Meie Jaapani reisi viimast peatükki kirjutan olude sunnil lennukis tagasisõidul Helsingisse. Kirjutis hilines, kuna jõudsime eile ühe vahejuhtumi tõttu hotelli alles kell 01.30 öösel, ärgata tuli hommikul kell 8.00, seega ei hakanud oma kallist uneaega blogimise peale raiskama.
Kaubandusretkel Nagoyas.
Aga nüüd eilsest päevast. Hommikul sõitsime Shinkansen’iga Tokyost Nagoyasse. Rongi peale saime kohe - Jaapani üliarenenud ühistranspordisüsteem on fantastiline. Sõit kestis 1,5 tundi ning aeg möödus Aneega mängides ja süües kiiresti. Nagoyas plaanisime veidi veel linna peal poodides käia, tahaks ju midagi Jaapanist kaasa ka osta. Seega otsustasime panna oma kohvrid (nüüd juba on neid kaks) rongijaama hoiulaegastesse, kuid need olid kõik lootusetult kinni - seega pidime ära käima kesklinnast 40 km kaugusel saarel, kus asub hotell ja lennujaam. Hotelli viimaseks ööks valisime lennujaama kõrvale, et hommikul võimalikke transpordiprobleeme välistada. Edasi-tagasi hotellis käimine röövis meilt 2,5 tundi. Rongis sõites avastasime Kanayama peatuse lähedal ühe kaubanduskeskuse, mis tundus seekord olevat mitte vaid Gucci ja Prada vaid midagi lähedast meie Viru - ja Kristiine keskusele. Kõndisime läbi vihma rongipeatusest poeni (Anee magas parajasti lõunaund) ning avastatud kaubanduskeskus osutuski meie ootustele vastavaks.
Kaubanduskeskusele tegi Renee tiiru kiiresti peale, mina olin selle ajaga vaid mõnda poodi jõudnud. Seetõttu käis Renee vahepeal metrooga Nagoya keskuses Sakaes Maci poes - nimelt hakati just selle päeva õhtul kell 6 müüma Maci uut tarkvara OS X Leopard (selle väärtusest saavad aru vaid tõelised Maci-fännid:)). Kuna Mac alustab oma kõikide uute toodete müüki kell 6 õhtul vastavalt ajavööndile, siis Jaapan on just aja tõttu kõige esimene koht, kus selle müüki alustati. Järjekorra seisis ära ning kätte ta selle vidina sai, lisaks anti kingituseks veel teemakohane T-särk. Päris telkimist poe ukse ees just polnud; paljude uute toodete puhul kogunevad poodide uste ette juba päevi varem telkijad, kes peavad iga hinna eest selle kauba kätte saama.
Meie uitasime samal ajal Aneega (ta sõitis laheda lükatava Minni-autoga) mööda kaubanduskeskuse poekesi ning leidsime endale ilusaid asju. Saapad jäid aga mul Jaapanist ostmata, kuna number 39 siin lihtsalt ei müüda, jalanõude numbrid on S, M, L ning suurim neist on meie mõistes number 38.
Kuna kaubanduskeskuses oli terve korrus restorane, siis otsustasime õhtust ära süüa just seal. Leidsime buffet-restorani, kus pakuti nii jaapani- kui euroopapärast sööki - sobis hästi meie tühjadele kõhtudele.
Õuduste öö Nagoyas.
Kell oli märkamatult juba 10 õhtul saanud, ning marssisime, kõhud mõnusasti täis, metroopeatuse poole, et sõita poole tunni kaugusele hotelli. Lubasime Aneele, et see on meie viimane rongisõit ning homme saame juba lennuki peale ja koju. Rongis mängisime Aneega veel traditsioonilisi jänese-koera mahaviskamis- ja peitusemänge; ajataju ütles mul, et peaksime juba kohal olema. Renee on siiani alati kõike oma GPS kellaga kontrollinud ja informeerinud, kas sõidame õiges suunas, mitu km sihtkohani on jäänud, kui kõrgel me merepinnast oleme jne. Vaatasime aega, sõit tundus juba liiga pikk; küsisin Reneelt kaugust hotellist. Hotelli koordinaate polnud Renee kella sisse pannud, aga Sakae keskuse oma küll, me olime selleks hetkeks 53 km kaugusel Sakaest (hotell peaks olema sealt 40 km kaugusel (lennujaamaterminal on rongi lõpp-peatus). Mu süda võpatas. Rongi tabloo näitas, et järgmine on lõpp-peatus - saime nüüd aru, et see oli selgelt vale liini rong. Läksime maha ja hakkasime paaniliselt inglise keelt rääkivat inimest otsima, kes meid aidata saaks. Üks mees, kellelt küsisime, ei saanud eriti midagi aru, siis aga hüppas kõrvalt pingilt püsti üks inglise keelt suhtelisel puiselt, kuid siiski rääkiv mees, kes ise pakkus abi. Juhatas meid rongi meeskonna juurde, kuid ka nende keeleoskus oli olematu. Nähes, et me oleme selgelt väga hädas ning meie näod olid sellised nagu läheks meie lennuk juba paari tunni pärast, tuli ta meiega rongi kaasa ning istus meie juurde ja seletas võimalusi, mis jäänud on. Nimelt lõpetavad rongid siin sõitmise kell 12 öösel (kus nüüd on arenenud ühistransport??) ning see, millele me istusime oli viimane rong tagasisuunal keskuse poole, sealt enam poleks võimalus rongiga lennujaama sõita, kuna ronge enam nii hilja ei sõida. Jäänud oli vaid takso variant - küsimus aga - kust on kõige lühem tee lennujaama. Palusime abivalmil jaapanlasest aktivistil joonistada paberile, kus punktis me hetkel viibime ning kus asub lennujaam. Olime sõitnud küll samasse ilmakaarde, kuid liin pööras veidi kõrvale. Kuidas aga me valele rongile sattusime? Ju siis lasime end liiga vara lõdvaks - jälgisime küll silte ja perroonide numbreid (siin rongiterminalides liiklemisel peab kogu aeg ülivalvsas seisundis olema, et mingit silti märkamata ei jätaks ja kogemata vale teed ei läheks), seisime ja ootasime rongi need mõned minutid ka õiges kohas, kuid samalt perroonilt läks ka teise liini rong (eeldasime automaatselt, et nii olla ei saa ning see rong sealt sõidab vaid lennujaama poole). Mina, tunnistan ausalt, ei jälginud eile õhtul enam midagi, lonkisin oma kotikoormaga lihtsalt Renee järgi ning usaldasin teda info jälgimisel).
Nagoya pärapõrgust tagasi linna poole sõites vestles Renee veel tolle abivalmi mehega pikalt - ta on ametilt teadlane, kala geenide uurija, oma ameti tõttu valdab ta ka inglise keelt. On reisinud palju Euroopas - Saksamaal, Inglismaal, Hollandis ja Soomes ning tunneb hästi meie kultuuri - põhiline vestlus oli kultuuridevahelistest erinevustest ning Jaapani inimeste südamlikkusest ja abivalmidusest; rääkisime ka kohtadest, kus me Jaapanis käisime. Renee oli juba tagasisõites rongis väga optimistilik, mina vesistasin pisaraid, proovisin küll Anee pärast tugev olla, kuid pisarad ikka voolasid, hirm teadmatusest oli meeletu. Renee lohutas, et hull oleks siis, kui homme hommikul selline asi oleks juhtunud - öösel jõuame ilusti hotelli ja hommikul saame lennuki peale. Aneel oli ammu uneaeg, kuid temas tärkas äkki kunstnikuhing ning tekkis inspiratsioon - ta joonistas vähemalt veerand tundi ilma ühegi piiksuta, pildi allkirjaks panin pärast “26.10.07, Öösel Nagoyas, õudusunenägu”.
Abivalmis kalateadlane läks paar peatust varem maha (andis ka igaks juhuks veel oma visiitkaardi ja telefoninumbri), tegi veel puust ja punaseks ette, kus me maha minema peame ning kust takso leiame. Tänasime teda südamest.
Anee oli veidi enne rongilt väljumist Patapumis uinunud, ning tema jaoks oli seiklus õnneks läbi, kuna järgmist hetke näeb ta hommikul voodis ärgates. Taksopeatusesse jõudes tabas järgmine ehmatus - ees ootas vähemalt 30 inimest, taksosid aga ei liikunud kella 12 ajal öösel just väga tihti. Mina pistsin uuesti nutma, ulusin nii mis hirmus ja pisarad aina voolasid. Polnud aimuugi, kaua me selles sabas seista saame ning millal lõpuks hotelli jõuame. Renee seisis järjekorras, mina kõndisin ringi, et Anee üles ei ärkaks. Küsisime, et äkki keegi eestpoolt sõidab samuti lennujaama - ei-ei, kes hull küll sellisest kohast peaks südaööl lennujaama minema???
Minu pisaraid märkas üks 30-tes aastates jaapani naine, tuli juurde ning küsis väga tugeva aktsendiga inglise keeles, et mis mureks. Seletasin talle olukorra ära, et oleme suhteliselt eksinud ning vajame taksot, et jõuda lennujaama - nimelt õigesse lennujaama, siin Nagoyas on neid kaks - siselendude- ja rahvusvaheliste lendude lennujaam. See abivalmis jaapanlane seisis oma mehega meist tükkmaad eespool, ta kutsus meid ette ja vahetas meie koha enda oma vastu, rääkis taksojuhiga jaapani keeles, et ta kindlasti aru saaks, kuhu sõita vaja. Naine hoiatas ka, et see sõit läheb siit kalliks maksma, kuid midagi pole teha enam... Jällegi suur tänu abivalmitele inimestele.
Taksos oli Renee juba täiesti maha rahunenud, mina aga põdesin ikka edasi. Ei saanud aru, miks ütles meid aidanud naine, et lennujaama sõit võtab aega 2 tundi, kui see asus olemasolevate andmete põhjal ca 30 km kaugusel. Taksojuhilt küsisime üle, kaua sõit kestab, ta näitas kolme sõrme, oletasime, et 30 minutit. Pool tundi oli möödunud mööda öist Nagoyat sõites, ma ikka kahtlesin, kas taksojuht sai aru, et ikka International Nagoya Airport on see, kuhu meil vaja minna. Renee küsis veel üle ka, taksojuht noogutas, kuid nende olematu inglise keele oskuse tõttu kahtlesime ikka. Järsku hakkasid sildid näitama Cen Japan Airport, mõtlesin, et kus me nüüd oleme, kas tõesti toob meid veel valesse lennujaama ka??? Rongiterminalides oli igal pool näidanud sildid International Nagoya Airport, nüüd mingi Cen - mis see veel on??? Siis tabasin ära, see on Central Japan Airport ning sellist terminit olin selle Nagoya lennujaama kohta kusagil Lonely Planetis varem kohanud. Pimedas ei hakanud ükski tuttav meeldejäänud märk ka silma, lõpuks tundus, et me siiski sõitsime üle silla ning oleme lennujaamasaarel - siis nägime Comfort Hotel’i logo, mis andis lõpliku kinnituse, et meie hotell on siinsamas. Hotellist sõitis aga taksojuht mööda, kuna oli valinud suurtes teederägastikus vale tee, mis hotelli ette ei vii; tee ja hotelli vahel oli aga omakorda aed, seega ei saanud ta meid ka seal kõrval maha lasta. Taksojuht sõitis lennujaama ette, kust ta küsis turvamehelt õiget teed, see seletas ära, kuid uuel katsel valis taksojuht taas vale tee. Mulle tundus see erilise õrritamisena - hotell juba paistab, kuid meie sõidame siin öösel, oma kallist uneajast, auringe ümber hotelli. Kolmandal katsel sai taksojuht õige tee valitud ning sõitis sõna otseses mõttes hotelli ukse ette, et vaid üks samm oleks sisse astuda. Maksma läks see “lõbu” meile ca 1500 kr, see on koos kaotatud toidukotiga, mis kusagil paanikahoos meist kummalgi kaasa võtmata jäi:)
Hotellitoas ma veel ikka värisesin ning seest keeras, nutsin ka veidi, nii hirmus oli see kõik - esimest korda tundsin siinsel reisil lihastes valu, see polnud aga pikast kõndimisest, vaid pigem närvitsemisest tingitud. Renee arvas, et juba homme võtan ma seda naljana, kuid nii see siiski pole, halb on ikka sellele öisele seiklusele mõelda, samas on kirjutamishetkeks juba hullemad emotsioonid vaibunud.
Öösel pakkisime veel kohvrid kokku, magamiseks jäi kõigest 5 tundi, jõudsime hotelli 2,5 tundi plaanitust hiljem. Kahju oli sellest, et ei saanud viimast õhtut veeta mõnusalt ananassi nokitsedes väga kenas merevaatega hotellitoas.
Lõpetuseks.
Eilsele vahejuhtumile vaatamata jäi Jaapani reisit meeldiv ja positiivne mälestus - see andis väga palju julgust juurde ning veendusin, et väikse lapsega on võimalik vabalt sõita teise maalima otsa ning matkata päevas meeletuid kilomeetreid, samal ajal tagades lapse rahulolu. Kindlasti ei saa seda väikelastega reisimise lihtsust üldistada, meie Anee on lihtsalt väga rahulik ja püsiv laps, talle tuleb asju eakohaselt seletada ning suuta väikeste detailidega (nt koerad vaateakendel, lennuk taevas, puulehed maas, linnuke puuoksal) reis huvitavaks teha. Nüüd kogesin ise, kuidas teooriad paika peavad - turvalises kiindumussuhtes kasvanud lapsega võib käia igal pool, kasutades selleks abivahendeid nagu lapsekandmine, koosmagamine ning imetamine. Tissilapsega on reisimine ikka palju lihtsam, see on tema jaoks meeletu jõuallikas ning uue energia laadimine, samas hetkeks väljalülitamine reaalsest maailmast, minu jaoks aga kui viis teda lihtsalt magama saada ning ärevas olukorras rahustada. Ka kesise söömise kompenseerib tissipiim mingil määral, samuti annab kaitset võõraste bakterite eest.
Olulised asjad, ilma milleta kunagi reisile ei läheks.
Üks väga oluline komponent meie reisil oli GPS-käekell. Renee oli selle ostnud vaid pelgalt huvi pärast, et jälle üks huvitav vidin, mina kandsin seda aeg-ajalt metsajooksu tehes. Nüüd aga töötas see kell 100%liselt meie heaks ning andis meile reisil olles omamoodi turvalisus- ja kindlustunde. Kui võõras kohas, eriti suurlinnas ringi uidata, võib väga kergelt ära eksida, see kell aga ei lasknud sellel kunagi juhtuda, kuna alati oli näha kaugus kodust ning õige suund, kuhu minna. Andmed muidugi toksis Renee sinna ise jooksvalt sisse.
Mõtteid, kuhu minna, pakkusid meile Lonely Planet ja Google Earth. Esimene neist ei vaja tõenäoliselt lisakommentaare (lihtsalt nüüd teame, et selle ostame edaspidi igasse reisisihtkohta kaasa). Google Earth on aga programm, millega näeb kosmosest vaadatuna kogu maakera kõiki punkte, endale huvi pakkuvat kohta saab suuremaks zoomida ning lisaks on eriliste/põnevate kohtade juurde pandud fotod. Renee tegi väga tubli tööd ning uuris linnade kohta, kus käisime, väga palju infot - GPS-kella arvutiga ühendades annab see valitud kohtadele täpsed koordinaadid. Mina aga sirvisin pidevalt Lonely Planetit - ka selleta oleks raske hakkama saada. Kust küll leida Tokyos infot, kuidas me näiteks Fuji mäele saame, kaua sinna sõidab jne - selle kirjutab Lonely Planet detailselt lahti. Koordinaadid jälle kella sisse ning sõit võib alata (see, et GPS käekella kujul tehtud on, on väga mugav, kuna sealt on seda kõige lihtsam jälgida).
Muide, enne reisile tulekut oli meil vaid otsustatud, et käime Nagoyas, Osakas, Kyotos ja Tokyos, detailsed plaanid mõtlesime välja vaid üks päev ette, vaid nii suutsime reaalselt ka seda plaani täita, mida teha tahtsime. Ja muidugi Internet - ilma selleta poleks me ka hakkama saanud.
Järgmiseks üliväärtuslikuks ostuks on Patapum - kellele veel arusaamatu, siis sisuliselt lapsekandmistraksid - kõhu(selja)kott, kus sees Anee matkates istus. Terve matka kandsin teda oma kõhul, see tagab temale suures rahvahulgas turvalisustunde, samuti on 10 kg kõhukotis kanda päris kerge, õlad mul haigeks ei jäänud. Patapumi kandevõime on 20 kg, seega aitab see meid veel mitu aastat ka edasistel reisidel. Kel huvi, siis Linalapsest saab neid osta:)
Reisile olid meil mõlemal valitud kaasa ka õiged jalanõud, ei ühtegi katkihõõrutud jalga. Ka Anee sai hakkama ühe paari sandaalidega. Minule tundus enne reisi vastuvõetamatuna mõte, et me läheme 12-päevasele reisile ühe kohvriga - me käime ju iga nädalavahetus maal sama suure kohvriga, pluss veel kotitäis jalanõusid, Anee mänguasju, voodipesu jne. Siiski tõdesin, et on võimalik ka vähemate asjadega hakkama saada. Aneele sai isegi liiga palju asju kaasa võetud. Piss tuli püksi vaid ühel korral (see oli tegelikult kättemaks selle eest, et me ei lubanud WC-paberit tervet rulli lahti tõmmata:)), pluuse ta ei määrinud ka eriti.
Tahaksime veel kiita hotelliketti Comfort Hotels, milles me enamus Jaapani reisist ööbisime (va. Tokyo, seal oli hotell kahjuks täis juba) - need on suhteliselt mõistlikus hinnaklassis (900-1400 kr öö) väga hea asukohaga hotellid, kus toas on ka külmkapp, veekeedukann (neid oli meil vaja Anee söögi jaoks), saab ka hommikusööki (mida enamus Jaapani hotelle ei paku), ning mis väga oluline - tasuta kiire internet - ilma viimaseta poleks sündinud ka seda blogi siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar