16.11.11. Basseini ääres ja liivadüünides

Juba viies päev hommikusel jooksuringil. Jooksen mööda promenaadi kuni selle lõpuni. Promenaadi lõpus, mere kaldal, elab väikeses pilpaonnis üks mees. Tal on "hoovi peal" igasuguseid huvitavad kalapüügivahendeid - võrkudest kuni mingite püünisteni välja. Olen teda iga päev näinud kalasaagi kallal askeldamas. Täna roogib ta kala ja lehvitab mulle. Oleks mul raha kaasas olnud, oleks talt hea meelega midagi ostnud.

Täna otsustasime kõik koos minna basseini äärde. Oleme juba viies päev reisil, aga igapäevaselt ujumas käin ainult mina. Anee on haigusest jagu saanud ning tahab ka vette minna. Suundume naaberhotelli basseinide äärde rootslaste sekka, kuna seal on lastebassein, kus on liumäed ja muud põnevat. Ilm on mõnusalt soe, kuid tuuline. Mina niisama vette ei kipu; vaid pärast jooksmist suudan ma külma vette hüpata. Anee veidi sulistab, kuid käib end tihti päikese käes soojendamas. Renee istub endale omaselt puu all varjus ja igaks juhuks riideid seljast ei võta - päike on tema peale enamasti kuri…

Paar tunnikest basseinide ääres oli piisav. Plaanisime täna taas minna düünidesse ning seal veidi matkata. Düünid on meist 10-minutilise autosõidu kaugusel. Pakin Hugo Patapumi kõhukotti, kuna arvan, et seal püsib ta mul kindlamini ning ühtlasi saan siis käed vabaks, kuna Patapum toetab nii keha kui pead. Düünide juurde jõudes paistab, et tugev tuul keerutab täna liiva üles ning düünide tipus tuiskab. Kui eelmisel korral düünides käisime, olid düünid paksult inimeste jalajälgi täis, täna aga oli tuul ja liivatorm kogu pinnalaotuse üle käinud ning muutnud selle laineliseks nagu merepõhja. Paistsid vaid viimati liikunud inimeste jäljed.

Kahtlesime, kas julgeme täna üldse Hugoga minna düünidesse, kuna liiv võib talle silma minna. Hugo nõudis süüa. Istusin tänava ääres, toitsin Hugot ja jälgisin düünides toimuvat. Anee jooksis koos Renee emaga juba liivas. Tundus, et see oli vaid pinnatuisk ning tuul liiva silmade kõrgusele ei keerutanud. Toppisin Hugo tagasi Patapumi ning katsin ta pea veel õhukese rätikuga, et tema näkku kindlasti liiva ei satuks.

Renee ja Anee tormasid ja hüppasid düünides ikka mõnuga. Minul oli Hugo kõhul, seega kusagilt alla hüpata ma ei saanud, lihtsalt matkasin mööda liivamägesid üles ja alla. Jalad võtab mõnusalt läbi see pehmes liivas sumpamine. Oma olemuselt on liivadüünid hästi sarnased lumega - sama tunne on, nagu paksus lumes sumbates (seda on viimasel kahel talvel ikka mõnuga tehtud), samuti tormab ja keerutab tuulega lumi samamoodi. Ainult mõnusalt soe on liivas.

Playa del Inglesi liivadüünides

Ära minnes vingub Anee, et ikka sai düünides liiga vähe oldud, oleks tahtnud kauem. Lähme siiski hotelli tagasi, kuna kõhud on juba tühjad. Kuigi liiv oli kuiv ja tundus, et keha külge ei jäänud, oli seda lõpuks ikka kõikjal - nii juustes, kottides kui riietes. Pärast vanniskäimist katab vannipõhja liivakord.

Õhtupoolik düünides

Täna õhtul teen süüa mina. Valmib lõhe, paprika ja porruga pastaroog. Jätkuvalt saan toitu nautida täiel rinnal, ka kõige tugevamad allergeenid ei tekita siin Hugole täpikesi.