Perega reisile: Napapiirin sankarit ehk kuidas me suvel jõuluvanal külas käisime ning toiduelamused Soome-Rootsi piiril Tornedalenis (29.-30.06.13)

Meie reis Rootsi algas sel korral väga tormiliste tunnetega. Esmalt oleks me võinud laevast maha jääda ning esimese päeva lõpus Rootsis oli tunne, et me sõidame koju tagasi. Kõikide probleemide aluseks minu "pakkimiskunst" (loe lähemalt siit). Kuna sel korral ootas ees autoreis, polnud ju kohvrites kaalupiirangut ning Land Rover Discovery pagasiruum mahutab mitme sõiduauto täis asju… No ma võtsin seda siis tõsiselt ja pakkisin ikka kõikvõimalikke asju kaasa. Teised ei koli ka selliseid koormaid, mida ma arvasin meie 10-päevasel reisil vaja minevat.

Tulime avastama Põhja-Rootsit, seega võtsime Stockholmist suuna põhja poole. Ega nendest kahest esimesest päevast, mil sõitsime ca 1100 km, polegi erilisi positiivseid emotsioone. Üksluine, kuid kiire ja korralik tee, algul neljarealine, hiljem kolmerealine, millest tegime vaid üksikuid kõrvalepõikeid, kui Hugo (1 a 10 kuud) vajas veidi liikumist.

Üks peatustest sattus olema Söderhamni linnas, kus viidad näitasid Lennundusmuuseumi suunas. Kui keegi on käinud Haapsalu sidemuuseumis, siis suudab veidi ette kujutada Söderhamni Lennundusmuuseumi olemust. Vana, tolmunud, hingematvalt kopitanud õhuga, staatiline, vähekülastatav muuseum, kus ootab sind üliaktiivne kohalik entusiast, kes tahab igale muuseumisse sattunud külalisele jutustada võimalikult palju ja detailselt selle eksponaatidest.

Söderhamni lennundusmuuseumis

Hommikusöök teisel päeval

Teise päeva õhtuks jõudsime Rootsi-Soome piirile Botnia lahe põhjapoolses tipus. Leidsin kodus Põhja-Rootsi kohta infot otsides ühe ööbimis-ja söögikoha, mis tundus kodulehe järgi olevat väga kena koht, kus saab ka head kohalikku toitu. Hilisõhtul kohale jõudes anti meile elamine majja, kus peatus mõned aastad tagasi ka Rootsi kuningas, kui ta jahil käis. Maja oli skandinaavialikult stiilselt sisustatud ning hakkas meile koheselt väga meeldima. Ütlesime juba samal õhtul perenaisele, et jääme ühe öö asemel kaheks ööks.

Meie maja Karungis

Meie algne plaan oli küll veeta üks öö täpselt polaarjoone piiril, kus suvel päike ei looju, aga meie praegune asukoht, Karungi, asub polaarjoonest ca 50 km allpool. Samas Renee vaatas järgi, et polaarpäev on kesksuvel ka siin samas ning ka siin päike ei looju. Esimene õhtu oli küll ilm pisut pilvine ning otsest päikest keskööl polnud, kuid samas oli uskumatult valge. Meil on kesksuvel sama valge umbes kella 9 ajal õhtul. Ja pimedaks ei läinudki.

Tornio jõe ääres

Järgmisel hommikul oodati meid hommikusöögile. Nautisime hommikusööki pikalt, kuna õues oli järsku hakanud sadama paduvihma ning me ei saanud tagasi oma maja juurde. Ma tavaliselt ei söö sinki, aga üks sink nägi nii hea välja, et ma maitsesin - Hulkoffgårdeni talu veab üks keskealine abielupaar ja mehe õde ning nad kasvatavad võimalikult palju juurvilju mahedalt ise. Põhirõhk on aga loomakasvatusel - perel on ca 50 Charolais tõugu veist ning kusagil metsades sama palju põhjapõtru. Charolais veis on hinnatud lihaveis, aretatud Prantsusmaal. Värvilt valged, suurekasvulised, lihastes loomad. Veiseid sai lähedalt vaadata kohe meie maja kõrval karjamaal.

Tänane plaan oli sõita polaarjoonele. Uurisime kaarti - kui me sõidaks mööda Rootsi idapiiri, Tornio jõe kallast otse põhja poole, jõuaks me küll faktiliselt polaarjooneni, kuid see polaarjoon oleks vaid kujuteldav telg (mis see ju tegelikult ongi). Aga ma tahtsin näha polaarjoont, et see oleks kuidagi märgistatud. Seega tekkis mõte sõita hoopis Soomesse Rovaniemisse, kus polaarjoon on kujundatud üheks turismiatraktsiooniks. Ca 130 km sõitu - see tundub praeguses kontekstis väga lühike maa - seega sõidame.

Põhjapõder Rovaniemi lähedal

Kuna Rovaniemisse minek oli ekspromtmõte ja kohe Soome piiri ületades kadus meil Telia-interneti levi, ei jõudnud midagi sihtkoha kohta lugeda. Aga seda, et Rovaniemis elab jõuluvana, teavad ju kõik. Teine asi, mis Rovaniemi ja Lapimaaga seostub, on üks Soome film pealkirjaga "Napapiirin sankarit" - see tragikoomiline roadmovie kujutab hästi selle inimtühja piirkonna olemust ning siinsete inimeste masendavat igapäevaelu. Tasub vaadata - meie lähinaabritena mõistame selle filmi juures detaile, mida muu maailm ehk ei suuda lahti mõtestada. Nii film kui jõuluvana on seotud aga Lapimaa talvega, kuid praegu on suvi. Huvitav, kas jõuluvana suvel ka töötab? Mõtlesime, et läheme vaatame kasvõi aia tagant, milline see jõulumaa välja näeb, et teaks, kas kunagi tasub siia talvel lastega tulla.

Kuigi me ei kipu lastega eriti lastele mõeldud teemaparkidesse, on Rovaniemi jõulumaa minu jaoks kogu aeg tundunud nagu midagi ehtsat ja vähem kaubastatut kui igasugused Disneylandid jms. Ma olin ise vist umbes 12-aastane, kui ma Rovaniemi jõuluvanale kirja kirjutasin ning sain vastuseks imelisena tundunud lahtivolditava jõulukaardi. Ma olin täiesti veendunud, et selle saatis mulle Rovaniemis elav PÄRIS jõuluvana.

Polaarjoonel

Arvasin millegipärast, et polaarjoon jookseb otse Rovaniemi linnast läbi, kuid tegelikkuses asub polaarjoon Rovaniemist ca 7 km põhja pool. Samas suunas näitasid ka sildid jõuluvana juurde. Järsku märkasin, et jõuluvana juurde viitavad kaks erinevat silti - üks koht on Santa Park ja teine Santa Claus Village - et siin on nagu kaks jõuluvana??? Keegi on teinud Rovaniemis jõuluvanaga konkureeriva jõuluvana? Santa Park oli pühapäeval suletud ning täna juhtus olevat just pühapäev. Santa Claus Village aga avatud iga päev - sõitsime sinna (vahemaa paar kilomeetrit). Santa Claus Village asub kohe suure tee ääres - puidust majakesed, mis enamus olid poed - ikka soomlaste oma Iitala, Marimekko jms, lisaks hulk jõuluteemalisi suveniire müüvaid poekesi. Olin enam kui kindel, et keegi on kaaperdanud jõuluteema ning teinud tee äärde liba-jõulumaa. Selline ju ei saa olla Rovaniemi päris-jõulumaa! Isegi kui siia ette kujutada pimedust, laternaid ja meetrite viis lund.

Jalutasime selles linnakeses ringi, nägime postkontorit, mis oli kirjade järgi jõuluvana ametlik postkontor. Renee arvas, et see siiski on nö päris-jõulumaa. Mina olin jätkuvalt kindel, et see on lihtsalt üks jõuluteemaline kiirtee-äärne kaubanduslõks. Ühest kohast näitas silt jõuluvana juurde ning kirjas oli, et sissepääs on tasuta. Mõtlesime, et kui me juba siin oleme, käime ära jõuluvana juures, ükskõik, kui liba see on. Alustuseks tuli muidugi läbi minna poest, et üldse jõuluvana juurde pääseda. Järgnes pime tunnel valguse- ja helimängudega, kunstjää, hunnikud kingipakke, kirjad jõuluvanale, selle ala käib läbi vähem kui viie minutiga. Ma ei kujuta ette, mis trügimised ja ummikud siin jõulude kõrgajal võivad olla, kui siin voorib tuhandeid inimesi. Jõudsime ukse taha, kus meil paluti oodata. Tundus, et selle ukse taga ongi jõuluvana. Kui meid sisse kutsuti, ootaski ees jõuluvana ning kuuldes, et me räägime Hugoga eesti keeles, hakkas ta meiega vestlema soravas (soome aksendiga) eesti keeles. Küsis, kust me pärit oleme ning kui ütlesime, et Tallinna lähedalt, küsis ta kas Sauelt või Harkust. Väga üllatav. Hugo vaatas kogu toimuvat kahtlevalt - ega ta veel ju sellest jõuluteemast aru saa. Jõuluvana toa uksest välja astudes selgus kohe, miks selline koht tasuta on. Pilti, mis meist koos jõuluvanaga tehti, pakuti meile müüa 25 €-ga, kui oleks tahtnud kõiki pilte ja videot meist jõuluvana juures, oli vist 49 €. Minule sellised lõksud ei meeldi ning mina ütlesin, et ei tasu seda pilti osta (keegi ju ei saa kohustada), aga Renee siiski arvas, et võiks ühe pildi Hugole mälestuseks osta. Pilt ootas meid juba koos arvega kassas, mis asus loomulikult jälle keset suveniiripoodi, mis tuli läbida enne välja jõudmist. Ma olin jätkuvalt arvamusel, et see on liba-jõulumaa. Hiljem internetist järgi vaadates selgus, et see, kus käisime, oligi see ametlik ja nö päris jõulumaa. Ma ei suutnud seda uskuda. Isegi Muumimaa, mis mulle muljet ei avaldanud, on selle jõulumaa kõrval kordades parem koht. Kui laps tahab väga jõuluvana näha, saab sama efekti jõulude ajal Tallinnas Raekoja platsil.

Foto fotost Jõuluvana juures (30.06.13)

Rovaniemi linn vaaterattalt

Hugo vaaterattal

Enne Rootsi poole tagasi teele asumist tegime Hugo rõõmuks veel Rovaniemis vaaterattaga sõidu. Ületasime taas riigipiiri ja olime tagasi Rootsis. Muide, kogu Soome-Rootsi vaheline riigipiir kulgeb mööda Tornio jõge; maismaapiir kahe riigi vajel puudub. See oli põnev avastus.

Olime õhtusöögi planeerinud meie peatumiskohta Hulkoffgårdenis - leppisime hommikul kokku, et nad võivad meid üllatada ja pakkuda, mis on nende arvates parim. Üllatused algasid Tornedaleni piirkonnast pärit kalasupiga, mille juured ulatuvad kaugesse aega. Kalasupp oli väga mõnusalt tugevamaitseline ja soolane, koosnes vaid korralikust kalapuljongist, millele oli lisatud rõõska koort, sees vaid lõhetükid ja roheline sibul. Ideaalne koos Rootsi knäkkebröd'ga. Pearoana serveeriti meile veist, mis oli kombineeritud sibula ja punase veini kastmega, kõrval ürtidega maitsestatud kartulipuder ja salat. Jäime väga hästi rahule. Magustoiduks kodus valmistaud vaniljejäätis pohlamoosi ja lagritsapuruga - täiesti uus kooslus, mida maitsta. Kuna samal aja meiega sõi kodurestoranis õhtusööki ka perekond ise ning rohkem külalisi polnud, jäime me pikalt lobisema. Rääkisime pikalt toidust, samuti Eestist ja Rootsist ning nende probleemidest ja headest külgedest. Eesti ääremaastumise probleemid on Põhja-Rootsi kõrval tühised. Samas on see perekond leidnud endale majutuse ja kodurestorani näol äraelamise viisi, lisaks peavad nad firmariiete (Armani jms) poodi samas restorani üleval - inimtühjas maapiirkonnas firmariided - tundub uskumatu, et kliente leidub. Perekond oli kunagi ka Tallinnas käinud ning meile üllatuseks ütlesid nad, et sõitsid sinna läbi Helsinki - elavad nad ju täpselt Rootsi-Soome piiril ning mõlemas riigis lähevad öörongid pealinna. Ainult vahe on selles, et Helsingisse on lühem maa ning Helsingi-Tallinn laevapilet maksab 4x vähem ja sõit kestab 10 x vähem kui Stockholmi. Imestasime, et ise selle peale ei tulnud, et Soome kaudu Rootsi tulla. Kusjuures vaatasime viise sõita laevaga Soome poolelt Vaasast laevaga Rootsi Umeåsse, aga et ületada piir Põhjalahe tipust, see tundus kuidagi absurdselt kaugel.

Pärast õhtusööki tahtis Hugo veel õues kõndida, seega jalutasime kesköise päikesepaiste valgel ning nautisime, mida me kogeme. Täna öösel paistiski päike terve öö - olime üleval kella 2-ni.