Jõuame Kesk-Rootsi - Östersund ja järveäärne stuga (03.07.13)

Stardime hommikul Vilhelminast lõuna poole Östersundi suunas. Kuhu me täna jõuame ja palju sõita jaksame, selgub päeva käigus. Oleme praeguseks sõitnud juba üle 2000 km - Rootsi vahemaad on ikka meeletud. Kuigi mul on Euroopa kaart silme ees ning riikide proportsioonid nagu teada, pole mulle Rootsi tegelik suurus kohale jõudnud. Võrdluseks - kui me sõitsime Stockholmist Haaparandasse, oli see veidi üle 1000 km. Tallinnast sama kaugele sõites jõuaks nt Varssavisse. 

Lappasin autos kingiks saadud raamatut Smaka på Sverige ning vaatasin, kuhu me täna välja võiks jõuda ning kas selles piirkonnas ka hästi süüa saab. Mulle hakkas meeldima Jämtlandi maakonnas väikeses asulas Järpenis üks restoran, mille koka käekiri tundus mulle kohe läbi raamatu kirjelduse ja piltide selline, mis pakub elamust. Kui vahel internetti juhtus olema (siin Põhja-Rootsis on Telia-interneti leviala enamasti vaid asulate piires; maanteedel sõites interneti levi pole; suurtel maanteedel nagu E4 on internet siiski olemas. Me oleme Eestis nii hajunud kogu maad katva internetiga, aga siin Rootsis pole internet iseenesestmõistetav inimõigus) vaatasin ka netist Fäviken Magasinet'i kodulehelt järgi, mida seal pakutakse. Avastasin ka, et see restoran on valitud sel aastal maailma Top 50 restorani hulka, asudes sellise kategooria restoranidest kõige raskemini ligipääsetavas kohas. See kõik tundus nii äge! Aga kahjuks või õnneks avastasin ma restorani kodulehelt, et ühe inimese õhtusöök koos jookidega maksab seal 3000 SEK (see on umbes 330 €). Jääb pisut kalliks…

Sõitsime Östersundi linna suunas ning lootsime seal jalutama minna. Vahepealsed üksikud asulad ei paku enamasti ei tegevust ega erilist silmailu. Üllataval kombel on Rootsis vaatamisväärsused kehvasti viidatud ning sildid vaid rootsikeelsed. Nt kasvõi Storforsen, kus me üleeile käisime, on võimas loodusime, aga turiste vähe. Tee ääres näitab küll valge silt Storforseni suunas, kuid kust peaks välismaalane teadma, mis selle taga on ja et see tähendab suurt koske. Kõige paremad vaatamisväärsuste viidad, mida näinud oleme, olid Austrias, kus maanteede ääres olid suured pruunid sildid vaatamisväärsuse graafilise kujutisega, et oleks aimu, millega tegu.

Mida aga Rootsis teede ääres igal pool olenemata kohast kohtab, on loppis - vanakraami müük. Ainult et enamasti pole loppis mingi organiseeritud ja süstematiseeritud kauplemiskoht, vaid "pood" asub kodu õues või kuuri all, kus müüakse kõikvõimalikke majapidamises kasutust mitteleidvaid asju. 

Östersundi jõudes läksime kesklinna jalutama. Ilm oli küll jahe, kuid päikseline. Östersund on keskmise suurusega Rootsi linn, kus argipäevases tänavapildis kohtab pigem rohkem sisserännanuid kui kohalikke. Jalutasime ja otsisime kohta, kuhu lõunale minna. Leidsin telefoni häkkides Tripadvisorist ühe Jaapani söögikoha ning läksime seda mööda telefoni juhatatud teed otsima. Väljusime kesklinnast ning ma kahtlesin sügavalt, et üks populaarne söögikoht sellises kohas olla võib. Aimasin, et me seda ei leia ning lõpuks maandume kusagil hiinakas, et kõht täis süüa. Nii juhtuski. Pärast söömist kolasime veidi poodides - kumbki käis oma teed.
Östersundi linnas


Matkajad linnas - käru meil sel korral autosse ei mahtunud

Lõunapaus

Östersund asub maalilises asukohas - ühest küljest Storsjö järve ääres, teises küljes kõrged mäed. Sõitsime ühe rootsikeelse silde järgi (mis viitas vaatetornile) mäe otsa, kust näeb kogu Östersundi linna. Ilus.

Mäe otsast paistis, et Östersundi ümbruses on ka hulk väikeseid järvi. Lootsime endale leida ööbimispaiga kusagil järve ääres. Vaatasin ilmateadet ning see oli esimene öö siinoleku jooksul, mil ei lubatud sademeid ning teoreetiliselt oleks võinud ka telkida. Kui ööbimispaika otsisime, jäi Hugo autos magama. Ilusaid kohti oli üsna palju, kuid enamus järvede äärest on siiski eramaa. Vaatasime paari B&B, kuid neis polnud vabu tube. Otsingud veebis ei andnud samuti lähiümbrusesse täna saadavaid majutuskohti (va linnahotellid, aga neid ei taha).

Vaade Östersundile mäe otsast

Ühe järväärse tee nurgal nägime silti "Stuga" (eesti keeles "suvila") ning leidsime eest ideaalse stuga otse järve ääres, mis oli täna vaba. Saime tõenäoliselt selle reisi parima hinna ja kvaliteedisuhtega elamise (vaid 300 SEK kogu elamine). Meie stuga asub otse Locknesjö järve kaldal. Siin on eraldi maja magamiseks, eraldi dušimaja (kus oli soe vesi ja külma ilma tõttu ka küte sees - väga mõnus), eraldi maja WC ja kööginurgaga, õues lauad söömiseks ja paadisild. Olime ülimalt rahul oma leiuga. Kuigi õues oli halastamatult külm (ca 12 kraadi), panime kõikvõimalikud soojad riided selga ja viibisime ikka õues. Renee tegi täna õhtusöögi ise. Või ja juustuga spagetid :) Aga õues maitseb kõik teadagi hästi. Hugo puhus mullitajaga mulle, mängis palli, sõi magustoiduks mõned ökokummikommid ja oli eluga rahul. 

Meie stuga Locknesjö kaldal (koordinaadid, kui kunagi peaks veel vaja minema: 63.08219; 14.82277)



Stuga järve poolt vaadates

Hugo paadisillal



Ägedad mullid

Hugo proovib ise ka puhkuda


Renee valmistab õhtusööki

Hugo sööb spagetti...

...ja nüüd kommi.

3 kommentaari:

Triin ütles ...

Kas lisaks kärule ei mahtunud ka Anee autosse? Ajate Rootsi isu peale kuigi Pärnus on ōhk kuum ja vesi 24 kraadi.

Aet ütles ...

Anee otsustas pärast juunikuu alguse Itaalia-reisi, et tema ei soovi nii pikalt autoga sõita ning jäi meelsamini Toilasse vanavanemate juurde.

Leidsime Rootsist tõesti nii ilusid kohti. Oota, kui järgmises postituses kirjutan veel Sillegårdenist - vot seal sulle meeldiks :)

Triin ütles ...

Anee on ikka väga mõistlik laps:) Greth on nii memmekaks muutunud, et kohe ei teagi millal ja kuhu ilma lasteta saame. Ilusat reisijätku Teile!