Maha minnes tervitasid laevast väljujaid juba tumedanahalised kirjutes riietes ja paksult pärleid täis lauljad ning pillimängijad - tundus, et olime sattunud tõsisele Kurrunurruvuti saarele. Kogu ümberkaudne olustik, nii loodus kui inimesed olid teistsugused kui eelmises peatuses, nüüd juba tundus, et siin on midagi kariibihõngulist. Ilm oli vahelduva pilvisusega - kui päike oli pilve taga, oli paras temperatuur, nagu välja tuli, siis jälle kõrvetas. Sadamas oli igal sammul müügimehi, kes üritasid mingit saarel tehtavat ekskursiooni pähe määrida, suhtlemisstiil oli päris agressiivne ning nad üritavad iga inimest lõksu meelitada. Et aimu saada, mida siin teha võiks, küsisime mõne ekskursiooni kohta infot. Nägime ka saare kaarti ja selgus, et sellel on vaid üks kõvakattega tee, mida mööda sõita saab. Kuna ekskursioonide hinnad olid päris soolased ning penskaritekarjaga ühes bussis kulgeda ei viitsi, otsustasime rendiauto võtta. 
Valida oli kas väike punn 37 dollari eest (sel juhul oleks tulnud võtta kaks autot) või Toyota Land Cruiser (kuhu me kõik kuuekesi sisse mahuksime) 80 dollari eest - otsustasime viimase kasuks. Renee jooksis laeva tagasi juhiluba tooma ning vormistas vajalikud paberid. Auto oli imekombel päris uus ja korralik. Vaatasime kaardilt, et sadama lähedal on üks nö turistring, kuskandis kõiki ekskursioone tehakse, saare teise otsa läks aga üksainus tee, kuhu turiste tavaliselt ei veetud - just sinna me minna tahtimegi - näha, kuidas siin Kurrunurruvutimaal tegelikult elatakse. Läbi sadamalinna sõites paistis ümberringi vaid vaesus, elatatakse hurtsikutes, lapsed jooksevad paljajalu ning igal pool hulguvad ringi nälginud, ribikondid väljas, koerad. Peatänav oli täis väikeseid poekesi, kus turistidele kõikvõimalikku nodi müüa üritatakse (alates odavatest erksavärvilistest Hiinas valmistatud kottidest kuni kohalike hiidsuurte teokarpideni välja).Kui esimesse bensiinijaama tankima pöörasime, lendas kohale üks ca 12-aastane poiss, kes seletas Reneele inglise keeles, et talle oleks raha vaja, et kooli minna. Renee andiski talle 1 dollari ja istus autosse, seejärel jooksis aga meie juurde veidi noorem tüdruk, kes mööda autot küüntega kriipis ning nurus samuti raha. Sõitsime minema, mine tea, palju neid veel sealt nurga tagant välja ilmub. Möödusime kohalikust lennujaamast, tee hakkas muutuma mägiseks ning veidi auklikumaks kui linnas. Kuna tee kulges mööda rannikut, siis nägime, et mere äärde olid tõenäoliselt mitte siinsed põlisasukad vaid kusagilt mandrilt pärit rikkurid rajanud oma villad - ikka uhkete sissepääsude, suurte hoolitsetud aedadega ilusad lossid. Mida kaugemale keskusest, seda vaesemaks elu läks, inimesed elasid paarist puuhalust kokkuklopsitud onnides, mis asetsesid üle saare suhteliselt hajali. Mõnel kohalikul "rikkuril" oli lausa valge plastmassist tool õue peal. Tee äärde jäi ka palju limonaadiputkasid, kus müüjateks olid koolieas lapsed, kes aga kruiisilaeva tuleku päeval tõenäoliselt kooli ei jõuagi, kuna raha tuleb teenida. Tundus, et koolisüsteem siin ikka toimib - ühes külas nägime koolivormides lapsi ning saarel olid ka USAst tuttavad kollased koolibussid (tõenäoliselt olid need mingid Ameerikas mahakantud sõiduriistad). Nägime ka vastu tulemas ühte kollast koolibussi, mis oli muudetud Beach Busiks... Loodus oli ümberringi troopiliselt lopsakas, täiesti tundmatud puud ja põõsad kasvasid igal pool (ok, palme me ikka tunneme).
Siin saarel lubati ka vihmametsa ekskursioone, kuid päris Amazonasele omast džunglit siin siiski polnud; tegime vahel tee ääres peatusi, et pildistada ilusaid vaateid ning ühest metsatukast kostusid küll huvitavate troopiliste lindude hõiked. Kõvakattega tee sai otsa ning algas väga auklik kruusatee - otsustasime edasi sõita ning mõtlesime, et länkar oli siin ikka ainuõige valik edasiliikumiseks. Tahtsime jõuda kusagile üksikusse randa, kui lapsed lõunaunest üles ärkavad; kaardil oli näidatud tüll mõnda randa, kuid kõigil neil olid väravad ees ning need olid rikkurite eramute juurde kuuluvad privaatrannad. Olime sõitnud kruusateel sama kaua kui kõvakattega teel, kuid edasi liikunud olime halbade teeolude tõttu suhteliselt vähe. Renee tahtis jälle ära näha saare päris tipu, teeolud ainult halvenesid, ees ootas ülijärsk tõus üles, tundus, et sealt autoga on võimatu sõita, kuid autotee see ometi oli. Reneel oli säde silmades, istus maasturi roolis ja ronis kusagil Kurrunurrumaal mägedesse. Poole mäe peal pidime otsa siiski ringi pöörama, kuna tee sees olid vihmavee tekitatud (öösel sadas) suured lõhed ning Kadri lõi täielikult pablama (ega raseda tunnetega ikka mängida saa), Renee oleks loomulikult edasi sõitnud. Saare tipp jäigi kehvade teeolude tõttu nägemata ning sõitsime sama teed mööda sadama poole tagasi. 
Arvasime, et üllatusi me ei kohta, kuna olime just selle tee läbinud - siiski kahes kohas oli selle vähese ajaga sellised teetööd püsti pandud - teesse suured augud kaevatud ning suured kruusahunnikud keset teed kohale veetud. Sinna me ootama olekski jäänud - aga meil oli ju neljaveoline länkar, millega me keset teed kuhjatud hunnikust lihtsalt üle sõitsime, jällegi olime tõeliselt rahul oma autovalikuga. Kuna laeva väljumiseni oli aega veel kõvasti, siis otsustasime auto olemasolul teha tiir ka no "turistiringil". Ilmtingimata tuli leida mingi rand, kuna lapsed olid pikalt autos istunud ning tahtsime ka neile midagi toredat pakkuda. Kummalisel kombel oli saarel, kus teed kulgevad vaid mööda rannikut, liivast rannaala leida päris keeruline - olid kas erarannad või ujumiseks mittesobivad kohad. Lõpuks keerasime sisse mingisse suvalisse kohta, kust nägime merd paistmas - autost väljudes oli väga tuuline. 
Jalutasime mööda randa ning merre ulatuvat kaid, lapsed kaevasid veidi liiva ning sõitsime tagasi sadama poole.Sadamalinna (tegelikult see on väike küla) jõudes suutsime selles tillukeses asulas veidi veel ekselda, kuna sattusime ühesuunalistele tänavatele ning ei pääsenud kuidagi sadama juurde, lõpuks saime siiski õigele teele ning viisime rendiauto tagasi ja kõndisime laeva. Laev oli täna kai küljes kinni ning sinna tagasi saab suvalisel hetkel naasta. Imestan, kuidas sellisel saarel on suudetud hiidsuurele laevale kai äärde koht tekitada, kusjuures sadamakai on väga väike ning laev on maismaast vaid ca 100 m kaugusel; tõenäoliselt on seda merd ikka süvendatud, aga kelle rahadega. Palju suuremal ja rikkamal saarel, Grand Caymanil, ei olnud aga sadamas nii suurele laevale kohta ning maale viidi meid väikeste paadikestega.
Laevas pesime endalt päevamustuse maha, peoriided taas selga ning restorani sööma.
Täna oli laeva eriti mõnus tagasi tulla, oli ääretult põnev sellist maad näha, kuid õhtuks oli juba tekkinud sellest kõigest küllastustunne ning tundsime heameelt taas valgete inimeste sekka jõudmisest. Restoranis on ettekandjad ära õppinud juba maksjate nimed, samuti mäletavad nad väga hästi, mida keegi joob ning pakuvad seda pidevalt juurde, kuid siiski viisakalt ja mitte eriti pealetükkivalt (samas on aru saada, et nad peavad müüma nii palju kui võimalik, kuid mitte ründavalt). Üks tore ettekandja tuli pärast sööki ja voltis lastele paberist loomakesed - see tundus küll tulevat puhtast südamest ning kasutades oma lapsepõlveoskusi. Olime pärast tänast päeva väga näljased (lõunal me söömas ei käinudki) ning söök maitses kõigile hästi, ka on restoran suutnud oma taset hoida. Pärast õhtusööki läksime meie Aneega tuppa mängima ning peagi magama, Renee läks Sassiga veel laeva peale pummeldama. Laevas ringi luusides sai Renee teada, et laevasõidu esimesel ja teisel päeval sai siit osta 5 dollari eest mingi kaardi, mis tagas kõik mittealkohoolsed joogid tasuta. Meie aga ostame iga õhtu 5 dollari eest pudelivett. Tundub, et siin laevas saab tegelikult väga edukalt ära elada nii, et ei maksa kõige eest meeletuid summasid, tuleb vaid teada, mis süsteemid siin kehtivad. Ega neid soodustusi laialt välja ei reklaamita, vaid targemad oskavad neid kasutada. Mehed avastasid laeva kaupluses müügil olevat väga odava rummipudeli ning mõtlesid hoopis seda jooma hakata kallite laeval müüdavate kokteilide asemel- siin on aga kõigele mõeldud - öeldi, et muidugi saate selle pudeli osta, aga me jätame selle kuni viimase õhtuni poodi hoiule ning siis saadetakse see teile :) Nii, et oma jooki siin juua ei saa, laeva sisse tassida ei lasta midagi, kuna kõik valgustatakse läbi ja keelatu korjatakse ära, ning poest seda küll osta saab, aga kätte ei anta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar