Hugo on meie igahommikune äratuskell. Kodus ärkab ta kella 10 paiku, aga tundub, et tema ajavööndis liikumist ei arvesta ning ärkab siin 8.15-8.45 vahel. Sellel reisil on Hugo olude sunnil hakanud magama oma voodis. Kuna mõlemale lapsele oli voodi toodud ja meie enda voodi oli 1,6 m lai ning selles kolmekesi magamine üsna kitsas, siis panime Hugo voodi enda voodi vastu (voodi ise on madalam meie voodist). Üllataval kombel talle sobis idee, et ta magab enda voodis ja emme on oma voodis tema kõrval. Kodus sama süsteem ei sobi.
Kuigi vara ärgata on mulle alati vastumeelne, on seda siin valges ja soojas teha oluliselt parem kui kodus talvisel ajal. Lõplikult ärkan Hugole putru keetes üles ja kui Hugo hommikust söönud, lähen ise jooksma. Selleks ajaks on keegi vanavanematest ka juba ärganud.
Täna on Telle ja Liisa juba ennelõunal meie basseini äärde tulnud - nemad hakkavad täna tagasi Eesti sõitma, aga veedame veel koos aega vees ja vee ääres. Kõigepealt ookean, nüüd bassein - sellel reisil teeme me ilmselgelt meie reisiajaloo ujumisrekordi. Tavaliselt kunagi nii palju aega rannas või basseini ääres ei veeda, aga sel reisil kuidagi on tunne, et vees on mõnus ja alati on seltskonnaga koos selline tegevus põnevam. Hugole on igapäevane ujumine väga arendav olnud - ta ei karda vett, hüppab juba minu pealt vette nii, et pea käib vee all, liigub käerõngastega ujudes tublisti edasi. Renee filmib igapäevaselt lapsi vee all ja vee peal - jaanuaris siit samast Tenerifelt ostetud GoPro kaameraga saab ikka erakordseid kaadreid vees ja mujal ekstreemsemates tingimustes.
Hugo ujumas
Anee vee peal...
.. ja vee all
Renee üritab madratsi peale saada
Hugo uneajal asume teele loomaaia - Loro Parque - poole, mis asub Tenerife põhjaküljes Puerto de La Cruzis. Oleme selles loomaaias igal Tenerife reisil käinud, kuna see loomaaed on üks vägevamaid loomaaedu, mida me reisidel näinud oleme. Ja loomaaedades käime me reisidel väga sageli, kuna erinevalt lastele mõeldud teemaparkidest pakuvad loomaaiad midagi meile kõigile. Jaanuaris oli Hugo veel liiga väike mõistmaks, mis loomaaias toimib, aga sel suvel sai nii Eestis kui Soomes lastega päris mitu korda loomaaias käinud ning nüüd ta juba teab, keda loomaaiast leida võib. Hugo lemmikud on tema enda sõnul ahv ja panda, kelle nimesid ta ilusti ka välja hääldab, aga viimane loom on vaid väga vähestes loomaaedades ja seni on pidanud Hugo leppima Tallinna loomaaia kivikujust pandaga.
Loro Parque tõmbenumbrid on merilõvide-, delfiinide- ja vaalade etendused - Hugo ja Renee ema, kes neid esimest korda nägid, olid väga vaimustuses. Samuti meeldisid Hugole pingviinid. Kolm tundi loomaaia peale planeerida on minimaalne aeg. Pilet 33 € (lapsed kuni 5 aastat tasuta, suuremad 23 €), aga igal sammul on tunda, et see külastus on oma hinda väärt. Loro pargist olen ma oma varasemates Tenerife-postitustes juba üsna palju kirjutanud, seetõttu enam detailidesse ei lasku.
Pingviinid Loro pargis
Näe, pingviinid!
Papagoi, kes sööstis inimeste peade kohal.
Laps (publiku seast) paadiga - tüüpiline delfiinishow element
Haruldased valged tiigrid
Osav Anni (7 a 10 kud)
Mul oli meeles eelmisest korrast, kuidas me pärast loomaaias külastust käisime ühte kalarestorani otsimas, aga lõpuks sinna kohale jõudes selgus, et see on esmaspäeviti suletud (ja loomulikult juhtus siis olevat esmaspäev). Restoran asub loomaaiast vähem kui 10 minuti jalutuskäigu kaugusel ja tee oli meil selge. Kuna loomaed suleti, tuli meil ka auto parklast kaasa võtta, aga restorani läheduses on täielik parkimisikaldus. Mõtlesime, et lähme sõidame sealt läbi ja vaatame, kas õnnestub ligi pääseda. Enne, kui aru sain, et kohal oleme, tagurdas just üks auto kitsast parkimiskohast välja ning meil õnnestus saada parkimiskoht restoranist 100 m kaugusel. Tundus, et seekord meil veab. Ja vedaski - restoran Tambo oli lahti ning kuna me tulime kella kuue paiku, siis varajasele õhtusöögile kohti jätkus. Koht on selline lihtne, aga väidetavalt pidi siin häid mereande saama. Algatuseks tellime krevetid küüslaugu ja tomatiga - huvitav kooslus, et järgi proovida. Tomatit on minimaalselt, ei tapa krevettide maitset ning taas pean tõdema, et krevetid on mul lihtsalt nii lemmikud. Pearoaks soovitati meile dorado kala. Algul kuulsin, et dorada kala, mida Renee oli paar päeva tagasi ka ise grillinud, aga ettekandja sai aru, et ma viimast tähte hääldasin valesti ja rõhutas, et see kala, mida tema pakub, on dorado. Pidavat olema palju parem kui dorada. Dorado tuuakse lauda - selgub, et see on tükk ühest suurest kalast, veidi tuunikala meenutav. Hiljem näitab teenindaja mulle oma telefonis pilti sellest samast doradost, mis kaalus 18 kg. Dorado on rasvavaene kala ja seda küpsetada keeruline. Pean siiski tõdema, et mulle maitseb väike dorada rohkem. Lapsed sõid samuti ühte väiksemat kala, mis maitses ka mulle rohkem. Kala kõrvaline on tahumata ja kastmeid ei pakuta siin üldse. Restoran asub kaljusel rannikul ning selle terrassilt ja aknast avaneb vaade süngena tunduvatele mustjatele kaljudele ja ookeanilainetele.
Restorani minemas. Puerto de la Cruz.
Vaade restoranist
Tagasiteel läheme veel ühest suurest tee äärde jäävast kaubanduskeskusest läbi. Olime mõned päevad tagasi just arutanud, et peaks Hugole otsima alternatiivi minu iPhone asemele, mida ta pidevalt retsib, kui mingeid rääkivaid koeri-kasse sealt vaatab. Teele jääb kohalik (Hispaania) tilluke tahvelarvuti ning selle hind saab otsustavaks - las uurib ja õpib; vähemalt ei pea nüüd pidevalt oma telefon peitma või kui see kätte saadud, siis keelama seda märgade näppudega puutumast, seda trepist üles ja alla tassimast või kivipõrandal sellega kõndimast. Tegime kohe samal õhtul selgeks, et emme telefoni enam ei näpi, nüüd on Hugol enda arvuti. Talle sobis hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar