reede, 5. juuli 2013

Võimas Storforsen'i kosk ja külaskäik Vilhelminasse Lennarti juurde (01.-02.07.13)


Tänase hommikusöögi Hulkoffgårdenis palusime alles kella 10.30-ks, kuna teadsime, et oleme öösel kaua üleval ning hommikul tahaks välja puhata. Kordus kõik hea, mis eile hommikulgi. Kui me asjad minekuks kokku pakkisime ja hüvasti jätma läksime, kinkis perenaine mulle raamatu "Smaka på Sverige" ("Rootsi maitsed" või "Maitse Rootsit"), mille ta eile mulle algselt öökapilugemiseks oli andnud. Meie eilsed pikad vestlused toidust olid vastastikku põnevad ning ta mõistis mu kirge toid vastu ning eks ta teadis, et see raamat läheb õigesse kohta. Raamatu on kirjutanud üks Rootsi toiduajakirjanik (ilmunud 2013. a), kes toob raamatus koos täpsete asukohtadega välja Rootsi parimate gårdbutigid (raske on anda otsetõlget sellele sõnale - põhimõtteliselt on need talud, kes kasvatavad midagi ning suudavad oma kasvatatud toorainele lisandväärtust anda - teevad kodurestoranis oma toorainest süüa või marjadest moose, sigadest sinki jne). See raamat on ideaalseks teejuhiks hea toidu otsingutel Rootsis. Saada selline kingitus oli nii liigutav, et kohe pisar tuli silma sealt lahkudes. Selline side tekkis, et on tunne, nagu jõuludel peaks neile kaardi saatma.

Kingituseks saadud raamat

Hommikusöök Hulkoffgårdenis

Täna tuli meil sõita üle 500 km, et jõuda Vilhelminasse, kus elab meie tuttav Lennart. Kui Renee gümnaasiumi-ajal Rootsis mitmekuisel keelepraktikal käis, oli ta just Lennarti kaudu (kes oli sel ajal Vilhelmina koolis õpetaja) siin Lõuna-Lapimaal Vilhelminas. Mina tutvusin Lennartiga samuti ajal, kui gümnaasiumis käisin. Lennart on üliaktiivne suhtleja, väga tähelepanelik ning kõikemäletav inimene. Me oleme tuttavad olnud 12 aastat ning pidevalt kirjutades suhelnud. Tema hoiab mu Rootsi keelt elus, muidu ma ju seda ei kasutaks. Lennart saatis mulle hommikul sms-i soovitusega külastada tee peale jäävat Storforsen'it (tõlkes suur kosk). Storforsen asub Piteå jões, mis on üks neljast Rootsi looduslikult kaitstud jõgedest, kuhu ei tohi ehitada hüdroelektrijaamu. 

Kose juures parkimisplatsil olid puhkealad laudade ja grillimiskohtadega. Kõhud olid juba tühjad, seega tegime seal lõunapausi. Matkapliit ja pott on meil sellel reisil väga vajalikud asjad. Head või isegi enam-vähem sööki hajaasustusega Rootsis on praktiliselt võimatu saada - tõenäosus, et satud kusagile normaalsesse kohta sööma, on olematu. Seega jääb üle võimalus ise süüa valmistada. 
Lõunasöök

Kõhud täis, läksime mööda matkarada Storforseni suunas. Matkarada kulges osaliselt mööda laudteid, osaliselt mööda looduslikke graniitkive ja metsaalust. Kosk, mis ees avanes, oli võimsate loodusjõudude ehe näide - kosk ise pole väga kõrge (82 m), ning see ei lange korraga, on hoopis mitmetasandiline, kuid vooluhulk oli väga võimas (Wikipedia andmetel 250 m3/sek ning see on Euroopa üks suurima veehulgaga kosk). Veepritsmed ja veest tekkiv müra ulatusid kaugele. Taas olime avastanud väga erilise ja looduskauni koha, kuid kummalisel kombel oli siin üsna vähe inimesi. Meile sellist tüüpi kohad meeldivad reisidel eriti.

Storforseni kosk









Hugo matkamas

Kohe kosest allavoolu paistis hotelli, millest avanes võimas vaade laskuvale mitmetasandilisele kosele. Kui poleks kindlasse kohta teel olnud, oleks hea meelega siia jäänud. Sõidust oli ka juba paras tüdimus peal. Ma tõeliselt imestan, kuidas Hugo on seni vastu pidanud nii, et ta pole autos kordagi tüdimusest nutma hakanud. Iga päev magab ta küll paar tundi autos, kuid ülejäänud aja me mängime nt palli (jah, ka seda saab autos teha), sõidame väikeset autode ja traktoritega, vaatame raamatuid ja Hugo õpib minu järgi sõnu hääldama. Tal on meie jäägitu tähelepanu, mida on isegi rohkem, kui kodus igapäevatoimetuste kõrvalt ning tema on rahul. Samuti pole ta kartlik uute olukordade, kohtade ega inimeste suhtes. Me teeme autosõidul loomulikult pause, vahel piisab isegi 10 minutist väljas, aga tal pole tekkinud veel vastikust autosse tagasimineku suhtes. Ta võtab seda kui loomuliku eluna - ju siis me elame praegu sellist elu tema arvates. Iga uus koht pakub uusi põnevaid avastusi ka tema jaoks. Põhimõtteliselt ta jagab juba välja, milline on päevaplaan. Õhtupoole, kui me ikka autos kusagile teel oleme, ütleb ta "prr" (autoga sõidame), "tell" (hotell), "ää-äh" (voodi, kus magada saab), "mäm-mäm" (süüa). Aga samas ei nõua Hugo, et ma istuks alati tema kõrval taga, vahel askeldab ta oma mänguasjadega üksi või jälgib ümbrust ning ma võin vabalt ka paar tundi ees istuda. 

Tänagi oli sõita veel mitu tundi, et jõuda õhtuks Vilhelminasse. Tahtsin väga ise ka roolis olla, et veidi vaheldust oleks. Ei saanud sõita vist viit minutitki, kui sain vastutulevalt autolt kivi klaasi nii tugevalt, et see väikese täkke sisse lõi. Sõitmisisu läks ära ning läksin tagaistmele uluma. Hiljem tulid jälle paremad teed ning Renee lubas mind uuesti rooli. See periood, mil mina sõitsin, olid tõeliselt ilusad teed ja vaated - vaheldusid mäed ja orud, pidevalt olid tee ääres järved ning üle tee jalutasid põhjapõdrad. Põhjapõdrad õnneks kusagil äkki tee peale ei hüpanud - pikkadel sirgetel paistis juba kaugelt, et põhjapõdrad on teel. Kui autoga lähemale sõita, ei kiirusta põdrad kusagile, vaid uitavad tee peal aeglaselt ringi. Meil oli ka huvitav neid vaadata ja pildistada - nad on nii erinevat värvi, erineva paksusega karvkattega ning nad on karvaste sarvedega. Ühes kohas nägime veel rebast ka tee ääres, kes tassis saaki suus.

Põjapõdrad teed ületamas

Rebane saagiga

Nii asustus kui liiklus on Lapimaa teedel väga hõre. Siin põhjas võib kindel olla, et pooled autod, mida teedel kohtad on kas haagissuvilad või matkabussid - selline reisimisviis on Rootsis väga populaarne. Haagissuvilatega reisivad peamiselt pensionärid, vahel kohtab ka mõnda lastega pere. Loomulikult on matkabusside jaoks tee ääres igal pool ka spetsiaalsed ööbimispaigad, neis on alati kümneid busse ning pensionärid istuvad ja tiksuvad seal bussi ees oma lahtikäivatel toolidel. 

Veidi enne südaööd jõudsime lõpuks Vilhelminasse, kus Lennart ja tema naine Birgitta juba ootasid meid. Käisime Lennarti juures ka 8 aastat tagasi (märtsikuus, mil siin oli talv) ning meid oodati ka seekord sama külalislahkelt. Laual oli eesti lipp, toitude juures väikestel paberilipikutel eestikeelsed nimetused, käeulatuses valmis rootsi-eesti sõnaraamat ning raamatute juures ka minu kirjutatud kokaraamat, mille olen Lennartile kinkinud. Hilisõhtul pakuti meile saami lameleiba külmsuitsu lõhega, Rootsi knäkkebrödi ja teed. Väga soe vastuvõtt oli.

Hommikul ärgates tabas ootamatu ilmaüllatus - sadas tugevat paduvihma, mistõttu olime hommikupoole tubased. Hugo sai mängimiseks Lennarti lapselaste legod ning sattus ülimasse vaimustusse. Meil kodus on üksikud lego-autod, siin oli poistel aga neid kümneid erinevaid, mida sai kokku ühendada ja millele sai vilkureid külge panna. Just autode järelhaagised said Hugo lemmikuteks ning ta istus mitmeid tunde maas, põristas suuga ja ühendades autosid kokku.
Hugo piilub, kuidas onu Lennart süüa teeb

Hugo mänguhoos

Lõunaks polnud vihm ikka järele andnud ja kuna jalutama minna ei saanud, mõtlesime Hugo uneajal veidi autoga ümbruskonnas ringi sõita. Pikad vahemaad enam ei tõmmanud, seega läksime hoopis metsateedele off road sõitu tegema. Kolasime Vilhelmina ümbruse mägedes ning jõgede ja järvede kallastel. 

Õhtusöögiks jõudsime Lennarti juurde tagasi. Lennart hindab samuti head toitu ning naudib toiduvalmistamist; tema jaoks mängib tooraine alati toiduvalmistamisel suurt rolli. Pärast õhtusööki tulid külla ka Lennarti tütred, neist noorim on minuvanune. Noorima tütrega kohtusin mina esimest korda ning meil jätkus kohe juttu kauemaks. Me oleme selle reisi ajal rääkinud praktiliselt alati rootsi keeles - rootsi keelt rääkisime ju mitu päeva Hulkoffgårdenis ning nüüd mitu päeva siin Lennarti juures. Kuigi me õppisime ja kasutasime rootsi keelt üle 10 aasta tagasi, saame me sellega siiamaani hakkama. Renee küll kasutab teatud teemadel rääkides pigem inglise keelt, samuti suhtles ta inglise keeles Lennarti tütre mehega, kes on ameeriklane.
Lennarti ja Birgittaga Vilhelminas jalutamas


Gammal Emmaljunga






Vilhelminas mänguväljakul

Õhtupoole lõppes vihmasadu ning lõpuks sai õue minna. Läksime üheskoos õhtusele jalutuskäigule. Hugole anti üle 30 aasta vanune Emmaljunga vanker kasutada. Jällegi üks väga tore ja südamlik külaskäik siin Rootsis, kuid ka see sai selleks korraks läbi. Homme hommikul asume lõuna poole teele.

Viimane hommikusöök Lennarti ja Birgitta juures

Kommentaare ei ole: