esmaspäev, 21. november 2011

15.11.11 Sõit mäetippu

Päev algab tavapäraselt hommikujooksu ja ujumisega. Joostes haaran rannapromenaadilt kaasa rootsikeelse brožüüri Gran Canaria ekskursioonide kohta.
Anee on tõustes veel veidi nõrk, kuid mitte enam palavikus. Otsustame, et just täna teeme Reneega selle päeva, kus läheme kahekesi (tõsi, Hugo on ikka kaasas) saare keskel asuvasse mäetippu. Anee jaoks oleks see igav ja pikk sõit ning ka Renee emale ei meeldi kurvilistel teedel sõita. Nemad jäävad hotelli ja jalutavad selle ümbruses.

Autos loen rootslastele pakutavate reiside kohta. Igaks päevaks on midagi - saab minna nii pealinna Las Palmasesse, sadamalinna Puerto de Moganisse, mäkke, koopainimeste muuseumisse, tuhande palmi orgu ning isegi külla kohalikule mägedes elavale "ürgperekonnale". See viimane paketireis ajab küll naerma. Olen ma äkki liiga sarkastiline, aga ma kohe kuidagi ei suuda uskuda, et mägedes elab üks perekond, kes võõrustab igal esmaspäeval ja laupäeval bussitäit rootslasi. Lihtsalt on aru saadud, mida skandinaavlasele tuleb pakkuda - igaühe enda otsustada jääb siis, kas see on siis etendus või tegelik elu…

Teel mäkke teeme vaateplatvormidel tihti peatuseid pildistamiseks. Õhk läheb mäkke tõustes aina jahedamaks, aga vaated on lummavad. Kui peopesal paistab saare lõunaosa suvituspiirkond; jällegi meenuvad vaated Tenerifel mäkke tõusmisest ning need on ikka väga sarnased. Möödume mööda mäekülge Gran Canaria Grand Canyonist. Üles sõitmine on üks paras ukerdamine ning kiirus on madal. Tihti tuleb sõita esimese käiguga.
Taamal paistavad Playa del Ingles ja liivadüünid

Gran Canaria Grand Canyon

Veidi enne merepinnast 1 km kõrgusele jõudmist hakkab loodus muutuma - mäekülgi katavad pikkade okastega Kanaari männid. Ka seda sai nähtud Tenerifel. Oleme sõitnud veidi rohkem kui tunni ja jõudnud kõigest 1 km kõrgusele! Teada on, et viimane vaateplatvorm asub ligi 2 km peal. Renee on korra varem Gran Canarial mäetipus käinud - sel samal korral, mil me esimest korda siin saarel viibisime, kuid mina ei julgenud siis veel väikese Aneega kaasa sõita.

Umbes 1,5 km kõrgusel jõuame Tejeda asulasse, mis on Gran Canarial kõige kõrgemal mäestikus asuv haldusüksus. See on tõeliselt armas mäeküljel asuv külake - valged väikesed majakesed, puhtad tänavad ning maaliline vaade alla orgu ja üles kõrgemate mägede poole. Teeme väikese peatuse pildistamiseks - astun autost välja, päike paistab ja kuigi temperatuur on juba alla 20 kraadi, et tundu siin külm, sest tuult pole ja päikesekiired soojendavad. Samas on õhk sõnulseletamatult värske, tõeline kõrgmäestiku hapnik. Külakeses on mitmeid kohvikuid, kus saab õues istuda ja vaadet nautida. Oleks tahtnud siin veidi pikemat peatust teha, kuid Hugo magas ning seega tasus seda aega kasutada sõitmiseks. Läksime, õigemini sõitsime, edasi.





Tejeda asula ca 1500 m kõrgusel merepinnast

Teel tulid vastu mitmed jalgratturid, samuti kohtas jalgrattureid ka mäkke rühkimas. Need järsud tõusud on autoga sõitmiseks jõupingutust nõudvad, aga pedaalidel mäkke vändata - need peavad ikka kõvad mehed olema (ühte naist nägime ka!). Nägime ka Jeesust, kes istus tee ääres kivipingil. Autoaknast ja hoo pealt jäi küll pilt veidi udune, kuid näha on, et ikka Jeesus ise :) Tegelikult arvasin ma, et see mees tuli siia saarele juba 30 aasta eest, olles kunagi edukas valgekrae, kellel sai sellisest elust villand ning nii ta siin nüüd istub keset mägesid ning mõtleb elu üle järele; tunneb rõõmul lihtsatest asjadest.
Jeesus tee ääres
Pilvede sees; nagu udu

Jõuame kohta, mis on bussireisijate lõpp-peatus. Parajasti on üks sakslaste buss teinud peatuse ning turistid uudistavad kohalikku kaltsukaubandust. Meie lähme aga edasi, sest sõita saab veel kõrgemale.
Turistid šoppamas

Vaade ca 1700 m kõrgusel

Kui esimene kilomeeter merepinnast oli maastik pea muutumatult kivine ja elutu, siis kõrgemal muutub loodus pea igal sajal meetril. Järsku, ja tõesti täiesti järsku jõuame ehtsasse kuldsesse sügisesse. Pikk sügisrüüs allee meenutab mulle täielikult Toilas pargi Karuväravate juurde viivat alleed.

Kuldne sügis mäetipus

Kuldsest sügisest jõuame udusesse ja niiskesse sügisesse - oleme jõudnud pilvepiirile ning sõidame läbi pilvede, mis tekitavad tunnet, nagu sõidaks udu sees. Jõudnuna taas pilvede seest välja, paistab taevas päike. Peagi oleme jõudnud mäetippu - Pico de Las Nieves - mis asub 1941 m kõrgusel merepinnast ja geograafiliselt saare keskosas. Kauguses paistab naabersaar Tenerife. Termomeeter näitab 15 kraadi, kuid päikese käes pole külm, piisab vaid õhukesest kampsikust. Mäetipp ongi vaid parkimisplats, mille nurgas on üks autolavka, kus müüakse Aloe Vera tooteid. Kummaline kaubavalik mäkke jõudnutele. Ok, aloe kasvab Kanaaridel mäestikus. Renee oleks tahtnud küll jäätist osta, kuid seda seal ei müüdud.
Pico de Las Nieves - kõrgeim punkt Cran Canarial


Gran Canaria kõrgeimas punktis, kuhu viib tee - 1941 m merepinnast


Pealpool pilvi

Autolavka mäetipus, kus müüakse kõigi hädade vastu aitavaid Aloe Vera tooteid


Taamal paistab Tenerife

Et jõuda ligi 2 km kõrgusele, tuli mööda mägiteid sõita ca 60 km. Täiesti uskumatu! Ajaliselt võttis see ca 2,5 h, sees väikesed peatused pildistamiseks. Alla lähme teist teed kaudu, kuna mööda tuldud teed pole kunagi enam põnev sõita. Kõige külmem temperatuur, mida autos termomeeter näitab on 11 kraadi, see on pilvede sees. Ja nagu laskudes hakkavad kiirused tõusma, hakkab ka temperatuur tõusma - algul lausa kraad minutis. Mäest alal jõuame kõigest poole tunniga.
Laskumine Las Palmase poole
Kell 16.11 on väljas 11 kraadi
Kell 16.30 on väljas 23 kraadi

Alla jõudes helistan Renee emale ja uurin, kuidas Anee tervis on. Anee on täiesti energiline ja terve ning nad külastavad mänguväljakuid ja uurivad kohalikku kaubandust. Kuna neil on lõbus, otsustame Reneega veel mitte tagasi minna, vaid käia ka pealinnas Las Palmases, kuna laskusime mäest alla pealinna lähedale. Hugo on maganud üle kolme tunni ning teeb näljakisa alles pealinna jõudes.

Mina tahtsin Las Palmase vanalinna üles otsida ning sinna jalutama minna. GPS näitab keskuse asukohaks millegipärast kohalike rikkurite villade rajooni, vanalinn kusagilt silma ei hakka. Tiirutame mööda Las Palmase kiirteid linna ühte ja teistpidi läbi, kuid tulemuseta. Minule tundub, et ma siiski saan aru, kus vanalinn on, kuna mööda kiirteed kihutades paistavad kõrvaltänavatelt vanad majad. Renee ei usu. Pealegi tiksusime juba koos kohalikega tööpäevalõpu ummikutes; Reneel viskab üle… Juba hakkab pimedaks kiskuma ning sõidame hoopis tagasi hotelli poole. Pealinn jäi täna avastamata, aga jõuab veel.

Kommentaare ei ole: