neljapäev, 14. jaanuar 2010

13.01.2010 El Teide vallutamine ja sõit autoga pilvede sees

Täna hommikul jooksin veel pikemalt; mõte, et juba homme olen tagasi Eesti lumises talves, pani mind siinsetest ideaalsetest ilmastikuoludest viimast võtma. Sadamakaini jõudes nägin sadamas sama praami, mis ka eile seal oli. Laevade väljumiskohani läks kõrge kai, mida mööda kulges promenaad - mõtlesin kai lõpuni joosta. Lähemale jõudes selgus, et praam, mis sadamas seisis, oli hoopis praamikujuline sadamahoone - päris huvitav lahendus :). Pärast jooksmist ujusin veel meres ja läksin tuppa hommikusöögile. Täna tegime jälle pika hommikusöögi. Renee pressis 5 kg apelsine mahlaks ja Kaisa tõi poest värskeid saiu; istusime rõdule sööma.

Hommikusöök rõdul

Tänane põhiplaan oli vallutada saare kõrgeim punkt - El Teide vulkaan. Kuna sealt avanevad parimad vaated pärastlõunal, läksime Kaisa ja Aneega paariks tunniks randa. Renee aga läks politseijaoskonda eilseid trahvi-asju klaarima. Rannas oli mõnusalt soe; lugesin veidi raamatut ning käisime kordamööda ujumas. Anee ehitas Kaisaga mustast liivast liivalossi, pärast viisin musta sigudiku vette likku. Siinne ujumisrand on mõlemalt poolt kaidega piiratud ja ehitatud siselaheks, mistõttu siia ei tungi hiiglaslikud ookeanilained.

Vanapaar elu nautimas; lainetes surfarid

Samas kõrval, teiselpool kaid, on surfarite meka - seal on kõrged lained iga päev ning meri surfareid täis.Käerõngad jäid meil ka maha, kuid ujutasin Aneed oma käte vahel; ei tahtnud ta kohe üldse veest välja tulla. Kuna meil on fotoaparaadil nüüd pikk objektiiv, saab sellega märkamatult inimesi luurata ning huvitavaid tegelasi pildile püüda; pildistasin mina ja pildistas ka Kaisa.
Anee ja Kaisa liivalossi ehitamas

Liivane Anee

Merre pessu

Olime rannas 2,5 tundi ning kõndisime tagasi hotelli, et seal Reneega kokku saada ja paksemad riided mäkkeminekuks kaasa võtta. Kui tuppa jõudsin, istus Renee läpakaga rõdul ja kirjutas google.translate abil hispaania keeles politseist saadud blanketile seletust, mis parkides juhtus. Politseis polnud anda ingliskeelset blanketti, samuti tuli seletuskiri kirjutada hispaania keeles. Parajaks absurdiks on enda õiguste eest seismine aetud - tõenõoliselt ei näri seda üksi hispaania keele mitteoskaja läbi. Renee aga oli asja ette võtnud ja viis selle lõpuni. Ega see parkimistrahvi tagasisaamine kindel ikka pole, aga vähemalt peavad nad selle asjaga nüüd ametlikult tegelema, aga kes neid siin teab… Anee sõi jogurtit, müslit, maasikaid ja banaani ja mina pakkisin asju kotti. Olen siin pakkimise peale ikka päris mitu väärtuslikku tundi raisanud, aga ma lihtsalt ei suuda kiiremini pakkida, ma tahaks igasuguseid asju kaasa võtta - äkki läheb neid vaja.

