12.11.11 Merepõhjast mäetippu

Müstilisel kuupäeval 11.11.11 stardime Gran Canariale. Reisiseltskond on suurenenud - meie peres on lisaks Aneele (5 a 10 kuud) nüüd ka 2-kuune Hugo, kes reisib loomulikult meiega kaasa. Sel korral on meiega reisil ka Renee ema. Algne plaan oli minna Kanaaridele jaanuarikuus, kuid leidsime väga hea hinnaga otselennu juba novembris ning mõttest teostuseni läks vähem kui nädal.

Pesitseme saare lõunaküljel, Bahia Felize piirkonnas. Veidi eemal põhikuurortidest Playa des Inglesist ja Maspalomasest. Kuna reisilisi on sel korral rohkem, oli meil vaja ka suuremat elamist. Renee leidis laheda korteri ühe hotelli viimasel korrusel. Meie korter asub tornis, just sellises nagu Jane Eyre'i raamatust elas Rochesteri luku taha pandud hull naine. Siin on kaks magamistuba koos vannitubadega, köök ja elutuba ning suur-suur terrass, millelt avaneb vaade nii ookeanile, mäele kui hotelli sisehoovi.
Vaade korteri rõdult
Vaade korteri rõdult sisehoovi

Esimesel hommikul läheb mul uni kõige varem ära. Piilun kardina vahelt välja - valge on, kuid päike veel ei paista, kell on alles seitse. Hugo magab magusalt, seega saab jooksma minna. Hotell asub mäekünkal ning meri on mitu tasapinda allpool. Otsin pääsu mere äärde; esmalt teen tahtmatult hotellile tiiru peale - tundub suletud ring olevat - mitte kusagilt ei pääse mäest alla. Pööran osta ringi ja jooksen tagasi, nüüd juba tähelepanelikumat ümbrust uuridest. Leiangi pargitud autode tagant väikese tee, mis viib mäest alla. Inimesi liigub nii varasel tunnil õues üksikuid ja kui, siis ka pigem sportijad. Õhk tundub olevat 20 kraadi kanti - väga hea temperatuur jooksmiseks. Tagasi jõudes lootsin, et teised on juba üles ärganud ja lasevad mind tuppa - võtit ma kaasa ju ei võtnud. Prõmmin ja lasen ukse taga kella umbes 15 minutit, enne, kui Renee mind sisse laseb. Ta nägi unes, et keegi kolgib ukse taga, samuti oli Renee emal mingi analoogne unenägu pooleli ja keegi ei ühendanud ära, et mina tegelikult uksest sisse saada tahan. Jõuan selle ajaga juba maha jahtuda ja mõte kuuma kehaga hotelli basseini hüpata kaob ära.

Pärast hommikusööki asume saart avastama autoga. Gran Canaria on praktiliselt ümmarguse kujuga saar ning saare rannikut mööda kulgeb saarele ringi peale tegev tee. Kuna saar on mägine, siis mõistagi ei tee Hiiumaast kolmandiku võrra suuremale alale tiiru peale mõne tunniga. Mägistes piirkondades lähevad kilomeetrid ikka väga teosammul; arvestades, milliseid serpentiine mööda teed mäkke ja taas mäest alla kulgevad. Teekonda lihtsustavaid ja lühendavaid tunneleid ning sildu on vaid saare lõunaküljel asuva suvituspiirkonna lähedal, edasi läheb käänuline kaljunukkidel tee, kus piirkiirust 90 km/h pole võimalik kuidagi saavutada. Esimese peatuse tegime sadamalinnakeses Puerto de Mogan - sinna soovitasid meil minna ka sõbrad, kes seda kohta aastaid tagasi külastanud olid. Oleme tegelikult ka ise varem Gran Canarial käinud, Anee oli siis 1 a 3 kuud vana ning meie ei tundnud veel reisides end väga kindlalt, mistõttu veetsime nädala 5-tärni hotelli rannas ja basseinides. Aastatega on julgust juurde tulnud ning nüüd tundub isegi 2-kuuse beebiga reisimine olevat võimalik.
Käänulised mägiteed

Puerto de Mogani kohta lugesin hotellist kaasahaaratud brožüürist, et see on nagu kohalik Veneetsia, samuti selgub, et sadamast saab minna allveelaevaga sõitma. Tundub põnev - midagi väga teistsugust! Linnakesse jõudes märkame majade vahel kanaleid ja hulganisti väikeseid sillakesi. Majad on nagu muinasjutust - esimesed korrused on nii madalad, et mööda tänavat jalutades võib akendest sisse vaadata. Kõikjal majade kohal ja küljes õitsevad lopsakad lilled. Väga armas koht. Jalutame sadama poole, kust otsime allveelaeva. Sadam on paksult täis uhkeid jahte - on need siin kohapeal rentimiseks või tulevad kuldses keskeas Euroopa rikkurid siia suvitama, jääb selgusetuks. Igal juhul kohtab siin jalutades enim just 50+ vanuses Saksamaa ja Madalmaade inimesi.

Puerto de Mogan


Sadamas on ka mitmeid restorane, kus pakutakse värsket kala otse ookeanist. Teeme kerge lõuna seal samas ja sööme grillitud kala. Hinna ja kvaliteedi suhe on veidi paigast ära - nii nagu turistidele orienteeritud kohtades ikka.


Kollane allveelaev sai ka üles leitud. Renee uurib reisi kellaaegu ja hinda; 29 €/inimene maksab. Mõtlesime, kas ikka läheme ja kui, siis kas täna. Renee kahtlustab, et äkki on mingi tüngavariant, äkki hulbime niisama kusagil veepiiril. Laeva saaks 20 minuti pärast - otsustame sõidu ikka ära teha. Hugo magab turvahällis - võtame ta siis niimoodi kaasa. Laev jõudiski kohe sadamasse ning inimeste väljudes vahetati laevas õhku. Allveelaeva sai sisse mööda järske redeleid. Sundõhuvahetusest sai aru ka siis, kui redelile ronides mu seelik järsku teistpidi seljas oli. Hea, et olin üks esimesi laeva minejad…

Allveelaev oli tõenäoliselt ehitatud lõbusõidu otstarbeks - selle sees olid mõlemas küljes pingiread ning iga pingikese ees väike ekraanike, kust nägi laeva kohal toimuvat. Laevasõit kestis 40 minutit ning sukeldusime ca 20 meetri sügavusele. Nägime hulganisti laevavrakke ja erinevaid kalu. Aneele tundusid ärauppunud laevad veidi hirmsana - tema jaoks täiesti uus teema ning küsimusi jagus sel teemal veel pikaks ajaks.

Allveelaevas
Laevavrakk mere põhjas

Merepõhjast väljununa suundusime hoopis kõrgete mägede suunas. Kui ümmargune saar ette võtta ja seda kellana kujutada, siis meie hotell asub kella viie juures ja meie olime praegu kella kaheksa juures. Tagasi pole kunagi põnev minna, seega mõtlesime siiski edasi sõita, kuigi "kellale" tiiru peale tegemiseks kuluks veel päris kaua aega. Päris kell oli kohe kolm saamas. Aega veel pimedani oli, seega läksime kellale täistiiru peale tegema - lootuses, et iga mõtteline tund ei võta aega pärisajas tundi. Kulus kolm tundi, kuni jõudsime pealinna Las Palmasesse (asub kella ühe peal). Teed olid ülimalt käänulised - olime vahepeal pealpool pilvi ning siis jälle all mere ääres. Paistis, et pealinnale lähenedes käis tee-ehitus - raiuti teed läbi mägede ja ehitati sildu, mis lühendab teekonda ikka oluliselt.
Tee-ehitus

Päris väitav oli see teekond, loodus oli pea muutumatu - ikka kivised mäed, käänulised teed ja ei midagi uut. Tenerifel oli saare põhjaküljes oluliselt lopsakam loodus, siin tundus see olevat igal poole sama kivine ja elutu - vaid mõned tutikesed kasvasid mäekülgedel. Anee õnneks tegi vahepeal uinaku ning ka Hugo otsustas pikalt magada. Las Palmasesse jõudes Hugo küll ärkas ja nõudis häälekalt, et ta turvahällist vabastataks. Käsime pealinnas poes süüa ostmas, et õhtul hotellis midagi ise valmistada.

Vaated Gran Canaria lääneküljel

Mõttelisest kella ühest (Las Palmasest) tagasi alguspunkti kella viie peale (Bahia Felize) kulus sõiduks kõigest pool tundi - nüüd juba mööda mitmerealist kiirteed. Oleme ka naabersaarele Tenerifele peaaegu ringi peale teinud ning geograafiliselt on need üsna sarnased saared - suvituspiirkonnad all lõunas, mägised ja kurvilised teed saare lääneküljes, ning pealinn saare kirdeosas, pealinnast suvituspiirkonda mõlemal saarel korralik kiirtee; isegi lennujaam on praktiliselt samas kohas - pealinna ja suvituspiirkonna vahel kiirtee ääres.

2 kommentaari:

tom ütles ...

Mägised ja kurvilised teed on ikka saarte lääneosas.

Aet ütles ...

Just-just :) Parandasin ära.