esmaspäev, 31. märts 2014

Florida idarannik. West Palm Beach (24.03.14)

Juba mitu päeva olin tundnud, kuidas reisi lõpp hakkab lähenema ning millegipärast kisub see teadmine kuidagi alateadlikult meeleolu nukramaks. Alati on kahju, kui reis läbi saab. Viimane hommik tervitas meid vihmapiiskadega, mida veel siinsel reisil tundnud polnud. Õhutemperatuur tundus samuti olevat veidi jahedam kui tavaliselt.

Reisi viimasel päeval olime jõudnud ringiga tagasi Miami lähedusse ning peatusime West Palm Beachis, kuhu ka meie tuttavad talve eest põgenesid. Tänama peab Facebooki, ilma milleta ei teaks me paljude tuttavate eludest pooltki nii palju. Otsesuhtluses sain teada, et nad plaanivad perega seal olla kuni märtsi lõpuni ning kokku sai lepitud ka külaskäik.

Nende avar ja heledates toonides korter asub sõna otseses mõttes rannal, imelise vaatega ookeanile. Majal on ka ühiskasutuses õuebassein. Saades teada üksikasju korteri rentimisest ja hindadest, pani see peas keerlema mõtted, et võiks samuti järgmisel talvel mõneks ajaks siia sooja kliimasse emigreeruda. Mulle on meie laiuskraadi talved ja pimedus alati emotsionaalselt rasked, ma püsin erksa ja ärksana vist päikeseenergiaga.
West Palm Beach, elamine rannas.

Meil on tuttavatega enam-vähem samaealised lapsed. Suured tüdrukud leidsid kergesti ühise keele - mängisid peitust, vaatasid tahvelarvutist mängud üle, ehitasid Lego Friends’ide maja ning demonstreerisid basseinis oma ujumisoskusi. Käisime meiegi veel viimast päeva soojas viibides basseinis ujumas. Veest välja tulles oli küll oluliselt jahedam kui tavaliselt siin Floridas olime harjunud. Vihm oli õnneks järgi jäänud ning seega jäime õue liha grillima. Hiljem plaanisime minna veel randa jalutama, kuid vihma oli taas hakanud sadama.
Hugo ja Anee valmistuvad ujumiseks

Hugo õpib ise noaga lõikama

Viimase õhtu veetsime mööda poode kolades. Käisime läbi ka eile avastatud outlet’idest, kuid vihma oli hakanud juba nii kõvasti sadama, et sealsetel lahtistel sisetänavatel liikumine lõppes märgade riietega. Renee meiega riidepoodides ei käi, kui, siis vaid hea tuju korral paari üksikut asja selga proovimas, mis ma talle välja olen valinud. Seevastu leidis ta elektroonikapoest iRoboti isetegutseva põrandapesemisroboti ning küsis, kas ma sellist endale tahaks. See on USAs oluliselt odavam kui Eestis ning klapib ka meie pistikutega. Minu vastus oli kiire “jah”, kuna olin ammu igatsenud, et keegi mu eest põrandaid peseks. Tolmuimejaga jõuan ma põrandaid puhastada, aga sageli ei jätku ei aega ega tahtmist pärast kogu maja tolmuimejaga üle käimist seda sama põrandapinda veel pesema hakata. Etteruttavalt võin öelda, et olen oma uue koduloomaga rahul. See ei asenda küll suurpuhastust, kuid kui on valida, kas keegi ei pese põrandaid või kodus siblib ringi üks vaikne põrandapesemisrobot, siis valin viimase variandi.

Sel reisil sai üsna palju käidud ka USA toidupoodides. Asulates liigeldes ning sageli just vett sai ostmas käidud pharmacy’des, mille nime järgi võiks eeldada, et tegu on apteegiga, kuid siin on need veidi laiema kaubavalikuga ostukohad. Pharmacy’d müüvad lisaks ravimitele pesemis- ja kosmeetiktarbeid, jooke ja snäkke ning laia valikut fototarvikuid. Enamasti on need suurtesse kettidesse kuuluvad ning neid on pea igal suuremal ristmikul. Avatud 24 h. Ööpäevaringselt on avatud ka suured Walmarti kauplused (nagu meie Prisma – toit, riided ja kodutarbed). Üllatusin aga Walmarti kaubavalikus – USAs, kus peaks olema võimalik teha kõikvõimalikke valikuid, puudusid hiiglaslikus toidupoes ökotooted. Mul puudub võrdlus teiste kettide suurpoodidega, seega ei saa üldistusi teha, kuidas teiste suurpoodide kaubavalik on. Küll aga saab ökokaupa juba varem mainitud ja kiidetud Whole Foods Marketist (mille esinemissagedus on oluliselt hõredam kui teistel kettidel). Siiski pole kõik WFM-s müüdav ökokaup, silte tuleb hoolikalt jälgida. Ja kuigi tavatoit poes pole USAs kallim kui Eestis, on ökokaup üllatavalt kallis. Valik on küll suur ja kõike saab ökona, kuid arvestama peab kordades suurema rahakuluga kui sama asja tavakaubana ostes.

USAs tundub Ülestõusmispühade tähistamine igasuguse jänku- ja munakujulise söödava nänniga olevat mastaapne. Kõikides poodides (isegi väikesed pharmacy’d) on nüüd loetud nädalad enne munapühi meetritepikkused riiulid kõikvõimalike firmade šokolaadimunasid ja –jäneseid täis. Isegi kuulsad Ferrero Rocheri kommid on suudetud sealse turu jaoks suurteks munadeks ja jänesteks vormida. Küll aga ei leia USA toidupoodide lettidelt Kinder Surprise üllatusmunasid, mis võiksid sealses muna- ja jänesehulluses hästi peale minna. Lugesin USAs ühte toiduajakirja ning sain teada, et USA turul on Kinder Surprise munad rangelt keelatud ning nende riiki sissetoomist trahvitakse. Põhjuseks ohtlikud väikeseid osi sisaldavad mänguasjad munade sees. Sellisele asjale pööratakse tähelepanu, kuid et see söödav, mis pakkidesse pannakse, ka tervisele ohutu oleks, ei pöörata tähelepanu. Kommiriiulid on täis odavaid värvilisi rämpskomme.

Mulle meeldib alati reisidelt kohalikke toite kaasa osta, kuid Walmartis riiulivahesid läbi kolades leidsin üksikuid normaalse koostisega toite, mida osta tasus. Lisaaineid, glükoosi- ja fruktoosisiirupit ning transrasvu leiab väga paljudest toitudest.

Poodides hämmastab ka kasutatavate kottide hulk. Esiteks puudub endal võimalus ostetud tooted kokku pakkida – seda teeb kas kassapidaja või spetsiaalne pakendaja. Asjad pakiti umbes poole väiksematesse õhukestesse kilekottidesse kui meil poeskäimiseks kasutatakse. Kusjuures ühte kotti mahutati olenevalt raskusest nii 2-5 eset. Sageli lõppes poeskäik umbes 10-15 kilekotiga, mis koos ostetava kraamiga kaasa tuli. Whole Foods Marketis tahetakse aga keskkonnasõbralikud olla ning pakendatakse kaubad tugevatesse ühekordsetesse paberkottidesse. Keskkonnasõralikus on küll vaid näiline, kuna reaalselt on paberkoti tootmine ressursimahukam ja keskkonnavaenulikum kui kilekoti tootmine. Pakkijad jagavad paberkotte heldelt, samuti pannakse vähe asju ühte kotti. Oma kotiga poes ei käida ning iga kord pakitakse su kaubad uutesse kottidesse. Ükskord küll läksin enda riidest ostukotiga ja pakkisin enda asjad ise sisse, eks ma neile siis imelik tundusin. Ei kujuta ette, kui peaks seal iganädalaselt käima ja seda kotihulka endale koju tassima.

Reisi lõpp. Läbitud vahemaaks Floridas tuli 1100 miili (ca 1800 km). Lennusõit tagasi (Miami-New York-Helsingi-Tallinn) kulges lihtsalt ja tõrgeteta, lapsed magasid enamus pikast lennust, kuna oli öö.

Mängud Helsingi lennujaamas

3 kommentaari:

Fotostuudio Tallinnas ütles ...

Väga mõnus lugemine :)

Anonüümne ütles ...

Väga mõnus oli teie reisi lugeda :)

Kodulehe tegemine ütles ...

Väga huvitav reis oli teil, kadestan lausa :)