Pidime veel korraks politseijaoskonnast läbi hüppama, et see blankett neile tagasi viia. Meie jäime autosse istuma; Renee tuli kiiresti auto juurde tagasi, sama paber näpus. Uksed suletud, neil on ju SIESTA - kella 14.30-st 16.00-ni. Kui siin kuurortlinnas pole veel kordagi siesta otsa komistanud, sest turistidelt raha kättesaamise pärast ollakse nõus oma traditsioonid hülgama, olles nõus raha vastu võtma varastest hommikutundidest hilisööni, siis vastupidine süsteem ei tööta - meie nii kergelt oma raha ei saa.
Renee ootab pääsu politseijaoskonada; Kaisa kasutab aega õppimiseks

Anee mänguväljakul

Kell oli 15.30, meil oleks tulnud pool tundi oodata, et politseijaoskonda sisse pääseda; kui Renee juba sellise tõlketööga hakkama sai, oleks kahju seda paberit siinsamas ära visata. Täpselt politseijaoskonna kõrval märkas Renee suurt laste mänguväljakut - läksime sinna aega parajaks tegema ja Anee sai rõõmust kilgata. Anee ronis mööda liumägesid üles, algul tahtis käest kinni alla lasta, sest ta pelgab üldiselt liumägesid - mine tea, kui kiire hoog sealt tuleb. Õppides aga neid liumägesid tundma ja saades aru, et need pole ohtlikud, lasi ta kordi järjest rõõmsalt ja julgelt liumäest alla. Lõpuks tehti politseijaoskond jälle lahti ja Renee sai oma paberi ära anda.

Poolel teel mäkke

Algas sõit mäkke. Teid läheb El Teide vulkaani otsa mitmeid - meie valisime lähima tee, kuna aega oli juba ettenähtamatute asjade peale liiga palju kulunud. Käisime Reneega El Teide vulkaani otsas ka 6 aastat tagasi ning kuna see oli ära nähtud, ei oodanud sellelt samalt mäelt uusi ahhetamapanevaid elamusi. Sõit mäkke kulges ikka mööda käänulisi serpentiine, tee oli õnneks üsna lai ja piiretega kaitstud. Voorib sellel trassil ju igapäevaselt tuhandeid inimesi. Kui algul nägi loodus välja kivine ja vähese taimkattega (nagu meie esimesel matkapäeval nähtu - kõrgused olid samad), siis kilomeetrite lisandudes hakkas loodus muutuma. Nägime esimest apelsiniistandust, mis oli loomulikult kõrgete aedade taga; seni olime kohanud vaid banaaniistandusi. Oi, küll need apelsinid on ahvatlevad! Poolel teel vulkaani otsa muutus maapind - kui seni olid kivikaljud, siis nüüd muutusid need liivakivikaljudeks. Liivane pinnas on soodne kasvukoht ka mändidele, mis siin kõikjal kasvasid; tegu oli Kanaari mändidega, millel on umbes 30-cm pikkused okkad ja rusikasuurused käbid. Tegime peatuse ja korjasin Aneele mõned käbid kaasa, imestus oli sama suur kui käbid :) Siit liivakivikaljude vahelt läksid ka matkarajad; kui väga ka oleks tahtnud, poleks aega jätkunud - pidime enne pimedat tippu jõudma.
El Teide vulkaan

El Teide otsas kuumaastikul

Tegelikult autoga küll päris mäetippu ei saa - saab 2200 m kõrgusele, mägi ise on 3718 m kõrge ning umbes 3500 meetri kõrgusele viib köisraudtee. Mäe viimasele autoga sõidetavale tasandile jõudes oli maapind sile, see nägi välja nagu ülesküntud maa, kuid tegelikult oli see vulkaanist väljapursanud kivistunud laava. Vulkaanipurse oli tekitanud ka huvitavaid laavakivist moodustusi, mõne juurde viisid trepid ja vaateplatvorm. Sõitsime kuni köisraudtee alguskohani välja - olime kahtleval seisukohal, kas maksta veel kõrgema vaate eest 25 EUR inimese pealt - tundus päris kallis, olime ka neid lummavaid vaateid siin nõrkemiseni näinud. Mõtlesime, et äkki näeb üleval siiski vulkaanikraatrit, seda tahaks küll näha, ka pidavat paistma kõik teised Kanaari saared. Läksime välja asja uurima, aga viimane sõit oli tänaseks just lõppenud ja köisraudtee oli suletud. Väga kripeldama ei jäänud, kuna kraater peaks ikka täitsa tipus asuma, sinna aga raudtee ei vii. Leidsime ühelt kaardilt 10 km pikkuse matkaraja, mis viib siiski vulkaani osta - see oli meie jaoks selgelt ületamatu raskusega. Käisime läbi veel mõnelt vaateplatvormilt, ronisime kõrgete kaljunukkide otsa, tegime El Teidest pilte ja hakkasime tagasi alla sõitma; päike oli peagi loojumas. Valisime tagasisõiduks teise tee, et mitte end korrata. Vulkaani viimase tasandi teepind oli väga künklik ja krobeline - tõenäoliselt sellest, et siin vahel ka külmetab ja maa jäätub, meie küll lund ega jääd ei näinud, kui see tuleb, sulab see tavaliselt päeval ära. Õhk oli talviselt jahe, kuigi temperatuurid olid 15 kraadi ringis. Lisaks kolmele teisele aastaajale nägime sellel saarel ära ka talve, küll ilma lumeta.
Külm on nii kõrgel...

Alla laskudes oli päike juba madalal ja punetas, meist tunduvalt allpool lasus pilvepiir - täna olid pakud ja kohevad valged pilved, mis nägid välja kui lõputu jääväli. Täpselt selliseid pilte olen näinud lennuki aknast, kui pilved allapoole jäävad. Pilvede vahelt nägime kahe teise Kanaari saare tippu - paistsid La Gomera ja La Palma. Järsku märkasime, et täpselt päikese all paistab veel üks saar - see oli pisike El Hierro. Jäime mitmes kohas seisma, tegime lummavaid pilte ning nägime ära, kuidas päike järsku silmapiiri taha kadus - kusagil mujal algab nüüd uus päev. Kui päike enam silmi ei pimestanud, paistsid kõigi kolme saare tipud pilvede vahelt välja. Mäest alla sõites tuli vaid pidurdada, gaasi polnud vaia anda mitukümmend kilomeetrit. Järsku jõudsime nagu paksu udu sisse - sõitsime tegelikult pilvede sees, nähtavaus oli null. Just sellel ajal kulges tee eriti kitsalt, läbi ühest külast, kus majade vahel olid autolaiused ja püstloodis tänavad, Kaisa kartis, et auto teeb allasõites kukerpalli. Need inimesed siin elavad pilvede sees, uskumatu!

Päike loojumas, taamal El Hierro ja La Gomera

Ees pilved ja La Palma saar

Just loojunud päike; värvidemäng taevas

Alla jõudes käisime veel poest läbi, et midagi söögiks osta; kuna poes olid kõik tavalised kärud otsas, toppisin Anee beebidele mõeldud turvahälliga poekärusse, tal oli nalja palju - teda on alati need kärud huvitanud ja ta on tahtnud nendega sõita - siin oli nende kinnitusmehhanism veidi tugevam kui Eestis ja Anee ei kaalu veel 15 kilogi. Ostsime poest pizzat ja täiustasime seda ise oma valitud lisanditega. Hotelli jõudes pidime kõik asjad ära pakkima, kuna hommikul peame kell 6 hotellist lahkuma, et kella 8-ks lennukile jõuda. Ja ongi meie puhkus läbi.
Anee poes titeistmel

Mind pani selle reisi puhul üllatama, et teist korda samasse kohta tagasi tulles võib saada tugevama emotsiooni kui esimesel korral. Esimesel korral tundus see saar keskpärane - tõsi, sõitsime siis ringi vaid kolmel päeval, ülejäänud aja veetsime Playa del Las Americase turismipiirkonnas. Sel korral käisime aga avastamas saare vähemkäidavaid ja väga erilise loodusega paiku. Just selle saare väga mitmekesine ja eriline loodus tekitasid kõige tugevamaid emotsioone. Julgen öelda, et läheks sinna tagasi isegi kolmandal korral, ei saanud me ka sel korral kogu saart läbi käia, kuigi saar ise on suuruselt võrreldav Saaremaaga - siin lihtsalt kulgeb sadu kilomeetreid teid mägedes, mida ilma kogemata ette kujutada on raske.

Kommentaare ei ole: