laupäev, 20. aprill 2013

Üks tavaline päev hotellis (17.04.13)

Tänase päeva veetsime hotelli territooriumil. Pärast hommikusööki läksin mina lastega randa, Renee aga eelistas varjus interneti levialas istuda ning tegeles auto ostmisega. Olen üritanud rannas olles ka veidi lugeda, kuid kahe lapsega on kogu aeg tegemist ja rääkimist, nii olen ma terve reisi aja lugenud ühte National Geographicu artiklit, mida ma siiani veel läbi pole saanud.


Hommikul rannas



 Lõunasöögi ajal saime kõik restoranis kokku. Mina veel süüa ei tahtnud, kuna plaanisin jooksma ja ujuma minna. Lõunasöögil on restoranis vaid üksikuid inimesi, kuid hommiku- ja õhtusöögi ajal on mitmesajakohaline restoran puupüsti täis ja äärmiselt kärarikas. Tõenäoliselt käivad suured grupid päeval ekskursioonidel ning hotellis ei viibi. Bussid vuravad pidevalt edasi ja tagasi, toovad gruppide viisi siia sakslasi ja rootslasi, enamasti pensionäre. Lastega peresid on meie hotellis ka, aga suhteliselt vähe. Hotelli ees autoparklas on terve aja olnud vaid ca viis autot ning koht meie autole peaukse ees alati kindlustatud. Selle hotelli sihtgrupp eelistab selgelt bussiekskursioone või niisama rannas peesitamist. 
Anee lõunasöögil

Hugo lõunasöögil



Magusavalik

 Baklava - tüüpilised Türgi filotainast ülimagusad küpsetised


Maitseained, mida saab ise toitudele lisada


Salativalik



Anee maiustusteletis


Hotelli väliköögis valmistatakse gözleme'd - Türgi lameleiba. See oli aineku koht hotellis, kus moselmi naisi näha oli (köögis ja pesumajas töötasid küll) - muidu olid igal pool teenindajad mehed.

 Mina läksin jooksma, Renee aga lastega jalutama, kuni Hugo vankris uinus. Hugo uneajal avastasime enda jaoks veeliumäed. Meie Reneega sõitsime alla, kuid Anee algul ikka endale omaselt kartis. Läks ühe korra Reneega isegi üles, aga jäi juurdlema ja tuli sama teed pidi alla tagasi. Lõpuks siiski soostus minuga kõige aeglasemasse torusse tulema. Kuna ma teadsin, et kui ta vaatama ja mõtlema jääb, ei julge ta enam sõita, siis istusin kohe temaga torusse maha ja lükkasin hoo sisse. Sõit meeldis Aneele väga ning torus käisime me veel mitmed korrad.
Anee suures basseinis ujumas

Renee valmistub alla sõitma






 Hiljem olin lastega lastebasseini ääres, kus ka lapsed sulistada said. Käisime veel mänguväljakul ning läksimegi tuppa tagasi end õhtusöögiks valmis sättima. Kui päev otsa logeled, tundub päev oluliselt lühem ja kiiremini mööduv. Samas kui käid uutes kohtades ringi, matkad või kasvõi sõidad autoga mööda tundmatuid kohti, tundub päev nii pikk ja emotsiooniderohke. Just sellepärast me eelistamegi reeglina aktiivset puhkust.



Hugo noolib jälle jäätist

Õhtul, kui lapsed magasid, klõpsisime telekas Türgi kanaleid. Nägime mitut praktilisi oskusi nagu inglise keelt või arvuti baastõdesid samm-sammult õpetavaid saateid; tundusid päris naljakad (kunagi olid ka Eesti kanalitel mõned keeleõppe saated). Hilisõhtul jäime vaatama kummalist saadet staaride vettehüpetest. Nagu meie "Tantsud tähtedega" või "Tähed jääl", aga midagi nii spetsiifilist nagu tornist vettehüpped. Julgemad tegid hüppeid juba 7,5-meetrisest tornist. Vettehüppetorniga bassein oli kohandatud stuudioks, konservatiivsena tundunud islamimaailm, kus naise ihu ei paljastata, näitas nappides bikiinides naise keha kodades rohkem kui oleks sünnis. Katsu sa seda islamimaailma mõista - kus need piirid siis on…

Kommentaare ei ole: