reede, 12. juuli 2013

Drottningholmi lossis ning maitseelamused Baltic Queen pardal (07.07.13)

Ongi käes kümnes ja viimane reisipäev - meie Rootsi seiklused on selleks korraks läbi saamas. Hommikusöögi olime kokku leppinud kella kümneks. Hugole oli laua taha valmis pandud lastetool ning kaetud laud lastenõudega - väga armas ja tähelepanelik suhtumine. Hommikusöök oli B&B kohta üllatavalt hea. 

Asusime teele Stockholmi suunas. Olime juba suhteliselt lähedal - sõita oli kõigest kaks tundi. Nagu enamikel reisidel, ostame me viimasel päeval kohalikku juustu kaasa - sel korral siis Rootsi juustusid. Pakkisime juustud termokastis jää vahele ning etteruttavalt olgu öeldud, et pidasid ilusti järgmise hommikuni, mil koju jõudsime, külmas vastu.
Hommikusöök Färnas Hjärta's

Renee pakkus välja, et käiks Stockholmi külje alla jõudes Rootsi kuningapaari ametlikus residentsis Drottningholmi lossis. Tema on seal kooliekskursiooniga aastaid tagasi käinud, aga mina pole sinna kunagi sattunud. Drottningholmi loss asub Mälareni järvel Lovö saarel. Sisuliselt asub loss ikkagi Stockholmis, kuna pealinn oma eeslinnadega on nii laialivalguv ning sinna sõidavad ka linnaliini bussid. Pealgi on Stockholmi saarestiku skäärid üksteisele väga lähedal ja omavahel enamasti sildadega ühendatud ning nii ei tekigi arusaama, nagu sõidaks saarelt saarele. 

Drottningholmi loss on ehitatud 17. sajandil ning see oli eeskujuks paljudele selle aja kuningalossidele Euroopas. Lossi ümbritseb hiiglaslik park, mis on tasuta avatud kõigile külalistele. Lossi pargis peetakse pikniku, abiellutakse, käiakse lemmikloomadega jalutamas, lastega murul mängimas - ühesõnaga - see on linlaste (ja loomulikult ka turistide) seas meelis ajaveetmise koht. Seda, et oleme sattunud sellel reisil esimese nö turistiatraktsiooni juurde, paistis kohe, kui silmasin jaapanlasi pilte klõpsimas. Ka esimesi eestlaseid kohtasime sellel reisil siin samas lossi aias. Lossi pääseb ka sisse, kuid meil oli aega vaid üks tund, seega veetsime selle napi aja pigem lossi ümbruses jalutades. Selle ajaga ei jõudnud pargist üles leida ka Hiina lossi, mis oli 18. sajandi lõpul sünnipäevakingitus kuningannale.

Drottningholmi lossi juures




Turistid Drottningholmi lossi ees


Imestan, kuidas siin kuningapere reaalselt elab - nende elupaigaks on lossi üks tiib, kuid kogu selle lossi ümbrus kubiseb turistidest - siin puudub igasugune privaatsus ja võimalus käia märkamata isegi õues.

Drottningholmi lossi pargis




Oli aeg liikuda. Autoga võttis Värtahamnen'i sadamasse sõit (pühapäevane päev, vähe liiklust) aega vaid umbes pool tundi. Meie autoreis Rootsi on selleks korraks läbi. Rootsis sai sõidetud veidi üle 3500 km - nähtud ära polaarpäev, võimas põhjamaine loodus, külastatud head tuttavat, kogetud Rootsi maitseid ning leitud üles see kõige rootsim Rootsi. Kuigi seekordse reisi algus polnud paljutõotav, suutsime me sellel Rootsi-reisil avastada ja kogeda taas midagi uut ja meeldejäävat siit maailmast. 


Tavaliselt ei kirjuta ma laeva- ega lennukisõitudest, kuna need on vaid transpordiolekud, kus midagi positiivset on raske kogeda, aga seekordne laevasõit Stockholmist Tallinnasse Baltic Queeni'iga oli küll meeldejääv. Baltic Queen on ikka korralik kruiisilaev, kus mitmeid restorane ja lõbustusasutusi. Laevale jõudes vaatasime ringi, kuhu sööma minna. Algne plaan oli minna buffe-õhtusöögile, kuid selle ukse taha jõudes silmasime meeletut rahvamassi, kes tungles sööma. Renee aga ei kannata järjekordi ning kohti, kuhu trügivad suured rahvahulgad. Otsisime alternatiive. Seisatasime Vene restorani ukse taga - tundus, et täiesti võiks minna, aga igaks juhuks vaatasime üle veel siinsed võimalused. Grill House pole reeglina koht, kuhu ma väga minna tahaks, aga siinne grilli-menüü tundus väga hea ja kui juba krevette saab, siis oleks ma alati nõus. Seevastu Grill House interjöör nii sõbralikku keelt minuga ei rääkinud - üks tavaline söökla keset laeva, kus pole isegi aknaid vaatega merele. Parim valik meie mõlema jaoks tundus lõpuks olevat restoran Gourmet Baltic Queen, kus oli päikesevalgust ja mille menüü tundus pakkuvat meile mõlemale midagi. Ma korraks küll kahtlesin, kas fine dining väikese lapsega on teiste suhtes õiglane valik, aga kui silmasin kohe restorani ukse all beebitoole, sain aru, et lapsed on siin laevas igal pool oodatud. Lisaks on selles restoranis ka eraldi lastemenüü. Hugo on veel jätkuvalt restoranis viisaks ja vaikne, istub meie juures ega häiri teisi.

Gourmet Baltic Queen restoranis

Kuigi menüü oli paljutõotav, ei teadnud ma midagi selle teostusest. Minus valitses millegipärast arusaam, et laevaköökide hiilgeajad jäid kusagile sajandivahetuse aegadesse. Mulle tundub, et ma ei tohigi söögikohtades käies ootusi üles kruvida, siis saab kogeda rohkem positiivseid üllatusi. Renee sõi eelroaks parti, mina kammkarpi pastinaagipüree ja värskelt soolatud kurgiga. Kahest kammkarbist poolteist olin sunnitud Hugole andma, kuna talle nii väga maitses ja kus sa siis saad lapse eest ise ära süüa… Renee pidi endalt veidi pardiliha samuti Hugole loovutama. 

Eelroaks kammkarbid

Hugo sõi kahest kammkarbist ära poolteist

Põhiroaks sõi Renee põhjapõtra - selle vastu oli ka minu huvi suur. Jäi ju meil Rootsis põhjapõder söömata, aga ära maitsta ma selle looma tahtsin. Põhjapõdraliha medium-küpsusastmes meenutab maitselt enim maksa. Põhjapõder oli kaaslaseks saanud soolased porgandid ja brokoli. See oli midagi nii lihtsana tunduvat aga nii erilist - porgand oli vaid korraks kuumust näinud, säilitanud praktiliselt toore porgandi maitseomadused, samas oli üsna tugevalt soolahelvestega maitsestatud - magus ja soolane maitse samaaegselt - ülihea. Sama oli tehtud brokoliga - super. Mina sõin pearoaks langustiini ja lõherulli, serveeritud värskete kartulite, pak choi kapsa/salatiga ja magus-hapude rabarberilaastudega - vaimustust nautisin ja jagasin koos Hugoga. Ja selle hea toidu kõrvale milline vaade Stockholmi skärgård'ile (skääridele).

Langustiin ja lõhe

Põhjapõder

Algul ei plaaninud magustoitu võtta, kuid siinne privaatne olemine oli nii mõnus, et kahju oleks lahkuda. Seega otsustasime ühe käigu veel teha. Renee võttis juustuvaliku, mis oli üllatavalt suur. Mina valisin toorjuustujäätise kaerapuru, maasikate ja maasikageeliga. Jäätis oli kaunistatud sulatatu suhkru laastuga, millesse oli puistatud pohlajahu - nii eriline, uuenduslik ja nii maitsev. Taas jagan kõike head Hugoga. Hugo õpib väiksest peale, mis on hea. Seda, et kolmekäigulise õhtusöögi järel hakkab mõne tunni möödudes kõht tühjusest korisema pole veel kogenud - aga mu väike kaassööja oli täna nii ablas, et ma vist sõin rohkem silmadega. 

Toorjuustujäätis kaerapuru ja maasikatega

Kommentaare ei ole: