Täna magasime kõik kaua ning saime liikuma alles kella ühe ajal. Külastasime ühte hotelli lähedal asuvat shinto templit. Jahmatav vaatepilt tundus minu jaoks see, kui kõrgel mäe otsas asuvasse pühamusse viis eskalaatortrepp (paralleelselt kõrval seisid muidugi ka vanad trepiastmed).
Kuna Aneele väga meeldib siin liikuvate treppidega sõita, siis liuglesime kolme eskalaatortrepiga üles. Templi territooriumil hakkasid silma veel mitmed iidse ja tänapäevase kontrastid - pühamu taamal paistsid pilvelõhkujad; templisse olid lõunapausi veetma tulnud nendest samadest kõrvalasuvatest büroohoonetest kontoriametnikud. Tulid, et lugeda palved ning võtta automaadist, kuhu tuli sisestada münt, õpetus/soovitus tänaseks päevaks.
Imperaatori park.
Edasi suundusime, ikka jalgsi, keisripalee poole. Paleesse sisse ei lasta (sinna saab vaid kahel päeval aastas), kuid seda ümbritsevasse parki saab jalutama minna küll. Pargis oli väga palju turiste, ühtede keskealiste Californiast pärit turistidega, kes on külastanud Jaapanit korduvalt alates 1970-st aastast, rääkisime ka juttu. Nende kogemuste põhjal on Jaapanis just oktoobris ideaalne kliima ringirändamiseks; nad rääkisid, et käisid kunagi juulis-augustis Tokyos, siis ei paistnud siin õhk läbi ning palavus oli tappev. Praegu on 20 kraadi kanti ning matkata väga mõnus, ka õhk ei tundu must.
Parki jõudes jäi Anee magama, jalutsime seal seni, kuni ta üles ärkas, et oleks hea koht lõunasöögiks. Ärkas just siis, kui olime ühe sillakese peal värvilisi kalu vaatamas - temagi sai oma tatraleiba kaladele sööta. Aeg möödus pargis kiiresti ning peagi tuligi juba üks turvamees (neid liikus pargis suur hulk, kes autodega, kes jalgratastel, kes jalgsi) meile teatama, et tuleb hakata pargist välja liikuma. Park suletakse kell pool viis ning kõik sisenevad ja väljuvad inimesed loetakse üle - sisse saab küll tasuta, kuid kaasa antakse üks lipik, mille peab väljudes tagastama. Tegu ju siiski Jaapani keisri elukohaga - selge, et siis sellised turvalisusnõuded on.
Masendav, väsitav Tokyo
Suundusime kesklinna poole, et leida täna mõni korralik söögikoht. Seiklesime veel mitu tundi, tee peale jäid paljud söögikohad, aga enamus tundusid liiga urkad ja ilma ingliskeelse menüüta, nii aga matkasime ja matkasime edasi. Tundus, et keskus on ikka veel pärsi kaugel, nii otsustasime minna maa alla metroosse, et saaks kiiremini kohale. Tokyo metrooplaanid ja info on hoopis midagi teist kui me nägime Nagoyas või Osakas (seal on keeled dubleeritud, samuti on peatustel tähe-numbrikombinatsiooniga paralleelnimed) - võib juhtuda, et pole sõnagi ladina tähtedes, rääkimata inglise keeles, kirjutatud - nii me sõitsimegi veidi valesti, tuli mitu korda ümber istuda, vahetada tasandeid (tasanedeid võib maa all olla vabalt 3, maa peal käib elu veel 3-4 tasandil!) Samas mõnedel liinidel on kõik arusaadav - kirjutatud ladina tähtedes ning peatused nummerdatud. Mul tekkis väike paanika juba sisse, kõht oli tühi, kõnnitud oli kilomeetreid ning teadmatus, mis edasi ootab, tegi hirmu. Samuti tundsin esimest korda seda vastikut ühistransporditunnet, kus inimesi on palju ja trügitakse.
Lõpuks jõudsime siiski õigesse jaama ning läksime sööma ühte 10. korrusel asuvasse lummava linnavaatega restorani. Täna sõime Hiina restoranis, koht ise oli tase kõrgem kui söök, kuid kõhtu sai
Lõpuks jõudsime siiski õigesse jaama ning läksime sööma ühte 10. korrusel asuvasse lummava linnavaatega restorani. Täna sõime Hiina restoranis, koht ise oli tase kõrgem kui söök, kuid kõhtu sai
vähemalt midagi. Aneele hiinakat veel süüa ei anna, oma purgikat ta polnud nõus aga sööma, nii tegi mulle muret tema tühi kõht. Läksime pärast sööki kohe taksoga hotelli, et saaks ise Aneele juurvilju süüa keeta ning ta vanni mängima lasta veel enne magamaminekut.
Hotell on meil Tokyos kesklinnale üsna lähedal, tuba on ülisuur, voodi vähemalt 2,5 m lai, toas on ka kööginurk, kus Aneele saab hommikuputru ja muud vajalikku keeta.
Tänane päev oli megaväsitav, kõndisime GPSi arvutuste kohaselt ca 12-13 km, kuid keha nagu polegi väsinud, ka õlad pole haiged tundidepikkusest Anee tassimisest. Eks on treenitud ka juba, kui iga päev ca 10 km kanti tuleb käimist (püksid kukuvad maha juba kõigil:)). Täna tundisme selget vaimset väsimust sellest sipelgapesana sagivast suurlinnast, hea tunne oli kohe hotellituppa pakku pääseda. Homne plaan on minna linnast eemale - Fuji mäge vallutama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar