13.11.11 Isadepäev. Liivadüünides ja lõbustuspargis.

Hommikut alustan taas jooksuringiga; täna kellaajaliselt veidi hiljem. Päike on juba väljas, kuid õnneks ei kõrveta. Panin ettenägelikult ujumisriided selga, et pärast end kusagil vette kasta. Katsetan ookeanisse minekut, kuid vesi tundub liiga külm olevat. Rätikut pole ka kaasas ja pärast tilkuvana hotelli joostes oleks oht saada rinnapõletikku. Hüppan hoopis hotelli sisehoovi basseini - vesi on karge, kuid mõnusalt jahutav pärast hommikujooksu.

Hugo on ärganud, kui ma jooksmast tagasi jõuan, aga kui tal kõht tühi pole, on ta hommikuti tavapäraselt heas tujus. Pikutavad veel Reneega voodis. On isadepäev. Anee ajab end ka voodist välja ja otsib sahtlipõhjast üles kaardi, mille ta tegi Reneele isadepäevaks. Juba mitu hommikut küsis, mitu päeva veel aega on isadepäevani. Lõpuks ometi saab oma kingituse peidust välja võtta.

Isadepäev Gran Canarial

Kuna eile olime terve päeva liikvel, siis täna tahtsime veidi rahulikumalt aega veeta. Läheme mere äärde jalutama ja pildistama. Ühtlasi uurime ka ümberkaudsete hotellide territooriume - ümberringi on sama grupi hotellid ning nende kõigi territooriumil ja basseinides võime ka meie käia. Meie hotell on võrreldes kõrvalasuvate hotellidega väga vaikne ja rahulik. Lastega peresid on siin üksikuid. Ümberkaudsed hotellid aga on selgelt Skandinaaviale orienteeritud, kõige rohkem kohtab siin rootslasi. Fritidsresor müüb siia paketireise ning hotellid on paksult täis väikelastega Rootsi perekondi. Hotelli territooriumil on Bamse mänguväljak, rootsikeelne hommikuvõimlemine ning hotelli ukse eest algavad igapäevaselt rootsikeelse giidiga ekskursioonid.

Meie väike Snoopy

Järsku läheb ilm tuuliseks ning tundub, nagu mäe pealt vajuks alla tume vihmapilv. Kiirustame läbi rootslaste hotelli üles mäe poole, kus asub meie hotell. Täpselt sama äkki, kui tume pilv välja ilmus, jõudis see ka kusagile haihtuda. Välja ilmus lausa kõrvetav päike. Enne oli temperatuur väga mõnusalt soe, aga nüüd päike juba hammustas. Peatusime mänguväljakul ja sõime ühed jäätised.

Hiljem poest läbi käies avastan, et siin müüakse ka Häagen-Dazs jäätiseid - need on lihtsalt liiga maitsvad, et neid poodi jätta. Ja kui arvestada asjaolusid, et ma olen viimase kuu olnud meeletus magusavaeguses ja elanud Hugo allergiate tõttu vaid väga vähese toiduga, tunnen end praegu olevat kui toiduparadiisis. Ma ei oska seda kuidagi seletada ja ma ei tea, kas üldse teadus oskaks, aga (soojamaa)reisidel kaovad lastel allergiad, seda näitas ka kogemus Aneega. Mingi ime läbi ei tekita siin ükski minu söödud toiduaine Hugole täpikesi ega punetust.

Lõunal tegi Renee ema meile oma tavapärast riisitoitu - küll aga siit ostetud komponentidest. Kuigi toit näeb välja tavapärane, on maitse hoopis teine. Oliiviõli ja magusapoole tomatipasta annavad toidule täiesti uue maitse, mis esimesi ampse võttes tundub harjumatu, kuid on siiski päris hea. Süüa teha on siinses köögis lausa lust - ma pole kusagil hotellides näinud nii hea varustusega kööki - siin on hulganisti eri suuruses potte ja panne, sõelad, riiv ja noad, röster, elektriline tsitrusepress ning loomulikult lauanõud. Vitriinkapis on erinevate kohvide jaoks erineva suurusega tassid ning ka veinisõbrad leiavad igale veinile sobiliku klaasi. Ja kööki koristada aitab nõudepesumasin.

Lõunasöök

Pärast sööki tuli mul mõte minna kõrvalkülla Playa del Inglesi, kus peaksid asuma hiiglaslikud liivadüünid. Päike loojub umbes tunni pärast ning pildistamiseks peaks olema ideaalne valgus. Kohale jõudes avastab Renee, et fotika kaart on täis - kõvad pildistajad küll, kui vahepeal fotikat tühjaks ei tõmba. Väheke ruumi õnnestub siiski osade piltide kustutamisega juurde tekitada. Liivadüünid on uskumatult võimsad, umbes 3-5-kordse maja kõrgused - ja ulatuvad nii kaugele kui silm seletab. Renee kahtlustab, et keegi need siia kopatraktorigaga kokku lükkab. Aga see maa-ala on meeletult suur ning inimene ei tee sellist imet isegi parimate abivahenditega ära. Kui vaadata kaarti, siis düünid asuvad pisikesel neemel, kus tõenäoliselt siiski tugevad tuuled liivaga mängivad ning hiigelluiteid tekitavad.

Playa del Inglesi liivadüünides

Inimesi liigub nii düünide vahel kui düünide otsas. Teeme ka jala liivaseks - õhk on juba jahe, kuid liiv mõnusalt soe. Anee, kes algul vingus, et ei viitsi kusagile minna, on nüüd õnnest segane - jookseb ja tuuseldab "maailma suurimas liivakastis" ja kilkab rõõmust. Korraks nutab ka, kuna mäest alla tormates läheb liiv silma, aga kogub end peagi ja püherdab edasi liivas. Päike on kohe-kohe loojumas, kuid Aneed on raske düünidest ära meelitada. Lõpuks võtame kaasa 2-aastase kombel turtsuva Anee ja lubame talle, et tuleme siia teine päev kindlasti tagasi ja kellaajaliselt veidi varem, et saaks kauem liivaga mängida.

Anee tuuseldab düünides

Mõtlesime teha veel autoga väikese tiirukese Maspalomase kuurordis. Igasuguseid lõbustusasutusi, lärmi ja vilkuvad tulesid on siin igal sammul. Aneele jääb silma valgustatud vaateratas ning Renee lubab temaga seal tiiru teha. Selgub, et vaateratas asub lausa ühes lõbustuspargis ja Anee on taas erutatud seisundis. Vaaterattal õnnestub teha lausa 7 tiiru, kuna inimene, kes laseb sõitjaid ratta peale, opereerib ka kõrvalasuva atraktsiooniga ning tundub, et ta ei viitsi lihtsalt vahepeal vaateratta juurde tagasi joosta, vaid ootab kiikuva laevaga sõidu lõpuni. Aneel on vaateratta sõidust punkte veel järgi ning saab lisaks valida veel mõne atraktsiooni. Talle meeldivad laste ATV-d ja batuut, millel saab hüpata kummiköitega. Ka lõbustuspargist ära minnes on Aneel klimp kurgus - küll oleks tahtnud veel…

Päev ongi õhtus. Käime veel kõik vannist läbi, et imepeen liiv kehalt maha pesta. Isegi Hugo nägu on kuidagi liivaseks läinud. Kui lapsed juba magavad, on mul õndsushetk Häagen-Dazs pekaanipähklitega karamellijäätisega. Mmmmm….