teisipäev, 16. aprill 2013

Matk 2400 aasta vanusesesse Termessose linna (14.04.13)

Täna kibelesime hotelli territooriumilt välja. Võtsime suuna mägedes asuva iidse Termessose linna suunas, mis asub meie hotellist ca 2,5-tunnise autosõidu kaugusel Antalya suunas. Sättisime sõidu Hugo uneajaks, nii polnud selle maa läbimine probleemiks. Aneed lõbustab lastefilmidega iPad.


Hommikusöögile minek

Hommikusöögil





Sõitsime Antalya poole sama teed mööda, mille läbisime ka pimedas lennujaamast hotellini sõites. Tee ääres müüakse mitmes kohas aiapäkapiku-stiilis kujukesi alates väikestest kont-suus-koerakestest kuni üleelusuuruse "Aphroditeni" välja, või siis hiiglaslik keraamiline elevant, kaamel või kukk…  Tais ringi sõites kohtas midagi samalaadset. Mööda rannikut kulgeb neljarealine korralik maantee ning neljarealisena läbib see ka Antalya äärelinna, kust me läbi sõidame. Et viibid islamiusulises maailmas, paistab silma igal pool. Igas külas, igas väiksemas linna kvartalis - taevasse ulatuvad minaretid mošee kõrval paistavad kaugele, mitu korda päevas kõlavad valjuhäälsed kutsungid palvusele. Mošeesid on tõesti siin igal sammul - küll väiksemaid, küll suuremaid, aga see, et usk ja pühakojad on inimeste igapäevaelu osa, paistab siin selgelt silma. 


Antalya äärelinn

Antalya on suur linn, ligi 2 miljonit elanikku. Kohe Antalyast välja jõudes algab männik, mille all kõrvuti kümneid puust laudade ja toolidega piknikukohti. Männikus veedab väga palju kohalikke peresid pühapäevast pärastlõunat just piknikut pidades. Külg-külje kõrval looduses pikniku pidamine on omane ka venelastele, kuid eestlane hindab rohkem privaatsust ja peab oma piknikku nii, et teisi silmapiiril poleks.


Teel Termessosesse - tõuseme mägedesse

Termessose teeristis tuleb lunastada pilet ning sõita autoga veel 9 km, kuni jõuad ca 1 km kõrgusele mägedesse ning kust autoga enam edasi ei pääse. Termessose iidset linna soovitab külastada ka Tripadvisor; see on lausa siinse piirkonna nr 1 soovitatud sihtkoht ning üks paremini säilinud iidseid linnu kogu Türgis. Samas lugesime, et linna varemeteni jõudmine eeldab kolmetunnist matka mägedes, mis teeb selle aga suhteliselt raskeks ettevõtmiseks ja ei peaks olema suurtele turismigruppidele vastuvõetav. Ühtegi bussi parklast eest ei leia, autosid on umbes paarkümmend. Üllataval kombel pole siin ka ühtegi müügipunkti, rääkimata söögikohast (mitte, et me neid otsinud oleks). Ühest putkast saab vaid matkaraja kaardi osta. Õhk, taimesik ja looduse lõhnad on kevadised, temperatuur on 20 kraadi ringes.


Matkajad hakkavad mäkke tõusma

Kolm tundi mägedes matka tundub lastega olevat suhteliselt küsitav ettevõtmine, kuid asume siiski teele mõttega, et alati saab tagasi pöörata ja allamäge tulek on ka kergem. Raja alguses on kohe järsk tõus; liigume teokiirusel ning juba paarisaja meetri pärast teeme pausi ja kisume pealepandud riideid seljast ära. Anee matkab tublisti ise, Hugo on mul patapumiga seljas. Hakkavad paistma esimesed linnamüürid - need näevad välja nagu kõrged betoonseinad, kuid on tegelikkuses 2400 aastat vanad kivist laotud linnamüürid, mis osaliselt säilinud tänapäevani. 2400 a vanad ehitised tunduvad ajalises perspektiivis nii hoomamatud. Gooti kirikud, keskaegsed vanalinnad, rääkimata renessanss-arhitektuurist  on ikka suurusjärkude võrra uuemad ehitised. Aga siin Güllüki mägedes elutsesid muistsed tsivilisatsioonid juba enne meie aja arvamist ning ehitasid linnu, mis osaliselt säilinud tänapäevani. 


Termessose linna varemed

Termessose linna varemed; üleval pilved.

Rühime aina edasi mäkke, kuni jõuame sauna ja gümnaasiumi (siinkohal spordiasutuse tähenduses) varemeteni. Nikerdatud lõvipead, perfektsed võlvid - kuidas neid suudeti kivist välja raiuda juba 2400 a tagasi ja kuidas ilumeel nii oluline oli?!  Rajal liigub inimesi suhteliselt vähe. Enamus ajast pole meie vaateväljas kedagi, kuid objektide juures kohtame mõnda seltskonda. Lisaks meile näeme veel mitut umbes 5-8 aastaste lastega peret, nii et me polegi ainukesed lastega matkajad. Paljud matkajad näevad välja kohalikud türklased. 

Kõrgust võttes on taas temperatuur veidi jahedamaks muutunud ja jälle tuleb ümber riietuda. Kogu rajal viibimise ajal võtsime ära või panime riideid juurde vähemalt viiel korral, kuna temperatuur muutus pidevalt. 



Termessose linna varemed. Saun ja gümnaasium. Müstiline ja ebamaine paik.

Matkaja Hugo

Nikerdatud ornamendid. 2400 a vanad.





Tee mäkke pole nö rajatud matkarada - see on loodus ja kunagine tsivilisatsioon läbisegi - küll ronime üle puujuurikate, küll üle maas lamavate iidsete sammaste või linnamüüri tükkide. Meenub käik Kreeta saarel asuvasse Knossose iidsetesse varemetesse, kus iga ajalooga kivitüki ümber oli lint, et seda ei puututaks - siin aga lebab iidne kunst lihtsalt mööda loodust laiali ning inimesed ronivad mööda varemeid. Kel peaks olema tahtmine tükike iidsest tsivilisatsioonist suveniiriks kaasa võtta, siis see on rangelt keelatud, kuna üle 100-aastaste kunstiteoste väljaviimne Türgist on seadusega keelatud.


Maas lebav antiikkunst




Laialipillutud muistne linn


2400 a vanune kiviehitis. Kaugelt tundub, nagu vana betoonsein.

Jõuame kohta, mis paneb ahhetama - suhteliselt hästi säilinud iidne amfiteater keset mägesid ja orge. See on midagi ennenägematut ja kogematut meie jaoks. Nii ehe, nii võimas, nii puutumatu. Kuigi ma pole kunagi Machu Picchu iidses linnas Peruus käinud, olen ma seda linna umbes selletaolisena ette kujutanud. Istume amfiteatri istmetele maha ning teeme söögi- ja joogipausi. Uurime neid kive, millest igaüks käsitööna perfektselt kandiliseks on tahutud ning imestame detailide üle nagu nt istmete nõgusam osa, kus käivad selja taga istuvate inimeste jalad, et need ees istujate selja vastu ei puutuks ja mustust või vett kinni peaks. Peale meie on amfiteatris veel paar seltskonda. Järsku hõikab üks poiss hea akustikaga amfiteatris justnagu "Anee" - pöörame kõik pea ja imestame. Tundus, et ta hüüdis teatri vastasküljel istuvat ema. Hiljem teeme nendega juttu ja küsime, kas "anee" on türgi keeles ema - ja üllataval kombel nii ongi (kirjapilt "anne"). 


2400 a vanune amfiteater üle 1000 m kõrgusel merepinnast




Kus on Renee?


Matkame edasi või õigemini nüüd juba ringiga tagasi. Ajataju on täiesti kadunud, kuna kõik tundub nii huvitav. Tagasitee läheb laskudes. Kuigi enda jaoks on laskuda kerge isegi siis, kui Hugo mul seljas istub, oli just laskumine Anee jaoks palju keerulisem kui mäkke ronimine. Astuda tuli sageli pikki samme alla, kuna kive ja kände oli tee täis. Nii tuligi Anee ettevaatlikult Reneega käest kinni allapoole. Teele jäävad veel kalju sisse raiutud hauakambrid (tuli meelde, et selletaolisi nägime ka 9 a tagasi Reneega kahekesi Türgis käies, kui me ühel paadimatkal olime). 







Vaated matkarajal

Nekropol - antiikne surnute linn.



Kui tagasi auto juurde jõuame, vaatasime kella järgi, et olime rajal umbes 2,5 h. Anee matkas terve tee ise ja oli väga vapper. Veel 4-aastasena tassisin ma teda seljas, kuna ta käia ei jaksanud, aga mõne aastaga on ta nii palju rohkem jõudu kogunud ning ta matkab väga hea meelega. Hugo sai tasastel pindadel ise ringi kõndida ja kivikesi või puuoksi korjata, aga mitte ühtegi korda ei protestinud, kui Renee ta tagasi minu selga tõstis ning matk konnaasendis jätkus. Ta on tihedalt mu selja vastus, istub sõnatult aga rahulolevalt ja on rahul ka siis, kui ise kõndima saab. Endale tundus ka uskumatu, et me sellise matka kahe lapsega läbi tegime nii, et kõik rahule jäid. ulgeme mõlemad väita, et see matk oli meie matkaajaloo üks muljeterohkemaid matku üldse. Jalad olid veidi pehmed matkamisest, just allatulek väsitas jalgu rohkem, kuna Hugo annab mulle riietega umbes + 12 kg lisaraskust. Ei väsi kiitmast patapumi - selle kandevahendi olemasolu on võimaldanud teha meil lugematuid matku ja ka terveid reise väikese lapsega (ja seda juba pea 7 aastat), keda süles või seljas enamus tingimustes kanda ei jaksaks ega poleks ka võimalik. 


Peatus tagasiteel - tee ääres oli hulk propellereid - Hugo lemmikud.

Tagasi hotelli poole sõites oli Hugo terve tee üleval - aga kuna meil on mänguasjad, raamatud ja söögikraam kaasas, siis suudab ta ka kaks ja pool tundi autotoolis istuda. Tuubitoitu ja krõbileiba on mul varutud igale reisile - laps ju tühja kõhtu ei kannata. Endal oli aga kõht juba ääretult tühi - olin lõunaks söönud ühe banaani, aga raja peal midagi näksida ei tahtnud, kuna ülesmäge minek tegi trennitunde sisse ja sellises olekus mina süüa ei suuda. Ainult juua ja juua. Aga mulle reiside juures meeldibki kogeda vahel väsinud jalgu, tühja kõhtu ja olla üdini rahul uutest emotsioonidest.

Hotelli jõudes käisime kiiresti duši alt läbi, panime piduriided selga ja läksime õhtusöögile. Oi, kuidas pärast pikka rännakut maitseb kõik hästi. Kuigi ma tahtsin selle päeva emotsioone kohe kirja panna, tuli mul kella kümne ajal Hugot magama pannes endal nii magus uni peale, et ei suutnud enam üles tõusta.


Kommentaare ei ole: