Tallinna lennujaamas mõistsin asja tõsidust - meid on ees ootamas esmalt sõit Helsingisse ning sealt veel 9,5 h lendu, et jõuda Jaapanisse. Hirmutav pika sõidu juures oli aga see, et reisime koos 1 a 9-kuuse lapsega, ning see, millal temal mingist tegevusest mõõt täis saab, on ettearvamatu. Ärevust võttis maha Helsingis Finnairi hiigellennukisse sisenemine, kus selgus, et meid on lapsega istuma pandud esimesse pingiritta, kus ees on vähe liialdades tantsuplatsisuurune ruum ning istekoht on isegi Aneele. Kõrval pingireas istus üks soome perekond sama vana lapsega, seega oli lastel huvitav mänguasju vahetada ja üksteise tegevust uurida. Ärkvelolekuaeg sai lennukis Aneele väga põnevalt sisustatud, kuna mänge oli palju kaasas, magada sai Anee lennukis 5 h ning siis olimegi kohal Nagoyas.
Jaapan esmapilgul.
Nagoyasse jõudes olime teinud 6-tunnise ajahüppe, siin oli kell 9 hommikul. Lennujaam, kuhu jõudsime on ehitatud 3 aastat tagasi - armsaim ja puhtaim lennujaam, mida ma näinud olen. Inimesi liigub vähem kui Tallinna lennujaamas. Lennujaamast sõitsime kiirrongiga kesklinna. Ruumipuudus Jaapanis torkas kohe esimestel kilomeetritel silma. Rongitee oli ehitatud täiesti elumajade vahelt läbi, nii, et tee ääres elavate inimeste magamistuba oli tuulekiirusel möödavuhisevast rongist vaid paari meetri kaugusel. Puud, mis rongitee ääres, tundusid olevat pügatud ülima täpsusega, nii, et rongi ja puu vahele võis jääda mõni cm. Ümbritsevat vaadates tundub siin olevat teistmoodi kui ette kujutasin - ehitised äärelinnas on veidi vahemere-stiili - kus valged ning natuke kõverad majakesed, osadel hea õnne korral ka mõned ruutmeetrid sisehoovi. Nagoya kesklinn on seevastu väga modernne, palju on ehitatud viimastel aastatel - kõrged majad, kallid poed ning kolmel tasapinnal kulgevad autoteed. Inimesi on üllataval kombel mitte rohkem kui Tallinna kesklinnas. Ei mingit trügimist ega meeletuid rahvamasse.
Aneele leidsime metroost väljudes juba esimese huviobjekti - hiigelsuure purskkaevu, kuhu ta oma liivakasti koeravormi ujuma panna tahtis.
Edasi läksime hotelli otsima, mis pidi Renee kõiketeadvate imevidinate abil ülimalt lihtne olema, kuna koordinaadid olid paigas, kuid imekombel jõudsime me pika kõndimise peale (minul kõhu peal magav Anee, ca 10 kg, seljas sama raske kott; Reneel seljas kott, ja suur fotikas, mida ma polnud nõus mingi hinna eest koju jätma, käes järelveetav suur kohver) siiski hotellist väga kaugele ning olime sunnitud taksoga hotellini sõitma. Õiget teed ning taksot leida aitas meil üks kohalik jaapanlane, kes jättis oma tegevuse ja jalgratta sinnapaika ning kõndis koos meiega suure teeni, kust võiks näha taksot mööduvat, peatas selle ning olles veenunud, et taksojuht meie soovist aru sai, jättis hüvasti. Selle ühe päeva jookusl oleme eestlastele mitteomast abivalmidust kohanud igal sammul. Metroos aitas üks naine meil piletiautomaadist õiget piletit osta ning viis meid korrustelabürindis täpselt õigesse kohta, kuhu rong ette sõitis.
Pärastlõuna möödus meil hotellist mõnesaja meetri kaugusel jaapani stiilis pargikeses, kust leidsime liivahunniku, milles Anee taas oma koera-vormiga mütata sai.
Pargis liikusid ringi veel mõned kassid ning väikesed poisid püüdsid veest vähke. Meie Reneega olime selleks ajaks juba päris väsinud ning silmad hakkasid magamatusest kinni vajuma (lennukis saime mõlemad ca 3 h linnuund magada), Anee oli aga vahepeal mitu und teinud ning tundis end väga reipalt. Õhtul vajusime kella 6 ajal magama, öö möödus minul ja Reneel kordamööda Aneega mängides, kella neljast jäime korralikult magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar