Sel korral läksime sellisele reisile, mis pole üldse meile omane - ostsime Eesti reisikorraldajalt nädalase kõik hinnas reisi ühte Türgi lõunaranniku 5-tärni hotelli. "Igav ja mugav," kommenteeris õde meie valikut. Ega ma ise sellelt reisilt ka suurt oodata osanud - lihtsalt mõnus oleks aprilli keskel veidi sooja ilma ja veemõnusid nautida ja seda eriti lastel.
Eks see Türgi praegusel ajal kõige lähem soe koht ka ole - vaid 3,5 h otselendu ja maandudki Vahemere kaldal. Lastega eriti mugav ja lihtne reis. Plaanisime võtta Türgis viibimise ajaks ka rendiauto, kuid terve nädal oleks olnud üsna mõttetu autot hoida, kui juba selline all inclusive 5-tärni maailm puhkuseks valitud. Antalya lennujaama jõudes arvas Renee siiski, et ei soovi minna ühes lennukitäie kaasmaalastega transfeeribussiga mööda hotelle kolama, kuna meie hotell on Antalyast 83 km kaugusel ning sõit sinna kestab üsna kaua. Võtsime siiski lennujaamast nädalaks rendiauto ning läksime hotelli omal käel. Jõudsime hotelli kella 10 ajal õhtul; kõhud olid kõigil tühjad. Õhtusöök oli ametlikult lõppenud, kuid küsimise peale toodi meile siiski kõigile väike valik buffet-laua paladest.
Ilmakontrast esimesel hommikul - lume asemel rannaliival
Järgmisel hommikul ärkas Hugo juba enne kella kaheksat, kuid et teisi mitte üles ajada, läksime temaga juba hommikusöögile. Valik hommiksöögil oli äärmiselt rikkalik, kuid üllataval kombel ei leidnud ma sellest külluslikust toiduvalikust ühtegi putru. Küsisin, kas polegi putru, kuid ingliskeelsest sõnast aru ei saadud; seletasin siis, et hommikusööki lapsele, nt riisi piimaga vms - kulus ca 15 minutit ja eritellimusel puder toodi meile lauda. Pärast hommikusööki läksime Hugoga hotelli territooriumi uurima - avastasime väikese loomaaia, kus olid valged küülikud, kalkunid, pardid, kuked, kanad ja tibud. Basseine on igas suuruses ja sügavuses, eraldi bassein lastele, veetorud. Hotelli territoorium on üüratult suur, hinnanguliselt ca 15 hektarit, kus asub kümneid maju, mille ümber piinlikult korrashoitud haljastus - lillepeenardes ei leidu ühtegi üleliigset umbrohtu, muru niidetud (ja siin ka kastetud) ning kõik põõsad ja puud värskelt pügatud. Sellise heakorra tagamise tarvis on tööl kümneid ja kümneid inimesi, kes toimetavad lakkamatult. 5-tärni hotell on nagu tänapäeva loss, kus selle elanikud saavad muretut elu nautida, kuid et seda valitutel võimaldada, on "kaadri taga" hiiglaslik tööjõud.
Hotelli peamaja (Asteria Elita Resort)
Peamaja seinal taimedest kaunistused
Peamaja teisest külest
Meie maja tänava poolt ("tänav" on hotelli territooriumi sisene)
Meie maja hoovi poolt
Meie maja tagahoovis väike privaatbassein, kus alati vaid üksikud inimesed.
Läksime randa, et Hugo saaks liivaga mängida. Ilm oli päikeseline, kuid kuna oli alles varajane hommik, nõudis õhukest kampsunit peale. Kui kõik üle vaadatud, läksime lõpuks Reneed ja Aneed üles ajama ning siis taas koos nendega hommikusöögile kaasa. Mul on Hugo jaoks kamajahu kaasas, nii saab kama talle enne lõunaund ka siin jogurtiga teha.
Miniloomaaed hotelli territooriumil
Spordi-mänguväljakul
Jalutasime nüüd kõik koos randa, kus oli vaatamata soojale ilmale vaid üksikuid inimesi. Hommiksöögi ajal oli hiiglaslik söögisaal inimesi täis, kuid päeva peale hajuvad inimesed nii suurel territooriumil ära. Lapsed nautisid liivaga mängimist, meie Reneega võime neid mõnda aega vaadata ja imetleda, kuid lõpuks hakkab ikka igav ja tahaks midagi vaheldusrikkamat teha. Mina läksin alustuseks jooksma. Kuigi rannaliiv tundus väga pehme, läksin siiski proovima mööda rannaäärt joosta. Pinnas oli siiski nii vajuv, et kaua joosta ei kannatanud - see pehme liiva sees jooks mõjus pigem jõutrennina. Kohe meie hotelli territooriumist väljaspool laius tühermaa, kuhu kohalikud olid mõned onnid elamiseks püstitanud - rohkemaks neid kilest ja puupilbastest ehitisi nimetada ei saaks. Mäletan selliseid kontraste 5-tärni hotelli kõrval ka kunagiselt Egiptuse-reisilt.
Lastebasseinis
Hugo tegeleb segamatult kastmisega
Pärast lõunasööki läks Renee autoga lähiümbrust avastama. Mina pesitsesin lastega lastebasseini ääres, kus nad nautisid sulistamist. Hugo tassis üle poole tunni ämbriga basseinist vett välja ja kastis lilli. Sai lõpuks seda piiramatult teha - kodus tahab ta kogu aeg tomatitaimi kasta, aga ma ei saa lasta tal neid üle ujutada. Kõik on justkui ideaalne, aga ma siiski tunnen, et selline piiratud "lossielu" ei istu mulle, olgu see nii uhke kui tahes. Aga õnneks annab auto olemasolu vabaduse käia ja näha elu ka väljaspool hotelli.
Renee tuli autoreisilt tagasi vaimustunult - ehedat külaelu ja imelist loodust on siin vaadata küll. Seega plaanisime homme kõik koos sõitu minna.
Õhtusöögile minek
Õhtusöök üllatas valikuga. Kui eilne buffet-mix, mis meile lauda toodi, ei maitsenud kellelegi, siis täna said kõik valida midagi meelepärast. Salativalik on väga rikkalik nii hommiku-, lõuna-, kui õhtusöögil. Saab võtta nii valmis salateid kui ka kõik komponendid ise taldrikule kokku laduda; oliiviõli, granaatõunasiirupit või ka valmis kastmeid peale niristada. Mulle see salatimaailm meeldib väga! Juustuvalik on kohalik, mille seas leidub feta-laadseid juuste, kuiva kitsepiimajuustu ja ka lehmapiimajuuste. Meeldis väga, et saab tervena grillitud kala. Magusast on valdavas enamuses Türgi maiustused nagu Baklava oma erinevates vormides - filotainast ülimagusad enamasti pähklitega küpsetised.
Hotelli sissesõit. Vaade tänava poole.
Pärast õhtusööki läksime hotelli territooriumilt välja tänavale jalutama. Tänava ääred olid täis väikeseid poekesi liba-Hilfigeri ja liba-HelloKitty kaupadega, poodides liikus üksikuid inimesi ning koht tundus väljasurnud. Natuke hirmus hakkas, tahtsin tagasi turvalisse maailma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar