Hommikul ei saa läbi une aru, kust suunast oma äratav telefon leida - meeletu uni on, kuna olin eelmisel õhtul blogi kirjutanud kella poole kolmeni. Käin duši alt läbi ja äratan end üles. Hommikusöögil oleme ainukesed inimesed, kõik teised on juba ära läinud. Hommikusöögilaud on väga ilusti kaetud ning laualt leiab kõikvõimalikku head ja paremat mahetoitu. Ainult kummalisel kombel pole me Rootsis kohanud hommikusöögilauas putru, mida Hugo on harjunud tavaliselt hommikuti sööma. Aga ta sööb hea meelega ka jogurtit või muna või leiba või juustu. Täna oli laual ka kausitäis hiidsuuruses maasikaid, sabad küljes ja näha, et hommikul värskelt aiast nopitud. Minu jaoks tundmatu sort, aga värskuse maitse oli lihtsalt imeline.
Hommikusöök Dala-Floda külalistemajas
Hiidsuuruses maasikad - suu tuleb hääästi lahti teha
Hiidsuuruses maasikad
Kui ära hakkasime minema, küsis perenaine, kus suunas me täna sõidame. Ütlesime, et pole kindlat sihtkohta, kuid liigume Karlstadi suunas. Ta küsis, kas ta võib meile järgmist ööbimiskohta soovitada. Loomulikult olime soovitustele avatud. Ta kirjutas paberi peale koha nime ja kontakti - Sillegården Västra-Ämtervik'i alevikus. Seal samas, kus möödus rootsi kirjaniku Selma Lagerlöfi lapsepõlv ning mis on tema mitme raamatu tegevuspaikadeks. Dala-Floda perenaine mainis veel, et Sillegården on pigem selline lihtne koht, aga nad on seal käinud ning neile meeldis. Kummaline, et perenaine ei küsinud kordagi, miks me rootsi keelt räägime (kuigi teadis, et me oleme Eestist) ega kahelnud hetkegi, et me kõigest ta jutust aru saame. Nädalane praktika on muidugi Rootsi keele juba kõvasti elustanud ka, aga ikkagi, kuidas tal ei tekkinud küsimust, miks eestlased rootsi keelt räägivad. Ehk ei julgenud ta küsida, kartes rumalana näida või arvas ta, et eesti koolisüsteemis omandavadki kõik rootsi keele… Kui uurisime, kas Dala-Flodas varem ka eestlasi käinud on, ei teadnud ta küll ühtegi nimetada.
Tee peal saatsin Sillegårdenisse meil ning sain väga kiirelt vastuse, et saame ööseks toa ning kohti on ka õhtusöögile. Mõne tunniga jõuame Karlstadi külje alla ning teeme Hugo ärgates peatuse ühes suures kaubanduskeskuses, kus meie käime Hugoga mööda minu lemmikpoode ja Renee omi. Kaubanduskeskustes käies oleks tegelikult kergkäru väga mugav, kuid ma suutsin ju pakkida igasugust muud nodi kaasa nii, et vanker enam ei mahtunud. Oleme vankrile asenduse leidnud supermarketi autoga poekorvide näol, milles istudes ei hakka Hugol igav isegi siis, kui ma kümmet kleiti järjest poes selga proovin. Poes käies ja ühte kleiti ostes ei teadnud ma veel ette, kuhu me täna välja jõuame ja et see kleit on just ideaalne tänase õhtu kleit… Aga et ma uue kleidi koheselt õhtusöögiks selga tõmban, sain aru, kui me Sillegårdenisse kohale jõudsime.
Ma olin esimesed hetkest Sillegårdenist lummatud - see siin on ehe näide Rootsi romantilisest stiilist - maalilisel järvekaldal kollased ja rootsipunased puitpitsiga kaunistatud majakesed, õitsvad suvelilled ning lõpuks kauaoodatud suviselt soe ja päikeseline õhtu. Sillegårdeni ajalugu ulatub pea saja aasta taha - 1915. aastal asutas praeguse peremehe tekstiilikunstnikust vanaema selle koha. Kuigi Sillegården on avatud külalistele vaid suviti, on selle ajalugu järjepidev, mida on osanud hoida ja arendada ka järgmised põlvkonnad. Praegune peremees on umbes 70-aastane kunstikaupmees ja nagu järgmisel päeva selgus, ulatuvad tema tegemised veel Sillegårdenist kaugemale.
Sillegården - kaarte all saab istuda ja nautida järvevaadet
Sillegården. Taamal Frykeni järv
Sillegården - meie ööbimiskoht
Kui me restorani uksest sisse astusime, oli mu imestus veel suurem. Mu ootused polnud väga üles kruvitud, kuna eelmise koha perenaine nimetas seda kohta lihtsaks. Hinnangud on alati subjektiivsed, aga minu arvates on tänane Sillegården midagi nii erilist ja lihtsalt puhast ilu, et on tunne, nagu viibiksid kusagil muinasjutus.
Restoran asus kõrge kaarlaega puidust hoones, seinadel maalid ja tekstiilikunst, laudadel põllulilled, nurgas riiulitel mustrilised taldrikud. Armas ja hubane õhkkond oli koheselt tunda. Samas ei osanud söögi osas midagi oodata või oletada. Ettekandja oli noor tüdruk, pea laiali otsas, ei tundunud kuidagi kohal olevat. Aga kui saali tuli ringkäigule kokk, oli tema olekust ja aurast tunda, ei see mees teab, mida ta teeb. Esmalt toodi meile lauda rikkalik leivakorv ning koka tervitusampsuna midagi täiesti uut ja senikogematut - vürtsikas-magusalt maitsestatud brokoli-spargli-tomatisalsa. Väga positiivne algus. Eelroaks tellisime mõlemad õhukesed kergelt suitsutatud veiselõigud magusate sibulate, oliiviõli ja sinepiga. Lummatud - kõik meie kolm. Pearoaks valisin mina fenkoliga lõhe hooajaliste aedviljadega - kalal väga õige küpsusaste, nahk krõbe ja söödav koos fenkoliseemnetega. Renee sõi veist, see on tema klassika. Magusaks võtsin brüleekreemi maasikatega. Brüleekiht veidi liiga vähe põletatud (suhkruteri oli tunda), aga kreem ideaalne.
Sillegården. Restorani interjöör.
Amuse-bouche - midagi uskumatult teistsugust ja uut - vürtsikas-magus brokoli-spargli tomatisalsa
Suitsutatud veis
Fenkoliga lõhe
Brüleekreem
Kes magustoiduks kooki ja kohvi/teed tahtsid, said seda ise endale võtta. See on huvitav komme, mida kohtasime hiljem veel Rootsis. Restorani ühte nurka on kaetud koogi-kohvilaud ning sööjad saavad enne magustoitu veidi jalgu sirutada ning ise endale meelepärast magusat tõsta.
Kooki ja kohvi saab ise tõsta
Hugo leidis mängunurgast nuku
Kui seda restorani nüüd proovida võrrelda mõne Eesti kohaga, siis oleks see nagu segu Põhjaka köögist ja interjöörilt Epp-Maria galeriist Haapsalus. Sillegårdeni restoran oli täna õhtul üsna täis. Inimesed, kellega me Rootsis samadel radadel käime, on enamasti meist oma 30 aastat vanemad. Umbes 60-aastates hästisäilinud ja hästi riides Rootsi ja Norra vanapaarid, kes hindavad head toitu ja veini ning naudivad lihtsalt elu. Kas me tulevikus oleme ka sellised…
See kleit oli Sillegårdeni jaoks loodud...
Pärast õhtusööki läksime õue jalutama ja ümbrust imetlema-pildistama. Frykeni järv oli mõnesaja meetri kaugusel mäenõlvast alla laskudes. Ilm oli ideaalne, äsja söödud maitsenaudinguid pakkuv õhtusöök ning silmailuks see muinasjutuline Rootsi küla. Olla selle keskel koos oma kallitega on kindlasti üks meeldejäävaid hetki elus. Ja kuidas see kõik on meieni tulnud - see on nagu üks ahel, mis hakkas pihta Hulkoffgårdenist, kus me pererahvaga pikalt toidust vestlesime ning nad mulle kui toiduhuvilisele Rootsi maitsete (Smaka på Sverige) raamatu kinkisid, sealt leidsin järgmise koha, mis meile väga meeldis ning sealt omakorda saime soovituseks selle imelise Sillegårdeni. Oleks väga tahtnud seda tunnet ja siinolemist pikendada ning küsisime, kas järgmiseks ööks veel vaba tuba oleks, aga ees oli laupäev ning kogu Sillegården üheks sünnipäevaks broneeritud. Kui kedagi see koht huvitama hakkas, siis kogu see muinasjutt polnud ulmehinnaga - ööbimine Sillegårdenis 1000 SEK öö; õhtusöök umbes sama palju.
Videkõne@ Skype
Videokõne @ Skype
Minek järve äärde
Tundus, nagu oleks öökull
Õhtune Mellan-Frykeni järv
Hetked, mida tasub jäädvustada
Hugo sai täna endale Brio rongid - vaimustus missugune
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar