Oleme 2-tunnise ajavahega juba nii kohanenud, et ei ärka enam liiga vara. Mulle on tegelikult ajavööndite suhtes meeldinud reisida just sinnapoole, kus aeg on meie omast vähem, kuna isegi suurte unekottidena ärkame siis ebaloomulikult vara ja päev on pikem tegutsemiseks. Enne jooksmist olen Hugoga tema esimese ärkvelolekuaja koos üleval, see kestab umbes tunnikese ja siis teeb ta taas väikese uinaku. Päike juba sirab ning rannapromenaad on rahvast täis, aga keset talve suvises kliimas on joosta sellegipoolest mõnus.
Hommikusöök
Renee teeb ärgates värsketest apelsinidest mahla ning hommikulauas mõnuleme pikalt. Plaanime minna krokodilliparki, mille soovitusi mitmest kohast lugesin. Kaarti vaadates peaks sõit aega võtma umbes paarkümmend minutit. Täpset asukohta meil teada pole, kuid on kohanimi - Agüime. Oletasime, et viidad näitavad. Aga asulasse kohale jõudes ja ringi tiirutades ei silmanud ühtegi viita, mis juhataks krokodillide juurde. Uurin veel ühte väljaprinditud lehte, kus on kirjas infot krokodillipargi kohta. Leian ka lakoonilised kohalesõitmise juhised. Tundub, et mööda kiirteed tuleb veidi tagasi sõita, kuna nö maamärgiks on suur ostukeskus. Ka ostukeskuse juurest sisenedes ei suuda me ühtegi viita silmata. Küsin bussieatuses istuvate kohalike käest, kes loomulikult räägivad vaid hispaania keelt. Ütlevad, et siin läheduses pole krokodille, näitavad teises suunas ja seletavad, et 40 minutit tuleb sõita. Kahtlane. Sõidame veidi edasi ning näen ühte mootorrattaga politseinikku. Küsin tema käest. Tema teab täpselt ja pursib ka inglise keelt. Ütleb, et mööda peatänavat sõita otse edasi ja neljandalt ringteelt keerata maha, sealt hakkavad viidad väitama. Agüimes on ehtne kohalike asula, siin pole ühtegi hotelli ega liigu ka turiste. Armsad värvilised majakesed ning palju restorane ja poekesi. Sõidame mööda peatänavat mitmeid kilomeetreid edasi, kuid ühtegi ringteed ei tule vastu. Kahtlustame, kas saime ikka õiged juhised. Lõpuks ometi tuleb vastu esimene ringtee ja siis peagi ka järgmised. Ja näitabki väike silt krokodillide juurde.
Agüimes
Kohale jõudes tundub krokodillipark olevat üsna väike, parklas on vaid kolm autot ja ei ühtegi suurt bussi. Ühest küljest on tore, et on vähe rahvast, kuid teisest küljest tekitab see kahtlusi, kas see ikka on väärt koht. Park asub keset mägesid, ümberringi pole midagi peale kiviste kaljude. Ei midagi sellise suure ja uhke loomaaia sarnast nagu naabersaare Loro Parque. Sissepääs on 10 €, lähme vaatame siis krokodillid üle.
Esimesed krokodillid on kohe sissepääsu juures, loomulikult ikka puuris, üks sikutab kanakoiba, mis talle puuri visatud on. Lugesin enne, et krokodillipargis saab näha ka ahve, sebra ja troopilisi linde. Peatume ühe papagoi juures pikemalt. Ta ise põhimõtteliselt kutsub meid enda juurde, kuna häälitseb, kui me talle läheneme. Renee teeb sama häält vastu, mida papagoi tegi. Papagoi kordab. Renee proovib, kas ta suudab veel teisi häälitsusi ka järgi teha. Uskumatu, aga ta tõesti kordabki häälitsusi või viisijuppi. Ja väga erinevaid häälikuid suudab järgi teha.
Peesitavatest ja elutuna näivatest krokodillidest möödume üsna kiiresti - neid on päris mitmes puuris, kuid kogenematule silmale näivad need kõik ühesugused. Inimesi huvitavad ikka rohkem loomad, kes liiguvad, nalja teevad või lausa nendega suhtlevad. Möödume ühest puurist, kus hauguvad koerad. Puuril on võrk ees ning neid me ei näe. Renee arvab, et need koerad on siin krokodillide söödaks. Kahtlane koht igal juhul tundub. Edasi tulevad puurid, kus on tibud ja jänesed - nii paranoilised kui me olme, kahtlustame, et neidki kasvatatakse siin krokodillide söödaks. Kanakoib, millega nägime krokodilli mängivat, oli vaid pete, et kellelgi ei tekiks küsimusi, mida krokodillid siin söövad. Sebra me loomaaiast ei leiagi - ei tea, kas on juba ära söödud…
Naljakad sead
Leiame hoopis mitmed erinevad ahvid. Väikesed pärdikud on naljakad, aga enim tähelepanu tõmbavad šimpansid. Üks suur ahv teeb parajast banaanikoorest tööriista, et selle kui käepikendusega puuri tagant mahakukkunud pähkleid urgitseda. Tööriist toimib - nii mõnedki pähklid õnnestub kätte saada. Märgates, et me peatume puuri ees, sirutab ahv käe ja justkui ootab, et me talle midagi annaks. Oleks vaid banaani. Ahv palub ja palub edasi, täitsa piinlik on seista ja vahtida talle otsa, kui midagi pakkuda pole. Suure nurumise peale urgitseb Renee ema lõpuks kotist ühe baranka. Ahv sööb ja on tänulik. Selle peale jooksevad puurist välja ka teised liigikaaslased. Renee üritab ka neile barankat anda, kuid "kaupleja" võtab need ikka endale. Teised ahvid panevad pea sööja õlale ning nende silmist paistab siiras heameel, et pealik midagi head on saanud. Ei mingit võitlemist saagi pärast - hierarhia on selgelt paigas ning alamatel jääb vaid üle rõõmustada ühes pealikuga.
Ahv kasutab banaanikoort tööriistana
Ahv palub midagi süüa
Pealik sööb, teised rõõmustavad kaasa
Kui loomaaiast tagasi jõudsime, tahtis Anee seniks, kuni söök valmis saab, minna hotelli basseini ujuma. Renee läks temaga kaasa, kuid basseini ääres otsustas Anee, et tema siiski ei lähe vette kuna vesi on liiga külm ja ka tõusnud tuul on õhu külmaks muutnud. Söögilauas sõi Anee vaid paar ampsu ja ütles, et tunneb end pahasti ja tahab magada. Tundemärgid näitasid, et hakkab haigeks jääma. Aga on see külmetus või mõne loomapuuri küljest saadud tõbi (ta topib pidevalt oma musti käsi suhu), ei teadnud veel.
Anee läheb ujuma...
...ei lähe ka, liiga külm on
Ärgates tundis Anee end ikka kehvasti ja nõrgana. Oli tekkinud väike palavik. Läksime Reneega poodi talle mett ja teed otsima. Leidsin kohaliku palmimee - oli selline mustjat värvi ja hästi vedel. Kui hotellis purgi avasime, tundus see olevat maltoosa lõhnaga ja ka maitses nagu maltoosa. Ei kõlvanud see Aneele meeks. Läksime uuele ringile meile tuttavamat mett otsima. Õnneks leidsime ühe ning meegurmaan tunnistas selle sobivaks - pidi maitsema kui võilillemesi. Kui kodus olles julgen haiguse puhul loota meele, pärnaõieteele ja ohtrale C-vitamiinile, siis siin oli vaja kiiremini terveks saada. Aneele läks sisse ka üks Paracetamol. Rohi aga tegi Anee päris pööraseks - ta oli üles krutitud kui elektrijänes, itsitas iga asja peale ja joonistas väga kummalisi loomi.
Haige Anee
Õhtul jõuame Reneega veel veidi internetis istuda, mille ta suutis jälle kuidagi oma sarvilise seadmega välja võluda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar