11.01.2010 Kuum suvepäev vee ääres ja tasuta interneedus kogu külale

Täna jälle teised magasid kaua, mina olin oluliselt varem üleval ning panin juhtunut kirja. Kui kõik üleval, läksin hommikujooksule, seda jälle päris hilja - nii, et päike juba siras ja õhk oli kuum. Ma ikka imestan nende Tenerife ilmade üle - tulime siia teadmisega, et siin on suhteliselt jahe. Praegu on siin kõige külmem aeg ja turistide jaoks madalhooaeg, aga iga uus hommiku üllatab, kui temperatuuripügalad aina tõusevad.

Sooja ilma tõttu mõtlesime siis tänase päeva basseini ja mere ääres veeta. Taas pikaleveninud hommikusöök ning lõpuks jõudsime õue. Renee ei suuda kohe üldse basseini ääres istuda, nii läks temaga autoga ümbruskonda avastama. Meie kolmekesi alustasime oma hotelli siseõuest, kus on mitu suurt basseini ja laste mänguväljak. Ilm oli ikka parajalt palav ja tuulevaikne; Kaisa luges raamatut, mina mängisin Aneega mänguväljakul lasteaeda - mina pidin laps olema ja rõõmsa meelega kuni kella kolmeni lasteaeda jääma :) Hotelli siseõues läks meeletult palavaks, keha nõudis vette. Mõtlesime ujuma minna kõrvalasuva hotelli sisehoovi (need on sama keti hotellid ning mõlema basseinide ääres viibimine on lubatud), kuna seal on ka laste veepark. Julge Anni tahtis kohe ette võtta kõrged veeliumäed, kuid seda minu süles. Lasime paar liugu, Aneel adrenaliin põhjas. Lõpuks viibutas vetelpäästja juba sõrme, sest neil liumägedel tohivad kirjade järgi sõita vaid 2-6-aastased lapsed. Ütlesin siis Aneele, et saadan sind üles ja ise püüan alt kinni. Anee läkski, kuid üksi sõit oli ikka päris kiire ja hirmus; rohkem ei tahtnud.

Anee veeliumäest alla laskmas

Veest päikse kätte

Soojendasime end päikse käes ja mängisime Kitty kaarte. Veepargi kõrval oli ka mänguväljak, kuhu Anee Kaisa kaasa tiris. Mina sain võtta aga lugemiseks Kaisal kaasasolnud "Minu Eesti". Mõtlesime päeva jätkata päris rannas, et Anee kaasaolnud liivavormidega ka midagi teha saaks. Helistas ka Renee, kes oli retkelt tagasi, ta ühines meiega mere äärde minekul.

Kaisa ja Anee päevitavad

Mere ääres varbaga vett katsudes tundus see päris jahe. Meelitasin siis Reneed endaga väikesele jooksule; julgustuseks, et jookseme vaid sama siselahe rannaribal edasi ja tagasi - tuligi kaasa. Kuigi see jooks eriti ei väsitanud, on ikka pärast jooksu kuidagi kergem külma vette hüpata. Esmapilgul tundunud külm vesi osutus aga tegelikult väga soojaks ja mõnusaks - nii, et ei tahtnud kohe välja tulla. Ujusime Reneega kaua-kaua, lõpuks võtsime Anee ka soolasesse vette sulistama, ka tema ei tahtnud sealt välja tulla. Merevesi on ikka hoopis teistsugune kui basseinivesi, kuidagi rohkem elus. No oli mõnus!

Mina ja Renee ujumas

Lõpuks veest kaldale minnes Anee lõdises tuule käes, kuivatasin ta kiiresti ja toppisin ka kaasasolnud kampsiku selga. Mõne minutiga oli ilm täielikult muutunud - päike kadus, läks tuuliseks ning temperatuur langes oluliselt. Äkki murdsid need tumedad pilved mäetippudest läbi… Siin Playa de Las Americases olles näeb üles vulkaani poole vaadates kogu aeg süngeid pilvi, all aga on sinine taevas ja paistab päike. Kiirustasime tuppa väiksele einele ning tegime juba plaani, et sõidame Anee lõunaune ajal pealinna ja otsime sealt mõne pisut ehedama söögikoha.

Anee rannas mängimas

Tuppa jõudses ütles Renee, et toas on nüüd internet. Ma ei uskunud. Renee näitas - oligi olemas. Ma ei suuda ära imestada, kust ta seda tasuta internetti niimoodi välja võluda suudab - aga väike abimees on tal rõdul olemas - mingi sarvedega kast. Ja kui see Interneedus juba siia koju sai, siis see mind lõksu haaras. Tegime plaani ümber - ma istun hea meelega Anee lõunaune ajal hotellitoas, kui mul on ühendus maailmaga! Kaisal on ka läpakas kaasas ning temagi surfas ja tuletas korraks meile vaadates reaalsust ette. Poleks vist vaja olnud seda interneedust… Mina igal juhul sain oma reiskirjad internetti tõstetud ja pildid üles laetud. Renee avastas, et tema tekitatud tasuta internetist olid päeva jooksul osa saanud ka mitmed ümberkaudsed ehku peale wifit otsivad inimesed - nii me siit jagamegi siis tasuta internetti ka teistele hädalistele.

Enda tehtud õhtusöök

Kuna me polnud siinsetest isikupäratutest ja turvalise valikuga söögikohtadest just eriti vaimustuses, mõtlesime täna jälle ise õhtusöögi valmistada. Kummalisel kombel ei leidu siin Hispaania restorane, mida me tegelikult ju Hispaanias olles külastada tahaks - ikka Itaalia, Hiina või Saksa köök või siis ameerikalikud grill-ribid, burksid ja friikartulid… Sõitsime lähedalasuvasse suurde poodi ning pidime ise Hispaania toitu otsima. Loomulikult ei jää siinsetes poodides märkamata jamon serrano - sarnane nagu Itaalia prosciutto - väga isuäratav vinnutatud liha või toorsink või kuidas seda nimetada. Lasime suure lihakamaka küljest viilutada paarsada grammi imeõhukesi ville. Kõik nõudsid ikka pastat ning nii me ühe värske pasta siis ostsime, lisaks spinatit, oreganot, küüslauku, sibulat; jamón serrano jäi koos paremsaniga siis külmalt roa kõrvale. Toit sai jällegi maitsev ja mina võtan kööki üha enam omaks. Õhtusöögile istusime taas liiga hilja, täna ei jõudnud enam õue kõndima ka. Õhtu lõpetuseks võtsime Reneega mõlemad internetist viimast ning ei saanud sellest välja enne kui pool kaks öösel. No on lõks see interneedus…