise süüa teinud, ka ei ole mulle võõras köögis söögitegemine eriti meelepärane, aga õppisin kööki kiiresti tundma ja võlusin välja ühe maitsva pasta. Kodurestoranis maitses söök hästi - lõpetasime söömise alles poole 12 ajal öösel. Küll me sööme siin hilja! Päeva lõpetuseks läksime veel Reneega südaöisele jalutuskäigule mere äärde. Oli kõige soojem õhtu nende päevade jooksul.

Papaiasalat


Ah jaa - see võlumündiga töötav auto :) Jutt on meie hotelli ees asuvatest mündiga töötavatest lasteatraktsioonidest - täna hommikul, kui meie Kaisaga toas asju pakkisime ja Renee juba Aneega õues oli, lükkas ta seda masinat ning see hakkas iseenesest tööle. Et möödujad ja hotellitöötajad kahtlustama ei hakkaks, võttis Renee iga kord taskust olematu sendi ning pistis selle masinasse, ise samal ajal kergelt masinat kõrvalt lükates. Anee sai nüüd lõpuks isu täis sõidetud…

Võlumündiga töötav auto

Kommentaare ei ole: