neljapäev, 11. juuli 2013

Mõisa otsinguil (06.07.13)

Tänane hommik Sillegårdenis on esimene päikeseline hommik meie selle reisi jooksul. Pole ka ime - Sillegården asub Västra-Ämtervik'is, mis on vaid poole tunni kaugusel Karlstadist, mida omakorda peetaks Rootsis päikeselinnaks - siinkandis on Rootsis kõige rohkem päikeselisi päevi. 

Pärast mõnusat hommikusööki Sillegårdeni restoranis pakime taas asjad ning hakkame teele asuma. Uurime peremehe käest, kas ta teab mõnda muud samalaadset kohta soovitada. Saime väikese brožüüri, mille piltide järgi tundus, et see koht meile meeldiks. Sahlsrömgården oli selle nimi ning kohe jagan välja, et see on sama peremehe teine majutus- ja toitlustusasutus, kuna nende kahe koha brožüürid on sama kujunduse ja käekirjaga ning kokk oli pildil sama, kes eile siin restoranis. Pealegi viitab seostele perekonnaimi - Sahlström. Vaatasime Sahlströmgårdeni kodulehelt selle asukoha järgi - see asus küll samas Värmlandi läänis, kus Sillegården, kuid kahjuks tuli suunduda Norra poole ja seega oleks me veel rohkem kaugenenud Stockholmist, kus me homme laevale jõudma peame. Seega sinna sel korral ei jõua, aga panen järjehoidjaks, kui kunagi peaks vaja minema.





Teel Stockholmi poole sõitsime läbi veel Karlstadist ja vaatasime läbi autoakna linna. Ilus linn, kus suvel tänaval elu pulbitseb. Tore oleks jalutada, aga Hugo oli just unne suikunud, seega sõitsime Stockholmi suunas. Surfasin teel olles netis ja otsisin järgmist majutuskohta. Ma täpselt ei mäleta, milliste rootsikeelsete sõnadega ma googeldasin, aga sattusin täiesti ideaalsele leheküljele, kus koos kogu Rootsi väikesed omanäolised majutusasutused, gårdsbutikid (talupoed), väikesed kohvikud, kodu- ja mõisarestoranid jms. Lehekülg on www.matochsmak.se - lehekülg küll vaid rootsikeelne. Väga lihtne on sealt otsida endale huvipakkuvaid asju ka nt läänide järgi. 

Nimetatud leheküljelt avastasin Rootsi mõisad (herrgård) ja nende köögid. Leidsin meie teelt väikese kõrvalepõikega (Stockholmini umbes 2 h sõitu) ühe mõisa - Färna herrgård - mille restoran mulle kodulehel oleva info põhjal väga muljet avaldas - metsik rootsi oma metsikute taimede ja loomadega, aga fine dining võtmes. Kuna olime kohale lähenemas, ei raisanud aega meilimisele ning helistasin sinna. Öeldi, et kahjuks ööbimist pole pakkuda, aga restorani saaks õhtul küll tulla. Uurisin, kas kusagil lähedal äkki oleks majutust. Mulle öeldi kohanimi Kolsva. Lõin ruttu googlesse sisse ja leidsin Kolsvast ühe mõisa, ametlikult 4-tärni hotell. Samas tundus mõis nagu veidi unarusse jäetud ning restorani menüü mitte väga omanäoline. Veebis surfates avastasin samas piirkonnas Färna mõisa tütarmõisa - Karmansbo herrgård. Tundus ka täiesti võimalik valik olevat.

Färna mõis

Vahepeal olime välja jõudnud juba Västeråsi linna ja tegime taas kaubanduses peatuse. Unustasime natukeseks ajaks selle ööbimis- ja toiduteema ning kolasime poodides. See oli parim keskus, mis meie teele on sel reisil jäänud; kõige suurem ja parima kaubavalikuga Esprit' (mulle) ja Polarn o Pyret (lastele) pood, kus ma käinud olen. Ja aeg on just selline, kui - 50% on pigem reegel kui erand. Kuid pärast paaritunnist šopingut tõusis majutus- ja õhtusöögiteema taas aktuaalseks. 

Helistasin uuesti Färna mõisa ja küsisin, kas jätkuvalt on kohti õhtusöögile. Oli - seega sõitsime Färna suunas (ca 40 min). "Aga äkki magaks täna öösel telgis - me ju seda polegi veel jõudnud teha selle reisi ajal, kuigi oli suur plaan telkida," tegin Färna poole sõites ettepaneku. Renee aga laitis kohe idee maha, et pärast fine dining õhtusööki kusagile telki pugeda. Färnasse kohale jõudes ootas ees aga kahtlane vaikus ja inimtühjus. Kõndisin mõisa territooriumil ringi - see oli mitmest hoonest koosnev mõisakompleks tiigi kaldal - veidi nagu Vihula mõis. Peamajas oli uks kinni ning ukse juures silt, mis andis infot sama omaniku teise mõisa - Karmansbo herrgård - kohta. Väga kummaline - aga kes siis telefonile vastas ja meid õhtusöögile lubas…

Mõtlesime minna siis Karmansbo mõisa otsima ning veebist järgi vaadates selgus, et ka see mõis asub Kolsvas (samas, kus see teine mõis veel, mida vaatasime). Mõtlesime, et kui tee peale peaks jääma mõni majutuskoht, siis sinna me ka jääme, kuna pärast õhtusööki on kell juba liiga palju, et midagi otsida. Vähem kui kilomeetri pärast nägime silt B&B Färnas Hjärta - väga ilus ja korras ümbrusega B&;B. Samal ööl peatus siin vaid üks paar. Meile anti väga mõistliku hinnaga sisuliselt kolmetoaline kööginurgaga korter, kuna rohkem siin inimesi polnud. 

B&B Färnas Hjärta

Aga kööki me kasutama ei hakanud, läksime siiski Karmansbo mõisa otsima. Ca 20 min sõitu ja olime Kolsvas, kus väidetavalt pidi olema kaks mõisa. Leidsime üles selle esimese ja kahtlase menüüga Kolswa herrgård'i, aga teist, mida oleks rohkem tahtnud, et leidnud. Vaatasime uuesti veebist järgi ja nüüd leidsime, et see ei asugi Kolsvas, kuigi koduleht nii väidab. Kell oli paari minuti pärast kaheksa ning tõenäoline, et see on viimane aeg siinkandis süüa saada. Mõtlesime, kas sõidame tagasi seda Karmansbo mõisa otsima ja riskime üldse mitte süüa saada või läheme siia samasse Kolsva mõisa.

Mõis ise nägi välja, nagu oleks selle hiilgeajad juba selja taga - maja ja suvepaviljon vajaks tugevat värvivärskendust et mitte öelda kapitaalremonti. Ka ümbrus oli käest ära - muru küll niidetud, kuid maja äärtes, kus võiks kasvada roosipõõsad, kasvasid meetrikõrgused nõgesed. Piilusin sisse - restoran täiesti töötas ja meid oldi nõus vastu võtma. Mingeid ootuseid restoranile polnud; nüüd oli juba kõht nii tühi, et söömine oli muutunud Maslow hierarhia järgi esmatasandi vajaduste rahuldamiseks mitte naudinguteotsinguks. 



Kolsva mõis

Kolsva mõis. Hiilgeajad möödas.

Kitsejuust ja hele peet Kolsva mõisas

Valge kala (gös) ja krevetid noorte kartulitega

Hugole maitsesid kala ja krevetid väga hästi

 Tellisin peedi-kitsejuustu salati röstitud pähklite ja meega. Lauda saabus hiiglaslik portsjon salatit - selline Jamie Oliver'lik rustikaalne taldrikutäis. Maitse üle ei saanud kurta, kuid kuidagi sobimatu siinsesse valgete linadega kolmekäiguliste õhtusöökide konteksti. Pearoaks tellisin mingi kala, kelle nime ma eesti keeles ei teadnud (gös) - see on Wikipedia andmetel üks ahvenaline ja on Västmanlandi (maakond, kus me viibime) nö maakonnakala. Serveeritud kergelt praetud fileena koos (peotäie!) krevettide, valge veini kastme ja noorte kartulitega. Renee sõi taas veist, mis polnud suurem asi; kummalisel kombel oli veiseroa juures kaks kastet - tume (punase veini) ja hele (bearnaise) kaste. Veini kallati ikka nii, et klaas oleks ääreni täis :) Magustoiduks sõi Renee jäätist, mille pall oli taldrikule tõstetud vist küll supikulbiga - nii suurt pole enne näinud. Mina sõin panna cottat passioniga - liiga tugeva tekstuuriga ja liiga suur. 

Kolsva mõisas


Nuusutame pärnaõisi

Hugo uurib traktorit 

Pärast õhtusööki jalutasime veidi Kolsva mõisa pargis ja imestasime, kuidas üks koht on käest ära lastud. Kunagi on olnud siin kindlasti väga ilus. Sõitsime tagasi Färnasse, kus meil oli öömaja olemas. Mitu õhtut kaua üleval olekut olid jätnud oma jälje - uinusin Hugot magama pannes juba kella 11 paiku.

Kommentaare ei ole: