Rändamisest ja sellega seonduvast enesemääratlusest

Meid ootab ees järjekordne reis. Sel korral polnud see absoluutselt ette planeeritud; otsus minna sündis kummalisel kombel vähem kui 10 minutiga Haapsalu ujulas. Olen tagantjärgi meie reisivalikutele mõelnud ja jõudnud arusaamisele, et kõik meie reisid on meieni tulnud teatud asjaoludest lähtuvalt. Kui pragmaatiliselt seletada, siis on alati läinud mõte lahti seoses teatud suunas lennupiletite soodsa pakkumisega. Vähe on inimesi, kes panevad näpu kaardile ning teavad, et just sinna tuleb järgmine reis, olenemata sellest, palju see maksab. Iga reis on midagi õpetanud, viinud lähemale enesemääratlemiseni - millised reisijad me oleme, mida järgmiselt reisilt ootame...

Meil oli tegelikult plaan minna aasta algul päris mitmeks päevaks Saaremaale spasse ja seda spa teemat me seal Haapsalu ujulas just Reneega arutasimegi, kui järsku tekkis Reneel mõte, et äkki siiski leidub mõistliku hinnaga pileteid kusagile soojemasse kohta. Kuigi me olime pärast viimaseid reise mõelnud, et alla 2-nädalasele reisile pole eriti mõtet minna, sest pikemate reiside mõju ja emotsioonid elavad lihtsalt kauem ja aitavad talve meie kliimas üle elada. Samas teadsime, et sel korral aega meil eriti pole, maksimaalselt 1 nädal - siis alustab Renee tööd oma uues töökohas (ja seega ei saa niipea puhkust) ning minul on viimane aeg, kui ma saan oma raamatukirjutamist veel vabagraafikuga majandada. No ja siis Renee provotseeris kas nädal aega Egiptuse 5-tärnikas või nädal aega GO spas… Kui keegi annab valida kas talv või suvi, valin ma alati suve! Kuid siiski oli see raske valik - oleme ju mõlemad vandunud, et Egiptusesse tagasi me ei lähe - osalt oli meie esimene Egiptuse-reis midagi väga põnevat, kuna sellega said alguse meie ühised reisid ja üldse muu maailma kultuuride nägemine-kogemine (ohoo-efekt oli sel reisil ikka väga tugev), samas teist korda Egiptusest naastes lõpetas Renee reisi Merimetsa nakkushaiglas tilgutite all. Sellest piisas, et sinna mitte tagasi minna, eriti veel nüüd, kui reisime koos lapsega. Tõsi, eks rändajad võivad ükskõik kust maailma nurgast endale haiguseid külge saada, ka turvalisematest ühiskondadest. Egiptuse puhul on päike ja soe meri on küll lahedad ja eriti rõõmus oleks selle üle muidugi Anee aga kui ma kujutasin korraks siiski vaimusilmas seda Egiptuse reisi ette, siis tõesti mind ei ahvatle see, kui ainus adrenaliinihetk on igas päevas, kas saab ikka rannas lamamistooli või mitte… Samas - Saaremaal on ju talv - on küll mõnus spakeskus, head massaažid ja suurepärane restoran aga õues on ikkagi talv. Ja sealt arenes mõte edasi, et kui saaks mõistliku hinnaga mõnele Kanaari saartest, siis see oleks hea valik üheks nädalaks (oleme käinud Reneega 2004. aastal kahekesi Tenerifel ning 2007. aastal juba koos Aneega Gran Canarial). Tenerife jättis mällu sügavama jälje ning see on koht, kuhu isegi tagasi läheks; mäletan et mõtlesime seda ka tol 2004 aastal, et siia võiks kunagi ka lapsega tulla (aimamata siis millise keerukusega reise me kunagi tuleviks lapsega ette võtame). Ja parim oleks muidugi saada vaid lennupiletid, meile lihtsalt meeldib kõik muud reisiga seonduvad asjad enda ajada võtta, samuti nöörivad eesti reisikorraldajad ikka mõnuga. Tavaliselt ei anna Eesti reisikorraldajad ka odavaid lennupileteid, mõistlikum on alati võtta pakett. Aga imekombel leidsin ma samal õhtul siiski meid rahuldava hinnaga lennupiletid just Tenerifele ning nii see reis otsustatud sai.

Egiptus 2003; basseinis hullamas

Kui meenutada juba olnud reise, siis tekib õigustatud küsimus, miks me satume teist korda tagasi kohtadesse, kus me käinud oleme, kuigi maailmas on veel nii palju kohti, kuhu minna võiks? Kõigepealt kaks korda Egiptust - esimene kord, nagu juba mainisin oli kõik uus ja huvitav, mälestused olid ülevad (kardinaalselt erinev kultuur, imeliselt värviline veealune elu) - teisel korral oli elus hetk, kus oli tarvis saada kiiresti kusagile sooja ja puhkama (sel ajal ma tõesti tahtsingi ületöötanuna ja üleõppinuna kuuma päikese käes seal lamamistoolil lihtsalt vedeleda ja raamatut lugeda ning palju vees hullata), aga sellest kujunes igas mõttes meie halvim reis - esiteks seal saadud kõhuhaigus (nakatusid kõik neli inimest reisiseltskonnast, kes voodis, kes jalul), teiseks need mõjustamispsühholoogia õpikust tuntud nippe kasutavad kaupmeeste jutud ei teinud enam pooltki nii palju nalja ja Sharm el Sheikh oli ikka samasugune nagu aasta varem - positiivne emotsioon jäi saamata.

Jaapan 2007; jaapanlased pildistavad huvitavaid olevusi

Ka Jaapan on koht, kuhu me tagasi läksime. Esimene Jaapani reis tuli meie juurde ehmatamapanevalt juhuslikult. Lihtsalt tulid ühel päeval müüki vastupandamatu hinnaga lennupiletid Nagoyasse; 7 tundi mõtlesime ja praadisime, kas julgeme Aneega (sel ajal 1 a 9 kuud) nii pikale reisile minna - ja lõpuks ostsime öösel need lennupiletid ära. Sellest Jaapani reisist on meeles lihtsalt nii palju ohoo-efekte, see maa ja kultuur on midagi nii teistsugust, me elasime kaua selles Jaapani uimas. Ja siis 7 kuud hiljem olime me seal tagasi. Psühholoogiliselt tuli aeg kuhugi minna ja jälle tulid müüki need Nagoya piletid, püsis ka väga soodne jeeni vahetuskurss ja meie valik oli otsustatud. Jaapanis on palju käia, teisel korral rändasime teistel radadel ja nägime ka teistsugust (inimtühja) Jaapani, võib-olla et Jaapani igapäevaelu enam nii palju ahhetama ei pannud, küll aga nägime teisel reisil rohkem kultuuriobjekte ja teistsugust loodust.

Jaapan 2008; Kuldse Paviljoni juures

Teine Jaapani reis oli aga psühholoogiliselt kõige raskem; läksime sinna ju taas koos Aneega, kes esimese Jaapani rännaku pidas suurepäraselt vastu (talle piisas, et vaid tisspiim ja emme kaasas on). Teine Jaapani reis ei saanud Anee üldse aru, miks me peame reisima (ta oli vahepeal rääkima õppinud), millal ja kas me üldse tagasi koju läheme jne. Oli raskeid hetki, eriti esimestel päevadel, nutsime Aneega mõlemad, mina süüdistasin ennast selles valikus. Me nägime teisel Jaapani-reisil väga palju - see oli ka kõige rohkem matkamist ja ööbimiskohtade vahetamist nõudev reis, aga see oli emotsionaalselt väga raske. Mõtlesin, et ei lähe lapsega enam niipea kusagile reisima (etteruttavalt olgu öeldud, et see hirmutav tunne lahtus kiiresti ja juba 3 kuu pärast olid meil ostetud lennupiletid USA-sse)- kuigi enda hing ihkab pidevalt rändama, ei saa me lapse heaolu tahaplaanile seada. Aga Jaapanisse läheme me kindlasti kunagi tagasi, see maa oma müstilisusega kutsub ikka meid.

Tenerife 2004; El Teide vulkaani otsas kuumaastikul

Esimest korda Tenerifele minnes pani reisivaliku paika soodne hind - sellist kultuurišokki nagu Egiptuses me ei saanud (see reis oli 4 kuud pärast esimest Egiptuse reisi), küll aga pakkus põnevust pidev liikumine - küll autoga el Teide vulkaani otsa, küll pealinna ja niisama mööda rannikuteid vurada… Selline 4+ koht, väga ülevaid emotsioone polnud, aga ka midagi negatiivset ei mäleta, igal juhul valikut ei kahetsenud. See oli esimene kord, kui me katsetasime omal käel hakkamasaamist, saime aru, et me ei pea sõltuma reisibüroost ja teeme oma valikud koha peal ise. Samas - Lonely Planetit ma sel ajal veel reisidel kaasas ei tassinud ega teinud ka internetis piisavat eeltööd, et meie tegevusplaan oli siiski osaliselt reisibüroo ettesöödetud, küll aga tuli teostus omal käel juba siis taipasime, et kusagil turistide grupis kohustuslikus korras peatusi, õigel ajal bussis olla ja ettenähtud kohast suveniire osta pole meie jaoks. Ja nüüd tuleb siis teine Tenerife - mida me sealt jälle otsime?

Sel korral on meil reisbüroolt ostetud vaid lennupiletid (ja otselend tuleb vähese ajahulga korral igati kasuks). Broneerisime ise hotelli, eelnevast kogemusest lähtuvalt oskasime ka kohta valida, samuti võtsime kogu sealolemise perioodiks auto - plaanime saarel palju ringi sõita ning käia mitmel jalgsimatkal - nii mägistel matkaradadel kui iidses loorberimetsas. Kui füüsilist jõudu peaks veel matkade vahel üle jääma, siis pakkisin kaasa ka jooksutossud (mul on alati kohutavalt raske pakkida kaasa vähe asju, aga sel korral valisin ma kontsakingade asemel kaasa tossud - raske valik, ausõna). 100%-liselt reisi ette ei taha siiski planeerida, alati võib koha peal midagi ootamatut selguda (nt muutsime ilma tõttu eelmise Jaapani reisi viimased päevad ja käisime hoopis teistes kohtades), avastada midagi mida enne ei teadnud ja sellest lähtuvalt plaane kohandada. Ootamatud olukorrad annavad reisidel paraja adrenaliinisüsti - ja kõrgendatud adrenaliinitaset ootan ma igalt reisilt (küll mitte liiga äärmuslikke olukordi - nagu nt õuduste öö Nagoyas). Veidi teadmatust, veidi korisevat kõhtu, kõndimisest väsinud jalgu, ülevaid emotsioone (loodetavasti ka seda müstilist ohoo-efekti), nauditavat sööki maailma eri paigust - selliseid tundeid ma reisidel tahaks kogeda. Me oleme näinud reisidel vahel ka päris ekstreemseid olusid (nt Honduras), kuid õhtuks oleme alati jõudnud tagasi nö turvalisse tsooni (selle näite puhul kruiisilaev). Praegu lapsega reisides on mul vaja reisidel vähemalt sellist kindlustunnet, et me päeva lõpuks jõuame korralikku ööbimiskohta, kus on puhas voodi ja pesemisvõimalused, soovitavalt ka arvuti (mis on endal kaasas) ja internet. Et hommikul ärgata puhanuna ja minna uutele avastamisretkedele…

Me pole varem kunagi olnud reisil, kui kellelgi on meie perekonnast sünnipäev - sel korral jääb aga reisiperioodi Anee sünnipäev, algul tundus see mõte, et me oleme tema sünnipäeval ära, veidi kaheldav, kuid Anee ise oli sellega päri ning sugulaste-sõpradega saab ju lapse sünnipäeva tagantjärgi ka pidada. Tenerifele liitus meiega viimasel minutil reisima ka minu õde Kaisa, lisaks tuleb sama reisiga Renee töökaaslane koos oma perega.

Mis reiside puhul veel oluline - alati pakub suurt rõõmu kojujõudmine. Ja siis tagantjärgi olnu lahtimõtestamine - kuidas inimesed mujal maailmas elavad, mis võimalused neil on ja milline on meie elu Eestis. See ei puuduta vaid võrdlust arengumaadega; nt ka pärast Jaapanist naasmist oli ääretult müstiline mõelda, kui palju ruumi meil siin Eestimaal on, millised võimalused on omal käel liigelda (meil on peres kaks autot ja me võime nendega suvalisel hetkel linna sõita ja leida seal ka parkimiskoht - Jaapanis ei saaks ruumipuudusel enamus inimesi sellist luksust lubada), aga samas leidub ka vastupidiseid näiteid - Eestisse naastes on siinsed inimesed alati mornimad ja eluga mitterahulolevamad. Siit edasi võibki jääda heietama, mis inimesi õnnelikuks teeb...

4 kommentaari:

Katz ütles ...

Palju päikest ja vähe äikest Teile Tenerifele! Tooge natuke sooja ja stressivaba eluolu siia kaasa ka ;)

Anonüümne ütles ...

Palju palju õnne kallile Anee'le! Tervitavad ja kallistavad Triin ja Greth ja Villem PS Pange tähele - Anee hakkab nüüd iga aasta tahtma sünnipäevaks kuskile lennata:)

Katz ütles ...

Katarina Britilt ka soojad õnnesoovid nelja-aastasele Aneele!

Aet ütles ...

Anee tänab sünnipäevaõnnituste eest.

Saime just praegu siinolles esimest korda inernetti - Renee tõi olematust kohast interneti meie hotellituppa ja nüüd on see meil pidevalt olemas. Üleloomulikud võimed on tal :) Nüüd siis saan ka blogisse seikluseid üles laadida.