Varakult magama minek ja pikk uni tekitas hommikul eriti puhanud tunde. Lükkan kardina eest ja vaatan ehmatusega, et maa märg ja taevas pilvine. Lähemal uurimisel selgub, et kivisillutis on märg siiski kastmissüsteemi pritsimisest mitte vihmast, kuid päikest sellegipoolest näha pole.
Kuna eile sai piisavalt ringi rännatud, plaanisime tänase päeva oma "lossis" veeta. Aga kuna ilm oli selgelt liiga jahe ja tuuline rannas olemiseks või ujumiseks, tegime uue plaani - taas veidi autoga sõitmas käia. Hommikupoole veetsime siiski mänguväljakul ja miniloomaias. Hugo õppis ise liumäest alla laskma - laseb ka kõrgetest liumägedest ilma mingi hirmuta ja oskab end istukil hoida (Anee pelgab vahel siiani selliseid liumägesid).
Kellel igav, kellel huvitav...
Läksin jooksma. Täna suundusin hotelli territooriumilt välja tänava peale. Ühele poole joostes, nagu ka üleeile avastasin, oli tsivilisatsiooni täielik lõpp - kuivetunud pinnasel laiusid lihtsalt prügiväljad; mõned kohalikud tuhnisid prügihunnikutes. Kartsin veidi, kuna mu suvine trenniriietus paljastab õlgu ning kohalike jaoks on see naise jaoks äärmiselt ebasobiv riietus, aga lootsin, et mööda peatänavat (mille ääres on mitmeid hotelle) joostes siiski liiga ekstreemsetesse oludesse ei satu. Mitmes kohas meestekambad vilistasid, kuid ma ei pööranud pilku ja jooksin edasi. Avastasin, et tagasi saab ka ranna kaudu ja turvalisuse mõttes valisingi ranna tagasiteeks. Kohale jõudes hüppasin meie maja taga asuvasse basseini. Meie "kodu" asub kolmekordses väikeses majakeses, milliseid on selle hotelli juures kümneid. Peamaja on suur ja kõrge, aga meie tahtsime elamist just väikesesse majja, kust on vankriga igale poole lihtsam liigelda (ja õnneks saime ka toa esimesele korrusele).
Manavgati linn
Mošee väljast
Mošee seest
Hugo hakkas väsima ning tegime enne teele asumist veel kiire lõunasöögi. Suundusime seiklema Manavgati jõe kallastele ning kaema rohelist kanjonit. Tee kulges läbi mõõduka suurusega üdini turistivaba Manavgati linna (linn nime saanud jõe järgi). Olin juba mitu päeva mõelnud, et tahaks ühte mošeesse sisse vaadata ja kuna üks pühakoda otse tee äärde jäi, tõmbasin endale salli pähe, jätsin kingad ukse taha ja piilusin sisse. Mošeed on ümarate kuplitega ehitised, mille kõrval pikad ja peenikesed minaretid (väiksemate mošseede juures vaid 1 minarett). Interjööris meenutab mošee kupleid kattev ornamentika veidi õigeusu kirikuid, kuid mošees puudub altar ning ka igasugune muu sisustus. On vaid maad katavad pehmed vaibad, kus peal inimesed palvetada saavad. Kui mina mošees käisin, oli seal vaid üks inimene.
Mööda kurvilisi mägiteid jõudsime välja suure tammini, mis hüdroelektrijaama jaoks vett paisutas. Tammi tekitatud jõe laiend mõjus maalilise rohelise veega järvena, kus peal sõidavad turiste vedavad laevakesed ning mille kaldal näitavad viidad restorane. Turismibusse liikus õige mitmeid.
Vaated Manavgati jõele
Tamm Manavgati jõel
Kohalike elu Manavgati jõe kallastel
Tuldud teed mööda tagasi ei läinud, kuna ühele kõrvalteele suundudes teadis GPS juba ka sealtkaudu koduteed. Õige tee sai valitud tagasisõiduks, kuna selle tee äärde jääv elu ja loodus pakkus väga palju imestust ja silmailu. Manavgati jõe kaldad ulatuvad kõrgetesse mägedesse ning orus voolav rohelise veega jõgi ja erinevad tasapinnad pakuvad imeilusaid vaateid. Loodus oli kevadiselt roheline ning mäenõlvade tasandikud meenutasid väga kevadisi alpiaasasid. Samas mäed, mis taamal kõrgusid, paistsid elutud kivikaljud - huvitavad loodusvormid koos. Neil aasadel karjatasid inimesed lambaid ja kitsi - iga karja valvamas kepiga karjane - elu nagu muiste. Mägedes elavate inimeste elupaigad olid alates algelistest pilpaonnidest kuni kivimajadeni välja, kuid enamasti paistsid elutingimused rasked. Kui keegi räägib Eesti ühiskonna klassivahedest ning rikaste ja vaeste kolossaalselt erinevatest sissetulekutest, siis tasuks veidi maailmas ringi käia, mille järel tundub elu Eestis väga põhjamaisele heaoluriigile omane.
Karjane valvab loomi
Lambakari mägedes
Vaated mägedes
"Miks keegi kassi prügikasti viskas," küsis Anee, kui tee ääres sellist vaatepilti nägi.
Tänane automatk kestis 2,5 h. Renee tõi meid hotelli tagasi, aga läks ise veel ringi sõitma. Koos pilves taevaga saabus kohale ka vihm ja äike. Istusime hotellitoas ning olude sunnil sain lõpuks reisipäevikut kirjutama hakata. Lapsed tegelesid tubaste mängudega.
Õhtusöögi ajaks oli äike lõppenud, kuid kergelt tibutas veel vihma. Olen fotoaparaati alati õhtusöögil kaasas tassinud, kuid ühtegi pilti pole olnud mahti teha. Lapsed sõid hea isuga kala ning täna leidsin Hugole kartuliputru, mida ta terve kausitäie sisse kühveldas. Magustoiduks üllatasin Hugot vaniljejäätisega - ülima rahuloluga nokkis kausist väikeseid ampse ja nõudis otsa lõppedes juurde. Anee eelistas täna kooki süüa.
Õhtul käisid lapsed vannis. Renee ehitas aga internetti - kodust kaasavõetud sarvilisest masinast üksi ei piisanud - nii tuli hakata MacGyver 'iks - tuua poest pikendusjuhe ja rull kahepoolset teipi, võtta abiks pesukuivatusrest ning internet nagu niuhti toas olemas. Ainult tänu internetile neid reisijutte jagada saab.
Internet käepärastest vahenditest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar